Märt Meos: “Süsteem on riigiteatrite poole kaldu”

Märt Meos. Foto: Erakogu

MTÜ Ühendus R.A.A.A.M. juht Märt Meos usub, et eesti teater vajab hädasti värsket lavastajaverd ning säravaid ideid, kuidas edasi minna. Endal tal ideedenappust ei näi olevat.

Kadrina poisil Märt Meo­sel oli juba seitsmendas klassis õppides selge, et ta tahab oma elu siduda teatriga. Loomulikult käis poiss palju teatris ja lõi agaralt kaasa ka Kadrina keskkooli kooliteatri tegemistes. “Kaheksakümnendate aastate esimene pool oli Rakvere teatris põnev aeg, koolipoisil oli eriti palju põnevaid asju vaadata,” meenutas Meos.

Lavakasse ta sisse ei saanud, jäi napilt ukse taha. “Aga ma arvan, et mulle võis see isegi kasuks tulla, sest kuueteistkümnest lõpetas vaid viis ja ma ei usu, et minagi sel suurte muutuste ajal oleksin seal lõpuni vastu pidanud,” lausus Märt Meos.

Üks neist, kes 1986. aastal lavakasse sisse sai, oli Jaan Tätte, kes oli enne seda õppinud pedagoogilises instituudis näitejuhtimist. “Ega mina ei teadnudki, et seal selline eriala on, aga Jaan viis mu sinna ja näitas, kuhu paberid sisse anda,” rääkis Meos.

Kui ta kooli lõpetas, kutsus Raivo Trass Meose Rakvere teatrisse. Kauaks noor mees aga siia ei jäänud, sest teater elas üle oma ajaloo ilmselt raskemaid aegu. “Proovi tegime joped seljas, sest külm oli, mingil hetkel miski ragises ja jooksime kõik ruttu saalist välja, et mitte langeva tala alla jääda,” meenutas ta ja lisas, et lava laes oli auk, kust sai tähti vaadata. Paari aastaga noore mehe optimism kadus. “Ma sain väga hea kogemuse, aga olen alati püüdnud maksimumi poole, noore ja kogemusteta näitlejana poole vinnaga töötamine ei sobinud mulle hästi,” sõnas Meos. “Kahju, et sai mõned aastad raisku lasta, aga ju see oli millekski hea.”

Kui teatrijuhiks tuli Peeter Jalakas, siis Märt Meos truppi enam ei mahtunud. “Mul on hea meel, et nii läks, sest samasugune edasi tiksumine ei oleks mulle sobinud.” Nii saigi Virumaa poisist pealinna mees.
Organiseerimine on mehe enda sõnul talle alati hästi meeldinud. Väga oluliseks peab Meos seda, et 1997. aastal õnnestus tal Merle Karusoole auk pähe rääkida ja “Laste riskiretk” lavale tuua. “See oli ääretult huvitav, aga ka määrava tähtsusega selle poolest, et ma sain aru, millist teatrit teha tahan,” rääkis Märt Meos. Mehe kuulsaim projekt, MTÜ Ühendus R.A.A.A.M. sündis 2000. aasta kevadel.

R.A.A.A.M.-i esimene suurprojekt oli “Save Our Souls”, mille käigus käidi kaks aastat vanglas tapjaid intervjueerimas. “Tegelikult sai see alguse VAT-teatrist, teine ja kolmas osa tulid juba R.A.A.A.M.-i all,” kõneles Meos. Kokku tehti üle 70 intervjuu 53 inimesega, millest Merle Karusoo etenduse kokku pani. Erilise uhkusega lisas Meos, et “Save Our Souls” jõudis ka Euroopa ühe prestiižsema teatrifestivali Wiener Festwoche programmi.

Laval pole Meost juba üle kümne aasta näha olnud, kui jätta välja uurija Neeme roll seriaalis “Klass – Elu pärast”. “Näitleja töö hakkas mulle pisut nagu mänguna tunduma, ma ei tea, võib-olla ei osanud ma nii sügavuti minna,” kõneles Märt Meos. R.A.A.A.M. võtab oma aja ja ega selle kõrvalt näitlemiseks aega ei jäägi. “Ja ju siis lavaelu ei ole enda jaoks enam nii huvitav,” lisas ta.

Küll on tema jaoks nauditav produtsendi töö. “Kõigepealt on mingi ideeke, mõttevälgatus, siis hakkad seda ellu viima ja lõpuks sünnib tulemus – vaat see on ääretult huvitav, ja veel sealt edasi, et kuidas tükk muutub esimesest viimase etenduseni,” lausus Meos.

Nii kummaline, kui see ka ei ole, aga R.A.A.A.M. ongi tegelikult vaid Märt Meos. “Eks ma selline üksik hunt olen, aga loomulikult, mõnes projektis on kaastegevad 30-40 inimest.” 2011. aastal andis R.A.A.A.M. 92 etendust. Enamasti on Märt Meos ise igal etendusel kohal. Kõik on ta nullist alustanud. Lavale toodi neli uut lavastust, kusjuures üks oli rahvusvaheline projekt.

Et R.A.A.A.M.-il oma maja ei ole, antakse suurem osa etendustest suvel, mil saab mängida erinevates kohtades. Aga mitte ainult – sel talvel toodi iraanlase Homayun Ghanizadeh` käe all lavale “Kuningas sureb”.

“Meie riigi kultuuripoliitika on paraku selline, et kogu süsteem on riigiteatrite poole kõvasti kaldu, kuid õnneks see muutub, sest järgmisel aastal avatakse Vaba Lava teatrimaja,” rääkis Meos, kelle ajast suure osa nõuabki uue teatrimaja käimalükkamine. Seni peavad vabatrupid panema rõhku suvisele teatritegemisele. “Talvel on vaja katta rendikulud, näitlejaid on keerulisem kokku saada, suvel aga saab mängida suuremate plokkidena, saab teha ühe reklaamikampaania, mängukohtade omanikud on huvitatud, et me nende õuele läheks,” loetles ta.

“Kuningas sureb” ettevalmistusperiood tekitas aga Meoses tõsise küsimuse. “Tegime kaks kuud kõledas ühiselamus proovi – ma ei tea, kas ma ikka tahan nii teatrit teha,” mõtiskles ta. Pääseteed näeb ta Telliskivi loomelinnakusse rajatavas Vaba Lava teatrimajas.

“Meil ei tohiks suurte teatritega võrreldes mingit konkurentsivõimet olla – meil ei ole raha, tehnikat, truppe – aga ometi, kui auhindade jagamist vaadata, siis pooled lähevad väiksematele tegijatele,” kõneles Meos ja lisas, et 95% riigi poolt teatritele antavast rahast läheb riigiteatritele ja ainult 5% väiksematele tegijatele.
Kui juttu ajasime, ei olnud teatriaasta auhindade nominendid veel välja kuulutatud. R.A.A.A.M. on nominentide nimekirjas nii parima lavastaja (Marat Gatsalov “Tühermaa”) kui parima naiskõrvalosa eest (Elina Reinold “Tühermaa”). Lisaks on Märt Meos ise žürii eriauhinna nominent.

Märt Meose arvates napib suurtes teatrites ideedest ja värskusest. Tema hinnangul on suurtel teatritel kaks põhiprobleemi. Esiteks see, et kogu ühiskond elab võlgu – kõigil on kaelas laenud ja liisingud ning see sunnib võtma repertuaari etendusi, mida ideeliselt põhjendada ei suudeta. Teine probleem peitub Eesti väiksuses, sest Eesti ei suuda koolitada nii palju lavastajaid, kui neid teatritel vaja oleks. “Ja meie juhid on nõrgad, mõned teatrid on suisa ilma juhita ja polegi ideed, kes võiks selle trupiga edasi minna,” rääkis ta. Osal teatrijuhtidest puudub Märt Meose arvates ka missioonitunne, puudub visioon sellest, kuhu teater peaks edasi minema.

R.A.A.A.M. hakkas kaks aastat tagasi Eestisse tooma tunnustatud lavastajaid välismaalt, sest Eestis neid lihtsalt napib. “Peame tõsiselt mõtlema sellele, et meie noori saata raja taha lavastajaks õppima,” lausus Meos. Mees ise käib väga palju piiri taga festivalidel. “Ma ei näe seal paraku meie teatriinimesi, kaks-kolm ehk ja needki kogu aeg samad näod, aga keegi ei käi ideid otsimas või vaatamas, et ehk leiab endale lavastaja,” ütles Meos.

“Me oleme harjunud oma naba imetlema, aga võiks olla rohkem avatud. Ma ei saa aru, et kui väikene R.A.A.A.M. suudab tuua välislavastajaid, siis miks suur teater ei suuda. Ja trupile on uue lavastaja näol värskust väga vaja,” teadis ta, lisades, et meie teatrites lavastavad aastast aastasse samad näod.
Ülimalt tänuväärset tööd on Märt Meos teinud kodumaise näitekirjanduse edendamisel, sest tosina aasta jooksul on tellitud autoritelt 28 näitemängu. “Kui me kunagi alustasime, siis eesti dramaturgial ei läinud kõige paremini, tundsime, et peame tellima kodumaiseid näitemänge,” rääkis ta.

Paar aastat tagasi märkas mees, et algupärane dramaturgia on leidnud tee kõikide teatrite lavalaudadele ja eesti näitekirjandusel läheb päris hästi. “Siis oli vaja leida mingi uus suund, ja nii otsustasingi lavastajaid siia kutsuma hakata,” ütles ta. Meos lisas, et näitlejad on Eestis väga head, ent neil napib vaimutoitu.
Näitlejate kokkusaamisega lavastusteks Märt Meos vaeva nägema eriti ei pea, sest soovijaid on palju. “Eks mul ole loomulikult aja jooksul kujunenud välja mingi lemmikute ring,” tunnistas Meos, lisades, et eelistab vabakutselisi näitlejaid. “Ma tunnen, et nendel on motivatsiooni rohkem,” selgitas ta. “Aga trupi komplekteerib ikkagi lavastaja, mina ei taha sellesse väga sekkuda.”

Igal aastal pakutakse talle 10-15 lavastust, suuremale osale peab ta paraku ära ütlema. “Pakkumistele lisaks on ka oma ideed, mida tahaksin ellu viia, aastas jõuan lavale saada neli-viis tükki,” selgitas ta. Tänavu tuleb R.A.A.A.M.-ilt viis lavastust, neist kolm rahvusvahelised.

Nii R.A.A.A.M.-i kui ka Vaba Lava asju ajab Märt Meos oma Tallinna südalinnas Süda tänaval asuvas kodus kunagise Udriku mõisniku kirjutuslaua taga. “Projektiteatri maailmas on juba pea kõik ära nähtud, Vaba Lava on selles mõttes uus ja huvitav väljakutse ning järgmise aasta sügisel peaks Vaba Lava teatrimaja hooaega alustama,” sõnas Meos.

Aga R.A.A.A.M.-i tegemised jätkuvad selgi suvel, taas tuleb tükk Jänedal ja uueks mängupaigaks saab Tapa raudteejaam. Ja Viinistugi on ju siitmailt lausa käega katsuda.

R.A.A.A.M. loob huvitavaid võimalusi

Pille-Riin Purje, teatrikriitik
Juba tosin aastat tegutsenud R.A.A.A.M. võrsus Merle Karusoo jõulise vaimuga dokumentaalprojektidest ja on liikunud eriilmeliste, värvikate “dokumentaalsete müstifikatsioonideni”, kus mänguliselt segunemas fantaasia ja ajalooline tõde. Luues oma repertuaariga huvitavaid võimalusi draamakirjanikele, lavastajatele ja näitlejatele: uudsetes ja värsketes kooslustes, sõnumit toetava kohavaimuga mängupaikades.
Kohe meenub näiteks Mart Kivastiku kunstnike triloogia Viinistul: “Külmetava kunstniku portree”, “Põrgu Wärk”, “Kits viiuli ja õngega”; või Uku Uusbergi autorilavastused “Vahepeatus” Hüüru mõisas ja “Jõud” Jäneda Pulli Tallis.
Viimastel aastatel on R.A.A.A.M. kaasanud omanäolise käekirjaga külalislavastajaid. Kindlasti oleks teatripilt ilma selleta vaesem – ma ei pea silmas nominatsioone ja preemiaid, vaid nii mängijate kui publiku osasaamisrõõmu. Loodan, et Märt Meos hoiab R.A.A.A.M.-i omanäolisust: just seda mängutõe ja elutõe piiril suveräänselt tantsisklevat teatrilaadi.