Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kera mõõtmine sirgega

Daniel Kehlmann FOTO: SCANPIX

Ainuski rätsep ei lähene kundele joonlaua ja kolmnurgaga. Tal on varuks mõõdulint, millest me keegi ei tea, millal see on taadeldud. Mitte ühelegi rätsepale pole õpetatud ka matemaatilist analüüsi ega diferentsiaalgeomeetriat. Rätsep mõõdab inimesi nõela ja kääriga.


Milliseid mõõduriistu läheb tarvis aga lugejal, kes kaalub, kas osta  Daniel Kehlmanni romaan «Maailma mõõtmine» (2005), mis on avaldatud üsna värskelt ka eesti keeles Kristel Kaljundi tõlkes? Kaalupomme igatahes mitte. Kõhklev, kuid võimalik lugeja vajab ennekõike soosivat arvustust. Siin see on.

Daniel Kehlmanni (1975) romaani eestikeelne tõlge koosneb tõlkest endast, millele on lisatud vestelised kokkuvõtted Carl Friedrich Gaussi ja Alexander von Humboldti elulugudest, tõlkija saatesõna ja lakatekstid. Noid kokkuvõtteid ei maksa lugeda, see on lora.

Eestis, täpsemalt Tartus ja Peedul, elab mitu silmapaistvat geomeetrit ja geograafi, kes kirjutanuksid mõlemast märksa asjalikumalt. Mõtlen professor Ülo Lumistet ja PhD Vello Paatsit. Gauss ja Humboldt olid loomuldasa entsüklopedistid. Esimese teenetest peaks teadma tõestust (1799) algebra põhiteoreemile ja normaaljaotust (mõnikord öeldakse ka labasemalt «Gaussi kõver»).

Mis need on, saab lugeja kõige kergema vaevaga kätte Elts Abeli, Mati Abeli ja Ülo Kaasiku raamatust «Koolimatemaatika entsüklopeedia» (3. trükk, Tartu, 2006). Aastatel 1803 ja 1809 kandideeris Gauss Tartu Ülikooli astronoomia ja matemaatika professuurile, ent jäi valimata. Sellest nagu Gaussi elutööstki on kirjutanud teadusloolane Peeter Müürsepp (1918–1999) raamatu «Carl. Fr. Gauss» (Tallinn, 1985).

Humboldt oli kõige üldisemalt öeldes rännumehest ökoloog, kellelt pärineb mõiste «isoterm» (1817), joon, mis ühendab samasuguse temperatuuriga punkte. 19. jaanuaril saanuks tõmmata isotermi Narva ja Võru vahele, kuid mitte Narvast Kuressaarde.

Matkateede poolest oli Humboldt altaist. Altaiste olid ka Tartu Ülikooli botaanikaaia juhataja professor Alexander von Bunge, Kreutzwaldi kirjasõber Wilhelm von Schott ja tartlane, sünnikoha poolest küll nõmmevaksaliline professor Ago Künnap. Daniel Kehlmann paneb Gaussi koos tema kõveraga ning Humboldti ühes tema rändudega omavahel kokku. Teeb õigupoolest sedasama, mida korduvalt Jaan Kross alates novellist «Pöördtoolitund» (1971): ruumipunkt on ikka üks, ent tema mõõdud jäävad erinevaiks. Mõõt on naljakas siis, kui ta on keskmisega võrreldes kas väga väike või jälle ülimalt  suur. Daniel Kehlmann ei kirjuta mitte pikkuste vahest, vaid lahknevusest.

Mõõtmine on lõbus töö üldiselt väga harva. Enamasti on ta, näiteks maajagamine, üsna verine, koguni põlvest põlve. Tammsaare ei varjanud seda, Luts pelgas. Daniel Kehlmann on valinud tegelasteks kaks õpetlast, kellest üks, professor Gauss, peab kõveral pinnal leidma vahemaade õige kauguse ehk kandma selle üle tasapinnale. Teine, meie mõistes õpetlane, pidi leidma, mis nende kauguste vahel asub. Mõõtma pidid mõlemad, kuid üks kauguste pikkust, teine tegelikkust nende vahel.

Huumori teoorias esitatakse sageli nalja poolustena kaht vastandit (nt paks ja peenike). Nali võib tekkida aga ka rollide erinevusest ühe ja sama ülesande suhtes. Kujutlege taksojuhti ja reisijat, kes mõlemad peavad jõudma samasse sihtkohta.  Mees roolis on kaine, klient tema kõrval purupurjus eit. Mees baranka taga naerda ei tohi, naine on üleannetu nagu vasikas. Kas see on nali või tragöödia?

Daniel Kehlmann on valinud kolmanda tee. Üks tema tegelastest ei taha väga reisida, kuid peab opereerima tundmatute suurustega. Teine tegelane jälle on reisija, aga mitte tuttavais paigus. Olemuselt on iga reisimees uudishimulik nagu vanamutt. Niisugusena Kehlmann oma meeskangelasi ei kujuta. Seevastu valdab ta haruldast kunsti uudishimu kärsitust pidurdada. Nali tekib sellest, et kõik ei ole nõnda, nagu näib.

Eestikeelse kirjanduse sõber saab Daniel Kehlmanni vigurist kergemini aru, kui loeb kõrvale kaht raamatut, mis kunagi ilmusid ligikaudu samal ajal. Üks on Erni Krusteni «Vana võrukael» (1966), teine Voldemar Panso «Naljakas inimene» (1965). Mõlemad illustreerivad huumori tempereeritust. Huumori pöörasust tasub otsida Madis Kõivult. Kuskilt otsast on pääsenud liikvele kujutelm, nagu peaks tõeline humorist  olema ennekõike vestekirjanik, följetonist Vilde moodi. Ei! Humorist on see, kes lubab naerda kõige üle, minemata samas labaseks. Võib öelda ka teisiti: humorist on see, kes ei keela naermist, kui seda tehakse õiges kohas.

Kehlmanni järgi on juba maakera ise naljakas. Ebamääraselt suur tükk riiet, millest ei saa kuidagi sotti, kui palju sealt tuleb ära lõigata. Arvan küll, et lähemail aastail ei saa ükski EV valitsuse liige Kehlmannist aru. Valijad loodetavasti saavad. Peaasi, et nad taipaksid: maakera kumerus pole seesama, mis Gaussi kõver. 

Lõbus raamat tingimusel, kui mõistetakse: surmtõsidus on kõige igavam tee maailma otsa.

Uus raamat


Daniel Kehlmann


«Maailma


mõõtmine»


Atlex, 294 lk

Tagasi üles
Back