Märtsi eelviimasel päeval aastal 1957 kogunesid Tartu Riikliku Ülikooli ja Eesti Põllumajanduse Akadeemia parteibüroode liikmed ühisistungile. Et oli laupäev, pidi asi olema väga tõsine. Oligi. Kompartei hakkas arutama ülekäte läinud üliõpilasmeeskoori küsimust, meenutab Rein Järlik.
Jutt on noore Juhan Simmi asutatud Eesti Üliõpilaste Ühendatud Meestekoorist, mis tänavu tähistab 100. tegevusaastat. Koor astus esimest korda avalikult publiku ette Eesti Rahva Muuseumi toetuseks antud avalikul kontserdil Vanemuises 10. (uue kalendri järgi 23.) märtsil 1912. Seda päeva loetaksegi Tartu Akadeemilise Meeskoori sünnipäevaks.
Simm juhatas koori 1924. aastani, siis kutsuti dirigendiks Leenart Neuman ja koor nimetati Akadeemiliseks Meeskooriks. 1933. aastal, kui Neuman manalasse varises, polnud uut dirigenti vaja kaugelt otsida – vilistlane Richard Ritsing jäi koori ette, kui maailmas jälle kahurid kõnelema hakkasid, ja oli seal, kui elu taas enam-vähem normaalsesse rütmi läks. Paar aastat tuli tal juhatada Tartu Riikliku Ülikooli Meeskooriks nimetatud laulumeeste seltskonda, kuna sõna «akadeemiline» oli nimes sobimatuks peetud.
Aga kui 1951. aastal eraldati ülikoolist kolm teaduskonda Eesti Põllumajanduse Akadeemiaks ja laul hakkas kõlama kahe kõrgkooli tudengite esituses, nimetati koor Tartu Üliõpilasmeeskooriks.
Jõudis kätte 1957. aasta koos koori 45. aastapäevaga. Solistide ja kvartettide kontsert oli reedel, 22. märtsil, aastapäevale pühendatud pidulik kontsert aga laupäeval, 23. märtsil, seega täpselt koori sünnipäeval. Trükitud olid sinivalged ümbrised mõlema kontserdi kava tarvis ning koori tegevust kajastav 40-leheküljeline musta esikaanega brošüür. Vahetult enne kontserte aga keelati brošüüri levitamine ja publiku jaoks seda müügil polnud.
Tänu trükikojas töötanud vilistlasele Kalju Juusile osa lauljaid selle siiski said. TRÜ aulas toimunud kontsertidest mäletan, et need võeti väga soojalt vastu. Meil tuli kooriga kolme kavas olnud laulu korrata ja esitada veel kuus lisapala, millest üks samuti kordamisele läks. Paraku oligi aastapäeva tähistamine põhjuseks, miks kahe kõrgkooli parteibüroode liikmed kokku kutsuti.
Istungi protokollist nr 4 (Eesti Riigiarhiiv, fond 7068. 1. 319, lk 25–35) saame teada, kes olid kohal. Mõlemad rektorid on mõistetaval põhjusel kirjas koos eesnime esitähega, ülejäänud vaid perekonnanimega.
Kuid sirvinud 1982. aastal ilmunud koguteost «Tartu Ülikooli ajalugu» ja teinud järelepärimise Eesti Maaülikooli arhiivi, julgen koos eesnimega loetleda kõik istungist osavõtjad: TRÜ parteibüroost rektor Feodor Klement, Endel Laasik, Vilhelm Reiman, Jenny Ananjeva, Enno-Lembit Mikkelsaar ja Olaf Kuuli, EPA büroost rektor Minna Klement, Evald Nõmm, Lembit Järv ja Hans Järvela. Istungile olid kutsutud ka ELKNÜ Tartu linnakomitee sekretär Ants Kala ja TRÜ ametiühingukomitee esimees Ülo Haldna.
Alustuseks ütles TRÜ parteisekretär Endel Laasik, et ühise istungi eesmärgiks on «lõplikult lahendada kõik võimalikud arusaamatused seoses meeskooriga tulevikus». Tartu Üliõpilasmeeskoori töö paremaks koordineerimiseks moodustatud nõukogu polevat praktikas ennast õigustanud ja see olevat põhjustanud hulga ebameeldivusi meeskoori aastapäeva tähistamisel.
1. märtsil aastapäevaga seotud küsimusi arutanud nõukogu olevat uuesti kokku saadud alles 19. märtsil, seega vaid kolm päeva enne kontserti, meeskoori juhatus aga oli tegutsenud selle ajani omapead, oli saatnud kõigist mööda minnes 60 kutset külalistele väljastpoolt Eesti NSVd, kinnitanud kava, kutsunud kokku vilistlased ja andnud trükki brošüüri. Laasik: «Järgmiseks koosolekuks (seega 19. märtsiks – R. J.) olid kõik seatud fakti ette – kontsert oli välja kuulutatud, külalised kutsutud, brošüür trükitud jne.»
Asi kiskus kurjaks. F. Klement: «Me seisame praegu fakti ees, et koori tegevus on käest ära.» M. Klement: «Koor on kasvanud meie organisatsioonidel ja rektoraatidel üle pea.» Hoopis kaugemale läks Mikkelsaar: «Minu arvamus on selline, et see koor on seisnud väljaspool proletariaadi diktatuuri. Ta tuleb asetada diktatuuri raamesse ja teha see selgeks ka Ritsingule.» Avalikult keegi tema arvamust ei toetanud, aga sellega nõustusid peaaegu kõik, et liigselt omapead tegutsev meeskoor tuleb allutada juhtimisele ja kontrollile.
Brošüürist, mis müüki ei jõudnudki, tehti pikalt juttu, sest paljudel oli midagi ütelda. Nii musta esikaane kohta, millega midagi otsekui taga leinatavat, kui ka sisu kohta, mis olevat apoliitiline ja tühja täis. F. Klement: «Võib lugeda, et koor on tegutsenud 45 aastat. Ta on tegutsenud nii tsaarirežiimi päevil, kodanlikul ajal, okupatsioonipäevil ja nüüd nõukogude päevil. Ja alati on tegevus olnud edukas. Olgu milline režiim tahes, kuid koor muudkui laulab.»
Ja jälle oli Mikkelsaar see, kes «kõrgeima» hinnangu andis: «See brošüür tuletab meelde kodanlike piiritaguste tegelinskite fabritseeringuid.» Seda, et iga artikli peas on ka autori pilt, peeti inetuks enesereklaamiks. Aga pilt koori vilistlaskogu esimehest ajas mõnel bürooliikmel kopsu mitu korda üle maksa.
Meenutati, et juba sügisel olevat otsustatud, et mingit vilistlaskogu ei moodustata! Ja selles oldi istungil üsna ühel meelel, et niisugust kogu pole vaja, kuigi endiste lauljatega tuleb sidemeid hoida. Miks vilistlastes peab ohtu nägema, põhjendas Laasik: «Mind isiklikult ja ka sm rektorit häirib see, et meeskoori vilistlaste hulka kuulub ka neid, kes on istunud paragrahvi 58 järgi kinni ja nüüd võtavad aktiivselt osa meeskoori tegevusest.»
Selgus, et valusalt oli torgatud parteilist juhtkonda lipuga, mis oli vilistlaskogu kingitus koorile tema 45. aastapäevaks. Valget siidlippu, millel koori nimi ja keskel tammeokstega pärjatud koori märk, ei suudetud kuidagi seedida.
F. Klement: «Lavale tuldi kontserdi ajal oma lipuga, millel pole mingeid nõukogulikke tunnuseid. See lavaletulek kujunes mingiks apoliitilisuse demonstratsiooniks. See on täielik lühinägelikkus, kui me ei näe siin kontrrevolutsiooniliste jõudude kätt mängus.»
Võimalik, et koori ümmargust märki lüüra, kolme samba ja nimetähtedega TÜM mustal põhjal oli varemgi rünnatud, kuid seoses lipuga läks seegi küsimus teravaks. Kuna niisuguses apoliitilises märgis polevat midagi nõukogulikku, tegi F. Klement ettepaneku: «Siia tuleks lisada kas või pisikenegi viisnurk-täheke ja oleks hoopis teine asi.»
Sauna said kätte ka piduliku kontserdi kava koostajad. F. Klement: «Laulud kutsusid üles vabanema rõhujatest ja võitlema vabaduse eest. See oli kohane omal ajal. Kuid millise vabaduse eest siis praegu kutsutakse võitlema?»
Kavale pilku heites tuleks selle üle ka tänasel päeval uhkust tunda. Et parteiline laul pidi tol ajal kindlasti olema, on avapalaks valitud Muradeli «Partei meid juhib», mis 101 protsenti parteiline. Aga see on ka kõik! Edasi on ainult eesti heliloojad: Ritsing, Neuman, Vettik, Ernesaks, Simm, Läte, Härma, Kunileid, Aav, Kappel, Türnpu ja Saebelmann.
Istung hakkas otsi kokku võtma. Koori initsiatiivil ilmunud brošüür otsustati hävitada, uue väljaandmiseks aga moodustada redaktsioonikomisjon.
Üliõpilasmeeskoor otsustati allutada õppeaasta kaupa vaheldumisi kord ühe, kord teise kõrgkooli ametiühingukomiteele. Koori iseseisvad ametlikud blanketid peeti vajalikuks hävitada, kooril aga keelata kellegagi otsesuhetesse astuda.
Kuni septembrini 1957 pandi koori üle n-ö valitsema TRÜ ametiühingukomitee, aga juba suvel tulid teated TRÜ parteibürool sündinud hullust plaanist reorganiseerida Tartu Üliõpilasmeeskoor TRÜ meeskooriks ja EPA tudengeid sellesse mitte enam võtta.
23. septembril 1957 pöördusid koori esimees Mart Soo ja juhatuse auliige Iilo Martin mõlema kõrgkooli rektorite ja partorgide poole kirjaga, milles selgitasid, et tugeva kunstilise kollektiivi lõhkumine tähendaks eesti koorilaulukultuurile suurt tagasiminekut. Nad palusid adressaatide kaasabi, et lõpetada meeskoori lahutamine. Ilmselt kirjal loodetud tulemusi ei olnud ja 15. novembril saatsid samad mehed kirja EKP Keskkomitee esimesele sekretärile Käbinile. Autorid on meenutanud, et Käbin oli neid septembri lõpus meeskoori küsimuses lahkesti vastu võtnud.
Tartus käisid sel ajal asjad omasoodu. Ühel sombusel päeval oli koorivanem Kaljola Kirt välja pannud teate, millal ja kus toimub TRÜ Meeskoori järgmine proov. See teade põhjustas tormi, sest solvas EPA mehi hingepõhjani. Mõni päev hiljem toimus koori koosolek, kuhu olid kutsutud ka mõlemad rektorid. Mehed avaldasid häälekalt lausa raudkindlat tahet koos edasi laulda ning heitsid Kaljola Kirdi mõtlematu teo pärast koorist välja.
Võimalik, et see koosolek muutis midagi TRÜ rektori Feodor Klementi mõtlemises, võimalik, et kuidagi sekkus Käbin. Igatahes sai samal 1957. aastal nii vabariiklikult kui üleliiduliselt festivalilt kuldmedaliga ning Ülemaailmselt Üliõpilas- ja Noorsoofestivalilt pronksmedaliga naasnud koor tegevust jätkata.
Karmi kriitikaga üle valatud brošüür ilmus aasta hiljem uues pisut täiendatud trükis sinise esikaanega, selle algses sisus aga ei muudetud oluliselt midagi. Lauldi edasi ikka sama valge siidlipu all ja pisiviisnurka märgile ei lisatud. O tempora, o mores!
Autor on Tartu Akadeemilise Meeskoori vilistlane.