Lastekirjandus loob turvalise maailmapildi, mille poole tasub püüelda. Päriselu nii turvaline pole. Kas ei teki siin vastuolu? Lastekirjandus justkui hoiaks oma lugejat vati sees, lõbustab ja lahutab meelt ja kordab, et kõik on hästi. Ja siis, põmm, tuleb karm reaalsus.
No ei ole vastuolu. Lapsed on «karmi reaalsuse» sees niikuinii – kodused jutud, uudised telest ja raadiost. Lastekirjandus on nagu tugisüsteem, mis aitab sedasorti infoga toime tulla. Lastele kirjutatud raamatud saavad seletada, kas või muinasjutu võtmes, mis toimub, miks nii ja mis me siis edasi teeme. Jah, kõlama jääb turvalisus. Jäägu see nii!
Aino Pervik tegi oma lugejatele suurt rõõmu sellega, et oma juubelisünnipäeva paiku avaldas korraga koguni kolm raamatut ja seda eri vanustele. Täiskasvanutele «Proua O imestamised», algklassiealistele «Klabautermanni mure» ja kõige tillematele «Rändava kassiemme».
Alustagemgi sellest.
Kui hea lugeja veeretab võrdluseks suus sõnu «hulkuv» ja «rändav», siis kummal sõnal on parem mekk? Seepärast ongi sümpaatne, et Pervik ei jutusta hulkuvast emasest kassist, vaid rändavast kassiemmest. See tekst ei kata täit A4-lehtegi, aga mõtlemisainet ja südamlikkust on siin terve jutustuse jagu. «Lihtne on olla üksik rändkass. Võib käia muretult ringi, lilleke kõrva taga või pärg peas. Aga kui sünnivad pojakesed, siis peab ju olema ka kodu, kus pojad saaksid rahulikult kasvada.»
Nõnda leiabki tulevane emme pika otsimise peale täiesti tühja kurepesa, millest saab talle ja neljale pojukesele turvaline kodu. Kuid rändajate kodul pole katust, tuleb otsida uus varjualune, koos minnakse rändama.
Sõnale annavad väge juurde Zaripi pildid, mis on vastavalt loo meeleolule helged või sünged või lootustandvad. Kui oled jõudnud lõpulauseteni: «Kuhu nad lähevad? Kes neid ootab?», siis tahaks kõigile hulkuvatele, vabandust, rändavatele kassidele silku pakkuda ja pai teha.
Perviku puhul ei tohiks üllatada, et ta võtab ette mõne õige raske, tundub, et lastekirjanduses ebakohasegi teema, ja käsitleb seda lapsele arusaadavalt, selgitamaks elus ette tulevaid asju. Ta on jutustanud muu hulgas kodutu elust, sõjapõgenikest, eluisu otsasaamisest jne. «Klabautermanni mure» räägib inimkaubandusest, täpsemalt – väikelasteärist.
Algus on õige idülliline. Kusagil asub tuhandeaastane linn, mis seisab maa ja mere piiril. Linnas on sadam, sadamas varjuline sopp, mida võiks ka sadama kolikambriks nimetada. Tolles paigas loksub vees nii mõndagi, muu hulgas vana purjelaev Pamina, mille grootmast on juured alla ajanud ja võra kasvatab maitsvaid pirne. Laev on õdusaks koduks sõbralikele topselitele – väga isevärki tegelastele.
On vana nali, et näe, meie poiss sai sadamas tähtsa ameti – korkvenderi koha. Topselite Pamps ongi südamaalt metsast tulnud korkvender – puine ja töötegemisest veidi lapik. Ta tuli mere äärde armastuse pärast, kuna Mamps on kotermanni ja merineitsi tütar ega saa hakkama mereta. Paminal elavad veel nende poeg Timps ja vanaisa Kotermann ise, kes jagab stoiliselt laeva saatust.
Juhus toob pardale koer Turri, paradiisilinnu Tiuksu ja Kotermanni vana sõbra ning kolleegi Klabautermanni. Tollel on suur mure. Tema laev Saara kaaperdati, nimetati ümber Vesirotiks ja uus meeskond tegeleb kahtlaste veostega. Praegu on Vesirotil laadung väikesi hiina lapsi, need müüakse rikastele ameeriklastele adopteerimiseks.
Koos mõeldakse välja plaan, viiakse see ellu ja lapsed pääsevad koju.
Pervik, mulle tundub, naudib nii eriliste tüüpide kui ka nende ette ammu ja nüüd seatud valikute ja saatuste kirjeldamist. Miski ei ole valesti ja taunitav peale kruiisilaeva ennustaja ning Vesiroti meeskonna tegevuse. Ka nende puhul ei rakenda kirjanik läbini mustvalget skeemi. Madrus Tünn tahtis poisina hirmsasti merele ja sai ka, «siis aga oli elu kuidagi viltu kiskunud». Nüüd oli ta kurjategija, täitsa enese tahtmata ja ette kavatsemata. Kirjanik laseb tal rahuliku elu peale saada – Tünn läheb tööle puukooli.
Päris sellist tegelast, kellega laps ennast samastada saaks, raamatus pole. Kõigil on seiklustes oma osa ja lastele ea poolest kõige lähemal asuv Timps ei tõuse teistest enam esile. Väikesel inimesel on ehk hea tõdeda, et pisitillukese paradiisilinnuta ei oleks päästeaktsioonist tuhkagi välja tulnud.
Õnneliku lõpu tarbeks on vaja rakendada meedia jõudu ning abi, mis võtab Klabautermannilt viimasegi mure. Sündmusterohke ja puhuti päris naljaka loo otsad tõmmatakse kokku nii, et tuleb järgida oma südame kutset – kes läheb merele, kes jääb sõprade juurde, kes lepib olukorraga. Eriti kui see on nii hea olukord, et südame õnnelikuks muudab. Üks pisuke igatsus hingesopis ei tee ka kurja.
Raamat
Aino Pervik
«Klabautermanni mure»
Kunstnik Regina
Lukk-Toompere
Tänapäev, 2012
Aino Pervik
«Rändav kassiemme»
Kunstnik Catherine Zarip
Tammerraamat, 2012