Tegemist oli maailmaturnee suurejoonelise väljakuulutamisega, nii lendas Berliini kokku ajakirjanikke üle Euroopa ja ookeani tagant USAst. Neidki oli lugematul hulgal. Käputäis parimaid meediamaju sai eksklusiivse intervjuu bändiliikmete Martin L. Gore’i või Dave Gahaniga, väljavalitute hulgas oli ka Postimees.

Maailmakuulsatel bändidel, kes annavad järjepanu sadu kontserte, ei ole sageli aimugi, millise riigi publiku ette nad astuvad. Kuid De­peche Mode pole sugugi selline – neil on väikese Eestiga reaalne side olemas. Tallinna lauluväljakul antakse järgmise aasta 6. augustil kogu Baltimaade ainus kontsert, kuna bändiliikmed räägivad ka ise kaasa, kus nad lavale astuda soovivad.

Vaata Reporteri klippi sünmdusest siit:

Olete varem Eestis käinud lausa kolm korda, kas midagi on ka meelde jäänud?

Martin L. Gore: Jaa, ma mäletan! Alustasime tuuri kahel korral Eestist. Saabusime mõned päevad varem, et aklimatiseeruda ja veidike ringi vaadata. Mäletan, et meid viidi üles Toompeale ühe torni tippu ja meile anti sümboolselt üle linna võtmed. Arvatavasti pole need küll päris võtmed, aga siiski – ei saa unustada linna, mille võtmed sul on.

Kui erinev on Eesti publik kogu maailma muusikasõprade seas?

Martin: Meil veab, kuna kohtame hämmastavalt sooja vastuvõttu ja head publikut peaaegu igal pool, eriti Euroopas. Arvan siiski, et Ameerika publik on erinev. Nad küll hindavad seda, mida me laval teeme, aga... nad ei ole nii hullud nagu Euroopa kuulajad. Eestis on meil hiiglaslik fännibaas, nad võtavad meid alati imeliselt vastu. Samuti kõigis Ida-Euroopa maades. Ida-Euroopas mängisime esimest korda juba 1985. aastal, käisime Poolas, Ungaris ja Tšehhimaal.

Dave Gahan: Lugudega toimub üks huvitav asi: kui esitad neid üle pikkade aastate, siis needsamad lood võtavad alati erineva vormi ja omandavad erineva tähenduse, sõltuvalt sellest, mis parasjagu toimub sinu isiklikus elus või mis toimub maailmas. See on sõnum ka publikule: ajad, mida mõni lugu esindab, muutuvad. Neid peegeldusi ei saa mitte tähele panna.

Uus tuur ja märtsis ilmavalgust nägev plaat kannab üsna tõsisevõitu nime «Memento Mori». Mida see teie jaoks tähendab?

Dave: Niipea kui Martin selle ideega välja tuli, meeldis see mulle silmapilk! Martin rääkis mulle selle väljendi ajaloolisest taustast antiikses Roomas või isegi varem.

Martin: Siis oli kombeks iga suure võidu või saavutuse korral meenutada: memento mori – pea meeles, et sa sured.

Dave: Pea meeles, et sa pead surema. See on nii alandlik.

Martin: See võib kõlada väga morbiidselt, aga kui asja sügavamalt vaadata, siis saab seda ka väga positiivsena mõista: ela iga päeva oma elus täiega! Just nii tahaksime meie seda interpreteerida. Kõik albumi lood on meil tänaseks valmis, aga veel miksimata.

Siin on ka maagiamoment mängus: uus plaat ja tuur toimub sel kevadel südameaordi lõhkemise tõttu ootamatult surnud bändikaaslase Andrew Fletcheri mälestuseks. Kuid olete ise öelnud, et plaat sai nime enne tema traagilist surma.

Martin: Jah. Kõik albumi lood ja samuti pealkiri olid otsustatud enne Andy surma. Loomulikult toimus sel ajal meie ümber asju, mis panid mind palju rohkem surmale mõtlema. Pandeemia oli neist üks ja ise 60-aastaseks saamine oli teine.

Dave: Aga Andy lahkumine andis sellele veel uue tähenduse. Kui olime Martiniga stuudios, siis loomulikult tundsime Fletchist puudust. Kogu aeg tuli mõte, et ta astub sisse ja lisab mõne oma idee. Neid asju me võtame iseenesestmõistetavana, kui inimene on olemas, aga kui ta lahkub, alles siis saad aru, kui väga sellest puudust tunned.

Täna hommikul Berliinis istusin hotelli rõdul ja keegi suitsetas sigaretti. Ja see meenutas kohe Fletchi, kes astuks sisse ja tervitaks. Sellised väikesed asjad, tead küll.

Martin: Saabusime laupäeval Berliini ja läksin baari, kus olen nii harjunud Andyga kokku saama iga kord, kui siin oleme. See oli tõesti mulle suur löök.

Kuna lindistasime stuudios minu majas, kuhu nagunii igal hommikul läksin, ei tundunud Fletchi puudumine nii veider. Aga kui oleksime lindistanud samas stuudios, kus tavaliselt kolmekesi töötasime, tundunuks see hullem.

Dave: Fletchi lahkumine mõjutas väga kõike, mida tegime. (Pikk paus.)

Martin: Aga olen mõelnud, et laule kirjutades juhtub sageli, et komistad millegi otsa. Kui suur on asja tähendus, seda mõistad alles hiljem. Kui lugu kirjutama hakkan, siis ei pruugi ma seda teha konkreetse ideega ega teada, millest lugu kirjutama hakkan. Lihtsalt istun maha ja hakkan midagi kirjutama. Ma ei tea, kust inspiratsioon tuleb.

Üleloomulik inspiratsioon?

Martin: Ei tea, võibolla muusika kirjutamine ongi natuke spirituaalne asi. Seda on raske selgitada. Aga ma ei taha kõlada liiga hipina. (Naerab.)

Dave: Viimast albumit tegime nii: suhtlesime pandeemia ajal, saatsime lugusid edasi-tagasi. Mina saatsin mõned ideed, mis minul olid – väga halvasti kitarril ette mängitud ja iPhone’i abil sisse lauldud. Ja siis tema saatis need tagasi, esitatud imekauni energilise häälega ja paljude uute detailidega. Ja siis äkki sellest saigi uus laul. Esimest korda saime omavahel päriselt kokku alles juuli keskel.

Martin: Ma loodan, et meie maailmatuur saab ikka teoks. Kas pole hullumeelne, et peame üldse sellist mõtet mõtlema? Et ei ole võimalik enam plaane teha! Mitte keegi ei arvanud, et pandeemia paneb maailma kaheks ja pooleks aastaks lukku. Varem saime ennustada, mida aasta pärast teeme, kahe aasta pärast teeme. Nüüd on hea, kui saame öelda, mida kolme kuu möödudes teeme. Seegi on peaaegu võimatu.

Inimesed Eestis usuvad aina enam nähtamatut maailma, kas teie usute märke?

Martin: Loomulikult usun märke, aga olen samuti avatud sellele, mida elu pakub. Ja julgen õnnelikult tunnistada, et minu arvates me kindlasti ei tea kõike. Ja võibolla ei saagi teada. Meie ümber on siiski väga keeruline universum ja ega me ei tea päris täpselt sedagi, mis otse meie ümber päriselt toimub. Me kuuleme helisid ainult teatavas sageduste vahemikus, mis toimub väljaspool seda?

Või nägemine: näeme samuti ainult lainepikkusi väga kitsas spektris, mis toimub väljaspool seda?

Kas üldse ja kes saaks asendada Depeche Mode’i asutajaliiget Andrew Fletcherit?

Martin: Arvan, et Andy on asendamatu, nii et me isegi ei mõtle tema asendamisele.

Dave: Peame mõtlema, kuidas mõnda lugu nüüd teistmoodi esitame, lisama fonogrammi või mõne uue idee.

Martin: Andy tõesti ootas uue albumiga alustamist ja kogu see asi on väga kurb iga kandi pealt vaadates. Aga isegi hullem! Ta nii ootas võimalust taas muusika kallal tööle hakata pärast niivõrd pikka kodus luku taga olemist.

Lähtuvalt tuuri nimest on nii mõnedki fännid mures, et äkki jääb see viimaseks. On selleks alust?

Martin: Neile on väga raske meele järele olla, kas pole? (Naerab.) Me alles kuulutasime selle (maailmatuuri – toim) välja! Me pole isegi veel lõpule jõudnud. Võtame iga projekti nii, nagu see tuleb. Ootame väga praegust turneed ja pärast seda lihtsalt vaatame, mis elu toob. Me pole veel mingeid otsuseid teinud.

Muusikuelu võib küll paista vinge, säravad kontserdid ja suured aplausid, kuid sel on ka pahupool. Olete valmis ka sellest rääkima?

Martin: Laval olemine on see kõige lihtsam osa! Sest publiku vastuvõtt on niivõrd hea ja nad annavad nii palju energiat. Aga see on reisimine ja kaua kodust eemal viibimine. Ma ütlen alati, et tuuritamisel on omad tipud ja langused. Vahel võib tulla kolm-neli päeva pikk periood, mil mõtled: jumal küll, mida ma siin teen? Ja siis juhtub midagi ja oled taas tipus. Võibolla sõltub kõik sinu enese meeleolust.

Kuidas madalseisust välja tulla?

Martin: Siis tuleb sellega lihtsalt edasi minna.

Dave: Nagu me alati ütleme: kontserdid ise on alati muusikuelu pidupäevad. Kui kord juba lavale jõuad, on seal väga raske depressioonis või tujust ära olla.

Depeche Mode’i ülemaailmne edu on fenomenaalne. Mida soovitate neile, kes kitarril alles esimesi akorde tõmbavad ja muusikuna läbilöömisest unistavad?

Martin: Inimesed räägivad, et 10 000 tundi. Kui paned 10 000 tundi millegagi tegelemise alla, siis tasub see tõenäoliselt ennast ära. Võibolla see oli lihtsalt minu 10 000 tundi.

Kui olin ise teismeline, tavatsesin oma toas istuda, tundide ja päevade kaupa viletsat muusikat järele mängida. Õppisin ise kitarri tinistama. Mul olid ajakirjad, kus olid kõik laulusõnad sees. Aga ma arvan, et see kõik oli suurepärane laulude kirjutamise koolitus. See on asi, mis mind aitas, aga võibolla see kellegi teise puhul ei tööta.

Aga muusikat teevad paljud, maailmanimeks saavad vähesed, kus on erinevus?

Martin: Olen alati mõelnud, et inimesed peaksid olema ainulaadsed. Paljude muusikute probleem tänapäeval ongi selles, et nad on äravahetamiseni sarnased, nad ei ole ainulaadsed.

Kui tahad proovida midagi saavutada, siis tee midagi, mis on teistest erinev.

Muusikal on meeletu mõju ja otsene pääs inimeste südamesse. Mida saab muusik teha maailma parandamiseks?

Dave: Tuua rõõmu. Sa tunned laval, kuidas energia muutub.

Martin: Ma arvan samuti, nagu ka Dave ütles: nad saavad maailmale rõõmu tuua. Aga ma tõepoolest ei arva, et miski, mida popstaar laval ütleb, saaks sõja peatada. Kahjuks on selles mängus palju suuremaid mängijaid.