:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/18/16855282t1hc6f8.jpg)
- Eurovisiooni finaalsõu oli üleliia nostalgiahõnguline ja mõjus iganenuna.
- Iisrael kasutas agressiivset turundusstrateegiat, saades 2. koha hoolimata madalast populaarsusest.
- Eesti saavutas üllatuslikult Eurovisiooni 3. koha, alistades favoriidid.
69. Eurovisiooni lauluvõistluse finaal pakkus seda, mida publik ootab – dramaatilisi hetki, kaasahaaravaid laule, läikivates kostüümides tantsijaid ja etteasteid, mis püüdsid iga hinna eest meelde jääda. Kuid igal aastal on selles ka midagi enamat. Midagi, mis ei mahu punktitabelisse – hetked, mil muusika räägib valjemini kui poliitika, ja laul saab korraks olla terve rahva visiitkaart.
Tänavune Eurovisioon tõestas ennekõike seda, et Euroopa Ringhäälingute Liit on teinud endast kõik oleneva, et jõuda olukorrani, kus võitja ennustamine on leebelt öeldes võimatu. Eksisid nii ennustuskontorid kui ka fännid, ehkki Austriale ennustati üpriski kõrget kohta mõlema poolt.
Austria võit ei olnud seega võimatu stsenaarium, kuid seda ei peetud sugugi ka kõige tõenäolisemaks võimaluseks.
JJ lugu «Wasted Love», mis Austriale võidu tõi, ei olnud tingimata kõige huvitavam lugu, kuid see ei olnud tingimata ka kõige hullem lugu, mis kunagi Eurovisiooni lauluvõistluse võitnud on. Selle peamiseks probleemiks peetakse seda, et see on ehk isegi üleliia sarnane möödunud aasta võidulaulule «The Code», mis segas samuti elektroonilist muusikat ja ooperit, mis teeb «Wasted Love'ist» üpriski igava ja turvalise valiku.
Kui «Wasted Love» ka millegi poolest silma ei paistnud, siis vähemalt ei tõuganud see ka kedagi eemale. See oli osavalt komponeeritud lugu ning JJ lavaline esitlus oli professionaalne ja läbimõeldud. Võib-olla ei pakkunud see šokki ega vaimustavat uuenduslikkust, kuid oli tehniliselt üpriski veatu ning seetõttu võis see osutuda atraktiivseks nii publikule kui ka rahvusvahelisele žüriile. Nii et seda võitu võib pidada omamoodi kompromissiks – see oli piisavalt tugev ja piisavalt üldmeeldiv, et mitte kedagi välja vihastada.
Pealegi näitab Austria võit, et Eurovisioon ei pea igal aastal iseenda varjust üle hüppama. Kui iga aasta üritatakse olla veelgi edevam, veelgi valjem ja veelgi provokatiivsem, jõuame me paratamatult ühel hetkel olukorda, kus tegelikult ei üllata enam miski. Ja hetkel veel üllatusi jagub!
Samas jäi Rootsi, kes justkui pidanuks võitma, alles neljandale kohale, kusjuures neid edastas isegi Eesti, kellele ennustati veel laupäeva päevalgi seitsmendat kohta, kõige positiivsema stsenaariumi järgi ehk viiendat. Ennustuskontorite ja fännide kiuste lõpetas Eesti aga kolmandal kohal, kusjuures meid jäi ootamatult kõrgele kohale tõusnud Iisraelist lahutama vaid üks punkt. See aga ei muuda seda, et tegemist on Eesti parima tulemusega pärast 2002. aastast, kui Anna Sahlene samuti kolmandale kohale tuli.
/nginx/o/2025/05/18/16855276t1h7063.jpg)
Fänniteooriad ja vandenõud
See, et Iisrael nii kõrgel kohal lõpetas, on ühtaegu nii üllatus kui ka üldse mitte. Ühest küljest ei olnud Iisraeli lugu eriti populaarne – nende loo vastu ei tuntud huvi ei Spotifys ega ka YouTube'is -, nii et laulule endale ei pööratud lauluvõistlusel eel isegi erilist tähelepanu. Iisraeli osalemist varjutasid aga samad probleemid, mis möödunud aastal: väga mitmed endised osalejad ning delegatsioonid leidsid, et Iisrael ei peaks üldse Eurovisioonil osalema ning selle nimel allkirjastati nii mitmeid petitsioone kui ka saadeti välja avalikke kirju.
Teisalt leidsid fännid ka, et see, kuidas Iisrael oma laulu turundab, on tõsiselt problemaatiline. Nimelt ostis Iisrael reklaami pea igas Euroopa riigis ning esindaja Yuval Raphael luges ka iga riigi jaoks eraldi keeles oma reklaami sisse. Ehkki selline turundamine ei ole otseselt keelatud, peetakse seda halvaks stiiliks, sest mõnes mõttes ei erine tähelepanu ostmine eriliselt häälte ostmisest, mis on Eurovisioonil keelatud.
Samas on neidki, kes päriselt usuvad, et Iisrael omandas oma hääled ebaseaduslikult, sest loo vähest populaarsust arvestades peetakse ebatõenäoliseks, et Iisrael enamikus Euroopa riikides publikuhääletuse võitis, sest lugu ise lihtsalt ei olnud nii tähelepanuväärne, et selline häälte hulk oleks põhjendatud. Mõned on ka välja osutanud, et ainsad riigid, kes Iisraelile telefonihääletuses ühtki punkti ei andnud ehk Poola, Horvaatia ja Armeenia on ühtlasi ainsad riigid, kus hääletada ei saa kõnekaartidelt, vaid hääle andmise eelduseks on teenusepakkuja juures registreeritud SIM-kaart.
Üllatav lõpplahendus
Samas ei saa keegi väita, et Eurovisiooni lõpplahendus poleks pingeline olnud. Punktide arvestamise süsteem on juba viimased paar aastat üpriski põnevaks teinud, nii et tegelikult on kuni viimase hetkeni üsna raske aimata, kes võita võiks.
Näiteks võis kuni viimase hetkeni arvata, et Šveitsil on võidulootust, kuigi oleks üpriski ootamatu olnud, kui Šveits kahel järjestikusel aastal võitnud oleks. Ent oli neil ometigi laul, mis riiklikelt žüriidelt üpris korralikult punkte kogus, täpsemini 214. Kuid kogu sellele lootusele tõmmati vesi peale, kui selgus, et Šveits sai publikult null punkti, mis tähendas, et žürii arvestuses teisele kohale tulnud lugu lõpetas hoopiski kümnendal kohal.
:format(webp)/nginx/o/2025/05/16/16849614t1h1fe3.jpg)
Samas sai Eesti televaatajatelt teisena kõige enam hääli– 258 häält ja kokku 356 häält – ehk kokku kõigest 1 hääle vähem kui Iisrael. Ehk võit oli meile tõesti tohutult lähedal, et mitte öelda suisa käega katsutav.
Armas oli seegi, et Läti sai suisa kolmelt riigilt 12 punkti, millega lõunanaabrite haldjad Eestit ka edastasid, sest Eesti ei saanud paraku üheltki riigilt 12 punkti.
Eesti vaatest on meil pärast Tommy Cashi kolmandat kohta kaks väljavaadet: me kas hakkame Eurovisiooni lauluvõistlust erakordselt tõsiselt võtma, et seda edu korrata ning ühel hetkel võit koju tuua, või me käime täiesti alla ja hakkame järgmised viis-kuus aastat lauluvõistlusele täielikku jura saatma, mis meid isegi finaali ei vii.
Sinna alla kuuluvad ka kõiksugu nn vanad olijad, kes on juba korra või kaks Eurovisioonil käinud või kes on Eurovisiooni mõistes oma «parim enne» minetanud. Nii et kui me ei saada just tõsiselt seksapiilset vanemat naisterahvast (mida meil paraku pole), kelle tantsunumber on keerulisem kui mõni MyFitnessi rühmatreening või algajana bachatas käimine, pole meil mõtet «Mere lapsi» või «Diamond of the Nighti» uuesti võistlusele saata.
Enamik riike, kes mõne kõrge koha koju on viinud, läheb tavaliselt esimest teed ning hakkab selle nimel töötama, et igal aastal millegi uue ja huvitavaga üllatada, kuid on neidki, kes eduka esinemise järel hakkab sama lugu üha uuesti ja uuesti saatma lootuses, et ühel korral peab see ometigi võidu tooma, mis üldiselt ei ole eriti edukas viis võistlusel osaleda.
Kui näiteks Ukraina on sedalaadi maa, mis annab igal aastal endast enam kui sada protsenti, et uuesti võita, siis Horvaatia proovis sel aastal uuesti lauluga, mille puhul pidi eraldi rõhutama, et nad ei ürita sugugi Baby Lasagnat järele teha või tema edu korrata, mis juba on võistluse mõistes punane lipp.
Sotsiaalmeedias, peaasjalikult TikTokis ja Xis, peetakse Eestit seni Eurovisiooni n-ö powerhouse'iks. Hea küll, meil pole alati kõige edukamalt läinud, kuid meie laulud lähevad inimestele korda ning nii näiteks räägitakse siiani nii Alikast ja Stefanist kui ka 5MIINUSEST ja Puuluubist. Neid publiku seatud lootusi ei maksa potist alla lasta.
Liiga palju nostalgiat
Ehkki möödunu meenutamine on asjatu, olen ma finaalsõu valguses täiesti kindel, et tänavune Eurovisioon oleks vägagi teises suunas arenenud, kui möödunud aastal poleks võitnud mitte Nemo, vaid Baby Lasagna. Kui Horvaatia oleks saanud oma ajaloolise esimese võidu lauluga «Rim Tim Tagi Dim», oleks Eurovisiooni lauluvõistlus saanud uue hingamise, mida väga kaua on oodatud, kuid mis kahjuks siiani tulnud pole, sest aastast aastasse võidavad suures plaanis samad riigid, kes on juba korduva korraldamise järel käpa valgeks saanud ning seejuures isegi mõneti mugavaks muutunud.
Šveits on sellest hea näide, ehkki Šveitsi viimasest võidust on omajagu aega möödas. Sellegipoolest korraldas Basel oma lauluvõistluse üsna viimaste aastate tuules, sarnanedes korralduslikust küljest suuresti Rootsiga. Kogu programm oli suht turvaline ja igav, palju rõhuti nostalgiale ning sõust puudus tulevikku vaatav foon, mis oleks kogu üritusele andnud nii selgema sihi kui ka värskust.
Kogu vaheprogramm oli pühendatud varasematele edukatele osalejatele ning seda nii finaalis kui ka mõlemas poolfinaalis. Poolfinaalides toodi lavale nii lauljad, kes 2020. aastal Covidi tõttu oma võimalust ei saanud, mis oli omamoodi naljakas, sest kõik neist said 2021. aastal teise võimaluse, kui ka lauljad, kes eelmisel aastal võistlesid, et esitada laulu, mis võitis aastal 1988, nii et ehkki artistid olid noored ja moodsad, oli kogu asjal pidevalt kopituse lõhn juures.
Üldse oligi kõige huvitavam osa vaheprogrammis see, kui lavale tulid koos Käärijä ja Baby Lasagna, kes oma vastavatel aastatel teisele kohale jäid. Nende muusikaline kahevõistlus, kus omavahel mõõtu võeti ning viimaks nende ühist täiesti uut laulu esitati, oli ainus osa vaheprogrammis, mis mõjus vähegi ägedalt ja moodsalt. See oli lahe nii lahenduslikult kui ka selle poolest, et see ei mõjunud tohutult iganenuna, mis teiste vaheprogrammi numbrite puhul suureks probleemiks oli.
Üldse tundus, et kõigi nostalgianumbrite kõrval olid tagaplaanile jäänud kõik tänavused võistlejad. Neid näidati vähe, nendega suheldi võrdlemisi vähe ja greenroom'is (mis pole juba ammu roheline) toimus hoopiski väga vähe, kui see just vältimatult vajalik polnud. Tundus, et saatejuhid jõllitavad parema meelega oma naba, kui et pööravad tähelepanu sellele, mida on öelda neil, kellele üritus tegelikult justkui pühendatud peaks olema.
Finaalis oli olukord pisut parem, sest kahele saatejuhile lisandus seal kolmas, kelle peamiseks ülesandeks näiski olevat greenroom'is asjade kontrolli all hoidmine ning osalejatega suhtlemine.
/nginx/o/2025/05/18/16855280t1hdb26.jpg)
69. Eurovisiooni lauluvõistluse finaalkontsert
17. mail 2025 Baselis