Ühtlasi on King ilmselt üks ikoonilisema ja äratuntavama näo ja miimikaga kirjanikke maailmas. Tema lõualuu asetuses on midagi möödavaatamatult maavälist – lüürilisele luuletajale oleks see korvamatu kuvandikatastroof, ent õuduskirjaniku imago seisukohast mõjub peavõiduna suurel geeniloteriil.
Umbes 33 000 raamatulehekülge
Mõeldes Stephen Kingile, mõtleme alati paratamatult mitte üksnes tema ilukirjandusliku loomingu temaatilisele eripärale ja kvaliteedile, vaid ühtlasi ka selle kvantiteedile. King on kirjutanud tööstuslikus koguses kirjanduslikku teksti, kokku u 33 000 raamatulehekülge (olgu võrdluseks lisatud, et Marcel Proust, keda peetakse pooleldi õigustatult patoloogilise grafomaani ajatuks võrdkujuks, kirjutas u 3000 lehekülge).
Praegu on Kingi arvel 64 romaani, ligemale 200 lühijuttu ning viis mitte-ilukirjanduslikku teost (eesti keelde on neist seni tõlgitud umbes kolmandik). Romaanide koguarv võiks olla suuremgi, sest praegusajal kirjanduses valitsevate vormi- ja mahustandardite järgi saaks sinna soovi korral lisada veel ligemale paarkümmekond teost, mida nende ilmumisajal liigitati lühiromaanideks.
Stephen Kingi seni viimane teos – umbes 600-leheküljeline romaan «Fairy Tale» – ilmus üle-eelmisel nädalal ning asub tema 75. sünnipäeva päeval, nende ridade kirjutamise ajal, The New York Timesi enim müüdud raamatute edetabeli kõrgeimail astmel. Pole paha saavutus kolmveerand sajandit ilmas elanud ja turu oma teostega pealtnäha juba ammu totaalselt üle ujutanud mehe kohta!