Kultuuriministeeriumi filminõunik Edith Sepp püüab alanud nädala jooksul jõuda arusaamani, millises olukorras on Eesti maakondade kinod, et ära kaardistada Eesti kinovõrgustik.
Eesti kinovõrgustik – kas selline asi on olemas?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti nii öelda kinovõrgustikku kuulub praegu seitsekümmend kaks kohta, ent kaugeltki mitte kõik neist ei ole kinod. Need on kohad, kus saab kinoseansse pidada ja filme näidata. Sellesse loetellu kuuluvad mitmed kultuurimajad ja rahvamajad, aga ka ööklubi (Kuressaares) ja villavabrik (Võhandu jõe ürgorgus).
Filminõunik Edith Sepp püüab järgneva nädala jooksul külastada võimalikult paljusid maakonnakinosid üle Eesti. Ta alustas ringreisi Põhja- ja Ida-Eestist, liikudes edasi lõunapoole. Sepa sõnul on kinovõrgustiku kaardistamise esmane eesmärke aru saada, milline on tegelik olukord väikekinodega.
«Rakveres on kino näitamiseks väga head võimalused,» jagab Sepp esmamuljeid. Rakveres on kino ja teater käed ühendanud, filme näidatakse teatri väikses majas asuvas kinosaalis, kus on võimalus esitada filme nii digitaalsel kujul kui ka 35-millimeetriselt filmilindilt.
Võib arvata, et järgnevatel päevadel satub filminõuniku teele ka palju kehvemas seisus või juba suletud kinokohtasid. «Väikekohtades on lood tunduvalt kehvemad,» nõustub Sepp. Osa kaardistamise protsessist tähendab ka tagaside saamist, kuidas on maakonnakinod kasutanud varasemaid investeeringuid.
Järjepidevuse kaotamine on Sepa sõnul üks suur probleem: «Kui puudub kindlus, millal filme näidatakse ja kas üldse näidatakse, ei saagi publikul tekkida harjumust kinos käia.» Sepp arvab, et inimesed on nõus ka kaugemalt kohale sõitma, kui oleks teadmine, et kohalikus kinos toimuvad seansid korrapäraselt.
Sepp peab väikekinode esmaseks ülesandeks pakkuda meelelahutust ja hoida üleval kultuuri tarbimise harjumust. Tema sõnul võiksid maakonnakinod olla just need kohad, kus lapsed ja noored saavad esimese kinokogemuse ja miks ka mitte filmitegemise pisiku.
Suuri summasid, mis väikekinode vahel laialijaotamist ootaks, Sepal lubada ei ole. Nädala lõpuks loodab ta aga juba paremat ülevaadet omada, milline on maakonnakinode praegune seis ja millised valukohad vajavad kõige rohkem abi.