Skip to footer
Saada vihje

ARVUSTUS 2000ndad helistavad – nad tahavad Timberlake’i tagasi

Justin Timberlake’i kontsert Lauluväljakul
  • Justin esitas pophitte ja fännide lemmikuid, osad lood kõlasid lühendatult.
  • Vihm ja külm ilm ei heidutanud publikut kontserdielamust nautimast.
  • Esiletõstetud olid Timberlake'i suvised hitid, mis mõjus omajagu irooniliselt.

Süldibänd Hellad Velled on kunagi laulnud: «Lillelõhnadest tulvil / see magus soe suveöö. / Üle tumeda taeva / sõudis pilvede veerg.» Kui laulusalmi viimsed kaks rida kirjeldavad suurepäraselt Justin Timberlake'i esmaspäevase kontserdi reaalsust, siis esimesed kaks rida kirjeldavad seda, mis Justin Timberlake'i kontsert oleks võinud olla, kui jaheda vihma asemel säranuks Tallinna lauluväljaku kohal päike.

Eile õhtul jõuti sotsiaalmeedias juba nalja heita, et kui möödunud nädalal Tallinnas esinenud Imagine Dragons valmistas Eesti publikule pettumuse sellega, et laulja Dan Reynolds ei heitnudki särki seljast, siis Justin Timberlake valmistas kõigile eestlastele pettumuse sellega, et oli samuti sisse mässitud. Eesti naised, kes silmailu nautima olid läinud, lihtsalt ei võida. 

Ma ei tahaks seda teha, aga kahjuks pean ma seda arvustust alustama ühe tõsiasja nentimisega ja tsiteerima ansamblit A-Rühm laulus «Palmisaar»: kuradi külm oli. Vihma sadas kontserdi vältel vahetpidamata ning tegelikult polnud hetkegi, mil taevast poleks midagi alla sadanud, ehkki vihm vaibus kohati vaid vaikseks sabinaks. Tühjas kohas, mida lõpuks oli üha raskem leida, puhus lõikavalt külm tuul. Terve õhtu tundus, et enam hämaramaks ei saa minna, aga siis ikkagi läks.

Isegi Justin Timberlake ise, kes enamasti esineb õhukese jaki väel, sest tantsimine ja laulmine hoiab keha soojas küll, oli Tallinna kontserdiks selga tõmmanud vihmakindla parka ning küsis üpriski kontserdi alguses, mis värk selle ilmaga on. Mitte et keegi talle vastata oleks osanud.

Justin Timberlake’i kontsert lauluväljakul.

Mitte pelgalt poptäht

Justin Timberlake pole kunagi olnud pelgalt poptäht – ta on olnud žanre painutav sild kahe aastatuhande vahel, lihvitud rütmitunnetuse ja siidise falseti kehastus, kes mõjub ühtaegu sümpaatselt nii naistele, kes teda tahavad, kui ka meestele, kes tema olla tahavad. Temas elab mitme ajastu kameeleon, kes NSYNCi tantsusammudel tantsiskles end soolokarjääri, mis on nüüdseks juba mitu aastakümmet sünteesinud R&Bst ja popist midagi isiklikumat, intiimsemat ja täiskasvanulikumat.

Kui Justin Timberlake ilmub lavale, siis hetkeks, väga konkreetses valguses ja helis, tundub, nagu popmuusika polekski kunagi lahkunud 2006. aastast.

Timberlake’i muusikat võiks muuhulgas iseloomustada sõnaga seksikas. Ta laulab palju seksist, naistest, armastusest, sensuaalsusest ja sündsusetusest ning tema muusika peegeldab alatihti tema sümpaatiat seksi, naiste, armastuse ja sensuaalsuse vastu, ning seda mitte eriti lastesõbralikul moel. Timberlake lihtsalt teeb muusikat, mis on mõeldud suurtele inimestele, täiskasvanutele, kes on juba elulisi pahesid kogenud.

Seal on alati peitunud püüd minetada poistebändilik naiivsus ning asendada see üleprodutseeritud intiimsuse ja kontrollitundega, nii et kui ta laulab, kõlab see nagu hiline peosumin ja segased hommikutunnid samal ajal. See on segu filigraansest rütmist ja kehatunnetusest, mis justkui teab, kust sind puudutada, enne kui sa isegi tead, et tahad, et sind puudutataks.

Justin Timberlake’i kontsert lauluväljakul.

Suurkontsertide võlu peitubki enamasti selles, milline on artisti mõju publikule, sest publik kipub olema see, kes kontserdi päriselt elama paneb. Esineja võib olla kui tahes hea, aga kui ta ei suuda kõnetada teda kuulama tulnud inimesi moel, mis inimesed nii tantsima, kaasa laulma kui ka plaksutama, käsi loopima ja hüppama paneks, siis mõjub ka kogu ülejäänud kontsert mannetult.

Staar nagu staar olema peab

Justin Timberlake’i puhul õnneks seda probleemi ei olnud ning selle eest võib mingil määral tänulik olla just ilmale – inimesed pidid tõsiselt pingutama, et mitte külma käes krampe või kangestust saada, nii et igasugune tantsimine, kaasalaulmine, hüppamine ja kätega vehkimine olid suisa eelistatud tegevused ning Justin Timberlake ise pidi üsna vähe vaeva nägema, et külmunud ja passiivsest eestlasest mingi eluvaim välja meelitada. 

Laulik rõhutas juba kontserdi alguses mitmel korral, kui kaua aega tal on läinud selleks, et viimaks Eestisse jõuda, mis teadagi, eestlase hingele ja vaimule on nagu rammus koorejäätis soojal suvepäeval – sellest lihtsalt pole midagi paremat, et meid sel viisil ometigi meeles peetakse ja veel sellise kaliibriga muusiku poolt, mis siis, et seda kunagi varem tehtud ei ole.

Justin Timberlake’i kontsert lauluväljakul.

Kui üldiselt tundub, et artist soovib laval veeta võimalikult palju aega, esitada võimalikult palju laule ja pakkuda fännidele võimalikult palju ning pikalt seda, mille eest nad maksnud on, siis Justin Timberlake’i puhul tundus see filosoofia olevat vastupidine. Pea pooled laulud programmis olid lühendatud või kõlas mitu laulu järjestikku, nii et mõnel juhul andsid kaks laulu kokku kaks kuni kolm minutit muusikat.

See polekski muidu probleem olnud, kuid mullegi jäi kohati sisse tunne, et isegi fännide lemmikud olid ära hekseldatud ning nurka heidetud. Näiteks «What Goes Around... Comes Around», mis minu meelest on üks parimaid Justin Timberlake’i laule, kui «Sexyback» loomulikult välja arvata, kõlas akustiliselt ning ma pole päris kindel, kas muusik pool lugugi ette mängis, enne kui kümned tuhanded südamed murdis ning laulu esitamise katki jättis. Mulle küll tundus, et ta liikus juba enne laulu parimat kohta edasi Jay-Z kaverloo juurde, millest samuti vaid pool kõlas.

Samas olid programmis esindatud kõik popihiiu põhihitid, isegi kui nendest olid kohati järele jäänud vaid väikesed tükid või olematud riismed, mis kindlasti fännidele üleliia heameelt ei valmistanud. Mõneti üllatuslikult esitati täispikkuses hoopiski laule, mis laiemal publikul on ilmselt aastate lõikes hoopiski tähelepanuta jäänud, ehkki tõelised fännid lugusid tõenäoliselt nii teavad kui ka armastavad.

See puudutab ennekõike kontserdi esimeses pooles esitusele tulnud laule nagu «Sexy Ladies», «Señorita»​ ja «Summer Love» – kõik väga suvised laulud, mis Eesti ilma arvestades kõlasid kontserdil muidugi erakordselt irooniliselt, sest soojast ja seksikast suvest polnud haisugi. Oli vaid vihmakeepide sahin ning ebaseksikates kummikutes jalgade mütsumine. 

Samas ei saa öelda, et esmaspäevane ilm publikut üleliia morjendanud oleks. Ühel hetkel pärast kontserti olin ma linnaliinibussis, teel tagasi kesklinna poole, kui keegi pani oma telefonist valjult mängima Justin Timberlake’i loo «Sexyback», mis ühtlasi oli kontserdi eelviimane lugu.

Ma ei teagi, mida ma sellest hetkest ootasin, aga igatahes mitte seda, et inimesed hakkavad valjusti kaasa laulma, ning oleks ka ilmselt kaasa tantsinud, kui buss poleks nii puupüsti täis olnud. See lihtsalt tundus kuidagi tavatu, sest üldiselt on eestlasel piinlik, kui keegi teda kuuleb ja keegi talle niigi suletud ruumis põhjendatult palju tähelepanu pöörab.

Kui see midagi muud ei näita, siis vähemalt sedagi, et Justin Timberlake on Eestis armastatud, parkaga või ilma.

Justin Timberlake

9. juunil 2025 Tallinna lauluväljakul

Soojendasid Chinchilla ja Dagny

Kommentaarid
Tagasi üles