/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2022/09/23/14852708t1h886f.jpg)
Sel kolmapäeval, 21. septembril tähistas oma 75. sünnipäeva kirjanik Stephen King – mees, kes teinud psühhopaatia ja paranormaalsuse veriselt vägivaldsetest avaldumisvormidest võluva ning kultuurse laiatarbe meelelahutuse, kodustanud transgressiivse õuduse nii laiade lugejamasside öökapil, raamatumüügi edetabelites kui otsapidi ka peavoolu kirjanduskaanonis.
Stephen Kingi raamatuid on müüdud sadu miljoneid eksemplare ning kohandatud uskumatuna tunduva sageduse ja eduga mängufilmideks ja teleseriaalideks, temas nähakse meie transgressiivsele ajastule omaselt «tõelist» USA kirjanikku, ühtaegu nii selle maa ja rahva puhast südametunnistust kui ka räpast alateadvust.
Ühes aastatetaguses intervjuus tunnistas ta, et on saanud oma teoste vastuvõttu hinnates aru, et ühendriiklasi ei ole võimalik viia literatuursete õudustega üle jälestuse viimase piiri. Mehe suust, kes on harukordse hasardi ja püsivusega püüdnud seda piiri pidevalt uute horisontide poole nihutada, kõlab neis sõnades lisaks sportliku allajäämise kergelt eneseiroonilisele tunnistamisele kaasa ühtaegu nii rahvuslik uhkus kui ka varjamatu rõõm aastakümnete jooksul koos kuulsusega talle osaks saanud lugematutest kiidusõnadest ja sadadest miljonitest dollaritest.
Võib vist öelda, et Kingi oskus tabada oma uute teostega üha uuesti ja uuesti seda kitsast ning alaliselt liikuvat piiri vana ja kulunu ning värske ja põneva vahel on teinud temast ühtaegu nii rikka mehe kui elava legendi. Kui ta ületanuks või ületaks oma tekstidega väga selgelt ja pidevalt lugejate moraalse ja/või emotsionaalset taluvuspiiri (otsides nt uutele abjektsioonidele alust ja ainest pedofiiliast), istuks ta paremal juhul ilmselt kuskil päevatööl, halvemal juhul kohtupingis, vanglas või koguni mõnes kinnises raviasutuses.
Stephen King on olnud igati oma liignime vääriline, ühe spetsiifilise žanrikirjanduse kuningas – The King of Horror, nagu teda hellitava aupaklikkusega juba aastakümneid nimetatakse. Ta on saavutanud kirjanikuna kultusliku tuntuse, mida elu võimaldab kultuuri vallas enamasti üksikutele popmuusikutele, filminäitlejatele ja mõnikord harva ka filmirežissööridele. Oma olekult ja imagolt meenutab ta – mida aeg edasi, seda enam – pigem rokkstaari kui literaati.
Ühtlasi on King ilmselt üks ikoonilisema ja äratuntavama näo ja miimikaga kirjanikke maailmas. Tema lõualuu asetuses on midagi möödavaatamatult maavälist – lüürilisele luuletajale oleks see korvamatu kuvandikatastroof, ent õuduskirjaniku imago seisukohast mõjub peavõiduna suurel geeniloteriil.
Mõeldes Stephen Kingile, mõtleme alati paratamatult mitte üksnes tema ilukirjandusliku loomingu temaatilisele eripärale ja kvaliteedile, vaid ühtlasi ka selle kvantiteedile. King on kirjutanud tööstuslikus koguses kirjanduslikku teksti, kokku u 33 000 raamatulehekülge (olgu võrdluseks lisatud, et Marcel Proust, keda peetakse pooleldi õigustatult patoloogilise grafomaani ajatuks võrdkujuks, kirjutas u 3000 lehekülge).
Praegu on Kingi arvel 64 romaani, ligemale 200 lühijuttu ning viis mitte-ilukirjanduslikku teost (eesti keelde on neist seni tõlgitud umbes kolmandik). Romaanide koguarv võiks olla suuremgi, sest praegusajal kirjanduses valitsevate vormi- ja mahustandardite järgi saaks sinna soovi korral lisada veel ligemale paarkümmekond teost, mida nende ilmumisajal liigitati lühiromaanideks.