Pealkirja «Mees, seksuaalsus, kunst» alla võiks koondada enamiku kunstiajaloost ja suure osa moodsast kunstist, sest mehi on kunstipõldu kündmas olnud palju ja seksuaalsus on nende loomingus ka alati kajastunud – enamasti küll varjatult ja alateadlikult.
Hulga tähelepanuväärsem on selle näituse puhul fakt, et initsiaatoriks on eraisik, kes on pidanud tarvilikuks oma vaba aega ja ressurssi suunata kunstikogumisse. Selliseid inimesi ei ole õhukese kultuurikihiga Eestis palju isegi nende seas, kel vajalik materiaalne võimalus olemas.
Meil on küll veel mõned kunstikogujad, kuid Punab eristub ka neist. Tundub, et talle ei ole prioriteet kunstniku tunnustatus, hind ega ka ebamäärane meeldimine, vaid teoste sisuline kõnekus. Ja see kunsti ning koguja vastastikune kõnetamine toimub erialaselt pinnalt, vähemalt «Mehe, seksuaalsuse, kunsti» puhul. Ehk teisisõnu – inimene tegeleb asjaga, millest ta midagi teab, ning seetõttu asi ka toimib.
Näitusel domineerib oodatult autoportree. Kuid see pole kaugeltki paraadportree, vastupidi – mehed näitavad oma nõrgemat poolt. Hegemooniline maskuliinsus, avalikus arvamuses vaikimisi tunnustatav meesideaal ei võimalda tavaelus meestel nõrk olla, seega tuleb otsida varjatud võimalusi. Kunstnikud saavad seda teha kunstis.
Ometi pole siin ülevoolavaid emotsioone ega totaalset allaandmist. Kõige kujukamalt väljendab näituse üldist tonaalsust Kaido Ole seeria «Küsimused» – peategelase pea paisub võrdelises tempos küsimustetulvaga. Mees on sattunud endale arusaamatusse keskkonda. Mida õieti ühiskond ootab: kas võimukat macho’t või õrna, n-ö uut meest?
Maailm muutub ning soorollidest ja endast on raske aru saada. Priit Pajos maadleb põllukividega ja otsib neist valgustust, Jüri Palm piilub poolikuna, Jaan Toomik pakub Taavetile Koljati peaga suuseksi, Tiit Pääsuke on üldse ilma peata. Mehed on kaotanud pea, aga pea on ju neile tähtsuselt teine kehaosa!
Segadusesoleku tunnistamise teeb seeditavamaks iroonia, ja seda jagub. Tähtteoseks on siin Jüri Ojaveri videoinstallatsioon, kus autor on kehastunud kellakäoks ja ajab ajanäitajat velotrenažööriga alasti ringi. Vananeva mehe viimased ponnistused taastada alfaisase staatust on ilmselgelt naeruvääristatuna tühiseks tunnistatud.
Andrus Joonase «Ilus linn», kus kõrvuti kõrguvad varakapitalistlikud pilvelõhkujad ja hegemoonilised pornofilmi-peenised, ei jää oma eneseiroonias alla. Raul Rajangu mõnitab enesemääratlust tarbimise kaudu, samas on selge, et ega ükski mees, ka tema ise, ei ütleks ära kütkestavast Aston Martinist.
Esindatud on ka mõned naiskunstnikud, kes tegelevad meeste seksuaalsusega suhete kaudu. Kristina Viin lahkab ühe suhte lagunemist, kõigepealt enesekaitsepositsioonilt ning seejärel ausalt. Maarit Murka esitleb aina enam levivat olukorda, kus naine on mehe ja laste asemel valinud sülekoera.
Näitusega kaasnenud konverentsil tekkis ootuspärane vastasseis sotsioloogide-feministide ja meeste-bioloogide vahel. Esimesed peavad soorolle ühiskondlikeks konstruktideks, teiste arvates on kõik looduse ettemääratud. Huvitaval kombel ei taha kumbki pool ikka veel tunnistada, et küllap on siin oma roll mõlemal tegurite kompleksil. Kunstis õnneks on see arusaamine rohkem kohale jõudnud.
«Mees, seksuaalsus, kunst»
Kujundaja Jaan Toomik
Avatud 3. juunini Tartu Kunstimajas