Teenekas bändimees, mööblidisainer, arhitekt ja sisekujundaja Toomas Kõrvits (66) mõjub oma noorusliku olekuga väga sümpaatselt, ent tema teravas pilgus võib märgata kerget ärevust. Varem vaid üksikuid lühikesi intervjuusid andnud mehest teame üllatavalt vähe, ning ta tunnistab ausalt, et ega see tema lemmiktegevusi ole. Aga noh, kukrite tähtsa tärmini juhul ju võib. «Vaatame, mis välja kukub,» ei anna ta esialgu suurt lootust, et meie vestlus pikaks kujuneks.
Kuigi Toomas pole enam ammu linnamees, peatub ta ajuti, mil linnas rohkem tegemist, oma sõbra juures. Jõuame fotograafiga kokkulepitud aadressile ühes pealinna eramurajoonis kokkulepitust pisut varem ja mõtleme aega parajaks teha, kui autot parkima seadev piltnik tahavaatepeeglist märkab, et Toomas on juba meie selja taga, justkui oleks ta maa alt kerkinud, ning teeb ettepaneku, et istume parem hoopis kõrvalmaja lehtlasse. Kellele lehtla kuulub, jääb meile lõpuni mõistatuseks.
Sama kummaline on lahkumine. Kuigi vestluse lõppedes said kõik olulisemad küsimused küsitud, möönan iseendale vaikimisi, et paar ununes ikkagi esitamata. Aga noh, kui nii läks, siis tühja sellega. Äkitselt hakkab Toomas, kui juba väravast väljume, neile – ilma et oleksin suudki paotanud – ise vastama. Loogika huvides tõstame need vastused aga päris ette.
Kukerpillid teevad folki, ent noor inimene tahab tavaliselt teha hoopis peavoolumuusikat. Kuidas teie puhul lood olid?
Minu lapsepõlv möödus Tallinnas Luise tänaval, kus asus ka lastekodu, praegu on seal krišnaiidid. Sealne nn lõnguste kamp mängis õhtuti korvpalli ja taustaks kõlas rock’n’roll – kust nad toona sellist muusikat said, mina ei tea. Bill Haley, Elvis Presley... Meie vanema vennaga kõõlusime samal ajal tamme all plangu peal, kuulasime ja vaatasime neid ning mõtlesime, et vaat kui huvitav muusika. Noh, eks siis hakkaski jalg kõpsuma, kõpsub siiamaani!
Mu vanem vend Tõnis mängis 1960. aastate algul Kustas Kikerpuu ansamblis Norma. Sealne trummimees läks sõjaväe eest pakku ja kuigi olin 13-aastane, võeti mind punti. Mängisin seal vähem kui aasta, aga kuna mul tuli kopsuhaigus peale, pidin lõpetama. Hiljem läksin samasse ansamblisse uuesti, aga siis juba kitarri ja vibrafoni peale.
Kui olin kitarrimängu enam-vähem selgeks saanud, järgnesid Eesti esimene kidrabänd Juuniorid, hiljem Optimistid ja nõnda olengi tegelikult neljas bändis mänginud. Optimistidest kasvas hiljem välja Rock Hotel, kus noorem vend Harry mängib trummi ja vend Tiit kitarri, ning kui tagantjärele vaadata, on kõik omavahelises seoses. Nii väike see maailm ongi!
Ilmselt on just muusika see, mis teid siiani nii nooruslikuna hoiab.
(Naerdes.) Aga elu ongi rock’n’roll, ilma selleta ei saa, see hoiab elu sees. Eks tegelikult oleme ka Kukerpillides seostanud rahvalikku muusikat biidiga.
Tänavu aprillis lõi Kukerpillidele 40 ette. Milliseid tundeid see teadmine tekitab?
Mitmesuguseid. Esiteks juba see, et oleme nii kaua vastu pidanud. Endalegi üllatuseks. Aga muidu on tunne ülev, sest tuur on ees ja terve aasta on kestnud selline ülespuhutud asi. Eks ta seda väärib ka. Oleme ju tegelikult ainus bänd Eestis, kes ikka järjepidevalt 40 aastat järjest pannud.
Kas esimesi Kukerpillide proove mäletate?
Olime kunstiinstituudi tudengid ning sisekujunduse kateeder oli Õllepruuli tänavas, kus peeti nii vastlapäeva- kui rebastepidusid ja pillimänguta seal ei saanud. Samas oli seal ansambel Peoleo olemas ja kogu aeg käis ühine jämmimine. Nii et sealt see alguse saigi. Aga Eesti Reklaamfilm tahtis endale folkbändi, vanem vend Tõnis teadis, et selle rea peal olen, ja ajasime siis seltskonna kokku, et asja ajutiselt ajada, aga näed, mis välja kukkus!
Milline oli esimene lugu?
Arvan, et see oli üks polka, instrumentaallugu, rahvaviis. Hiljem hakkas riburada pidi tulema laulegi, kuna meil oli tekstimeister Henno Käo kohe varnast võtta. Meie tööks oli vaid materjali otsida.
Olete materjali leidnud isegi kirjandusmuuseumist.
Seal oli asi väga avatud, saime materjalidele ligi. Lausa kaitse all olnud vaharullidele, millest tegime koopiaid, tuhnisime seal üsna palju ja seda vana materjali on mul siiani alles. Jumal tänatud, et arhiivinumbrid üles kirjutasin, olen tudengeidki nendega aidanud, praegu on seal selline segadus, et nad ei tea ise ka, kus mis on. Väga palju sai ka otse rahvasuust kuuldud.
Et võõras inimene sulle laulma hakkaks, selleks tuleb ju temaga enne istuda ja et laul lahti läheks, temaga viinagi visata?
Aga loomulikult. Vahel, kui mõnes maakohas mängime, tuuakse meile selliseid inimesi nagu kandikul ette. Et kuule, tal on üks või mitu väga head laulu. Vanasti sai need lood isegi ajalehenurgale või salvrätikule noodijoonestikule kirjutatud. Bändis peab vähemalt üks selline olema, kes nooti tunneb.
Kihnu Virve «Mere pidu» ilmus juba 1984. aasta vinüülplaadil, nii et teie tutvusite tema andega juba väga ammu?
See oli väga põnev kohtumine, sest kuigi «Kihnu neiut» olime laulnud üle kümne aasta, käisime Kihnu saarel esimest korda. Virvet tutvustas meile Mark Soosaar ja Virve tuligi siis, ilusti kördis, ja vardukotis, kus ta sukavardaid kandis, oli ka laulik. Lõi selle lahti ja hakkas otsast pihta. Pani seal meile ikka üle tunni, aga vahepeal jäi mind üks laul kummitama. Selline isemoodi laul.
Palusin tal seda veel kord laulda ning poisid kirjutasid viisi üles, Virve käest sain sõnad. Tal oli paar ilusamat lugu veel, mida oleme salvestanud.
Usun, et «Mere peo» edu seisnebki selles, et see on pisut teistmoodi, lööva meloodia ja sõnadega. Virvel on üldse ilusad sõnad, südamest tulnud, oma maad ja rahvast, aga eriti merd armastavad. Arvestades seda, millised tuuled ja tormid ta elust on läbi jooksnud, on ta ikka ülimalt vitaalne ja loominguline. Temaga kohtumine on alati väga südantsoojendav.
Millest on tulnud Kukerpillide merelaulude rohkus?
Vist sellest, et me saime neid nii palju. Need on sellised koju igatsevad, meretuultest lihvitud. Eks madrused tõid endaga ikka koju kaasa nii uut moodi kui laule.
Nõukogude ajal saime Kukerpillidega väga palju välismaal käia, olime lülitatud üleliidulisse kunstimeistrite gruppi, kes delegatsioonidena erinevates riikides käis. Ja kui ikka paar nädalat sai ära oldud, hakkas samasugune koduigatsus nagu meremehel. Tundub, et siin ongi puutepunkt.
Paljusid artiste ei lastud nõuka-ajal üldse välismaale, teie reisisite pea kogu ilma läbi. Kuidas see ikkagi õnnestus?
Sest me ei pannud plehku. Selline asi ei tulnud meil mõttessegi! Tagasitulemise rõõm on ju kohutavalt tähtis. Meil kõigil olid siin ju pered ka ja üldse... Kord tulime Helsingist rongiga Leningradi ja seal oli spordihallis suur galakontsert, kus pidime esinema. Aga meie tellisime endale Tallinnast bussi vastu ja panime minema, nii et esinemine jäi ära, aga õnneks mingit lärmi ei tekkinud.
Tihtipeale on võõrsil olles tunne, et mõõt saab täis. Vaat sihuke värk.
Kuidas kontrabassi vedasite?
Kontrabassile tuli lisapilet osta. Kord Moskvasse jõudes visati pill kohvrite hulka ja seal ta pooleks läkski, Ike Volkov sai rubla ja 70 kopikat valurahaks. Indias aga ei saadud aru, miks peab instrument nii suur olema, püüdsid ikka sisse vaadata, et mis seal sees on. Vahepeal kasutasime ka suurt trummi, see oli meil Mehhikoski kaasas. Reisi lõpul sai sinna must pesu sisse pandud, et kohvritesse suveniiride jaoks ruumi teha.
Ehk on muusika aidanud teil ka mõnd mööblikomplekti luua?
Mul kogu aeg muusika mängis. Mängib ka praegu. Eriti on mind inspireerinud Bob Dylan, tema lindid olid kogu aeg maki peal. Või üldse kantrimuusika, ent ka idamaade, näiteks india muusika on väga inspireeriv. Üks toetab teist. Kui projekteerimisel hakkab miskit viltu minema, tuleb rõhuda muusikale, sest siis tuleb stabiilsus tagasi. Vastupidi ka, et asi oleks parlanksis.
Kuidas ise hindate omaloodud mööblikomplekte Forte ja Retro ning Gamma-nimelist tooli?
Kontorimööblikomplekt Forte oli omal ajal täitsa Eesti Nokia, millega nopiti üleliidulistelt messidelt medaleid, seda ihaldasid kõik direktorid ja ministrid. Vist imponeeris neile paks lauaplaat, kuhu oli alluvate ees mõjus rusikaga põrutada. Mul olid sellega seoses Nõukogude Liidu piires pidevad sõidud. Kui Eesti asutustel oli midagi liidu piires vaja, hangiti mööbel ja selle eest saadi näiteks metalli või autosid. Igatahes suuremaid asju kui Vana Tallinna eest.
Näiteks tegin Moskva Šeremetjevo lennuvälja tolliülema või Aserbaidžaani põllumajandusministri kabinetti. Kui Bakuust ära tulin, anti mulle suur pakk kaasa, et vii oma direktorile, aga osa pakist oli mulle. Tahtsin sellega lennukisse minna, aga pakk oli nii raske, et mind löödi tagasi. Vihastasin siis ja viskasin selle prügikasti, aga siis ikka joosti ikka järele, et võtke kaasa.
Mis seal pakis oli?
(Naerdes.) Arbuusid, mis reisi lõpuks ikka hapuks läksid.
Mis aga komplekti Retro puutub, siis leian, et see oli ebaõnnestunud. Lihtsalt katsetasime pehmet polstrit ja vineeri, selline paisutatud külgedega, nagu praegu taaskasutuskeskustest leida võib. Tootmisse see eriti ei läinudki. Tool Gamma oli aga inspireeritud Põhjamaade disainerite töödest, see oli voolava kujuga tugitool, keha järgi painutatud vineerist ja pehme polstriga.
Standard oli eksperimentaaltehas ning selles mõttes oli seal eelisolukord – said palju eksperimenteerida ning tisleridki olid loomingulised inimesed.
See on üsna ülev tunne, kui oled loonud midagi, mida tahetakse?
See kõditab südame alt. Interjööride või hoonetega on täpselt sama, kui inimene tunneb ära, et ahah, just sellist ka tahtsingi. Loojale on see absoluutne tipp. Sest tavaliselt inimene ei tea, mida ta täpselt tahab, ja siis peab tema soovid kuidagi välja peilima.
Kas sama tunne on pärast menukat kontserti?
Need on kaks eri asja, ma ei taha neid segi ajada. Kui olen disainer, olen disainer, kui muusik, siis muusik.
Mulle meeldib, et noored nõuavad kontsertidel vanu laule ja üllatusena isegi neid, mida pole ammu laulnud ja ise enam hästi ei mäletagi. Meie laulude eelis on see, et nii sõnad kui meloodia on meeldejäävad.
Teil on oma 400 laulu – kas kasutate esinemistel spikrit?
Ei. Kui otsa saab kätte, siis võib-olla tuleb meelde. Ja spikrit põhimõtteliselt ei ole. Internetis on ju kõik laulud olemas – kui midagi meelde ei tule, saab kohe järele vaadata.
Milline laul teid ennast kõige rohkem puudutab?
(Muheldes.) See on samasugune küsimus, et mis on õnn... Ma ei oska seda öelda. Võib-olla mõni enda tehtud lugu, mis teistele ka peale läheb. Näiteks «Külad ja kõrtsid», millel on ka väike sõnum ja mis sündis ajal, mil Hando Runnel oli kõige tähtsam luuletaja ja kui noored otsisid tagamõttega tekste, mida saaks ridade vahelt lugeda.
Elate tegelikult Virumaal. Seal on teil talu?
Tegelikult on see suvila, mis kohandatud aastaringseks elamiseks. Saatus viis mind pärast Standardit Viru kolhoosi, kus olin arhitektiks, ja mu vanemate suvekodu oli Karepal. Aga seal käis suviti alati väga palju rahvast, mina aga ihkasin rahu ja vaikust, siis otsisin ühe koha ja sai sinna suvila ehitatud. Metsa sisse. Nüüd ongi asi jälle niikaugel, et vaja minna talvepuid riita panema, aga praegu pean ma siin linnas olema.
Metsamaja puhul on kõige tähtsam, et ta on puidust ja puuküttega.
Miks?
Et maja hingaks ja et üldse oleks kõik looduslähedane, funktsionaalne ja võimalikult lihtne. Koht, kus elan, on minu jaoks väga sõbralik. Sarapuud ja kuusemets. Sellisesse kooslusse betooniga minna ei saa.
Kuuldavasti oletegi väga looduslähedase ellusuhtumisega inimene. Milles see igapäevaelus väljendub?
Selles, et tahan loodusega sina peal olla. Iga oksa ma ei murra ja puud maha ei tõmba. Vaatan, et valitseks tasakaal. Ma ei ole oma metsast isegi ühtki jõulukuuske saaginud – võtan neid tavaliselt elektriliinide alt. Peale selle on seal energeetilised kohad, kus on hea olla. Kõige parem kontakt maaga on käia võimalikult palju paljajalu ja loomulikult korralik maasaun.
Looduse tasakaal sinu endaga on ülitähtis. Mõni asi jõuab sinuni intuitiivselt, mõne asja puhul peab aga kasutama abivahendit. Nagu pendlit või vitsu või muid asju.
«Selgeltnägijate tuleproovi» ikka vaatate?
Kohati vaatan, väga huvitav on. Kõige kentsakam on, et leidub inimesi, kes ikkagi sellistesse võimetesse ei usu, kes arvavad, et kõik on lavastatud. Tegelikult ei ole. See on täpselt sama asi, kui käisin geobioloogist arhitekti Rein Weberi juures pendlikursustel. Ma ei uskunud algul, et mis jama see on, aga tegelikult kõik töötab, ehkki seda täpselt seletada ei osata.
Kuidas teie pendli toimimist seletate?
On olemas mitmesuguseid energiaid, mis mõjutavad meie elu kvaliteeti, nii häid kui halbu. Pendel on abivahend, millega saab eriti peeneid ja nähtamatuid energiaid mõõta ja registreerida. Kusjuures vastused saab mõõtja vaid siis, kui on ise neutraalses seisundis, sest mõtetega saab teda suunata. Lisaks on abistavad kaardid, millega saab uuritavat täpsustada. Pendliga peab olema viisakas, küsima kõigepealt kasutamiseks luba ja peale vastuse saamist tänama – see on vastastikuse usalduse värk.
Kõige huvitavam on, et oma 90 protsenti eestlastest võib vabalt pendliga hakkama saada. Kui Rein Weber Prantsusmaal sama tehnikat õpetas, olnud sealne protsent 60. Nii et meie asukoht soosib selliste asjadega tegelemist.
On teil sellistest teadmistest ka kasu olnud?
Ma ju kasutan seda ka projekteerimise juures – hoonete paikapanemine, ruumide planeerimine. Et poleks veesooni voodi all, et vältida maa sees olevaid halbu energiaid... Need tuleb üles otsida ja siis vaadata, kuidas saaks neid vältida. Iga arhitekt peaks seda tehnikat valdama, sest kui ikka paned inimese valele kohale magama ja tema organism pole tugev, siis ta haagib endale sealt kõik haigused.
Vähi ja muud värgid?
Jah. Kui energia on negatiivne, tuleb see kas isoleerida või planeerida maja teistpidi, sättida seda. Vaata, vanad talumajad on ju väga hästi paika pandud. Kui minna mõne vana talumaja juurde ja hakata seal pendeldama, selgub, et nad on ikka väga hästi paigas. Isegi maakeldrid, kus hoiad hapukapsast või kartulit – hapukapsa hoidmise kohas on energia teistsugune kui kartulil, mis peab hästi säilima.
Mõnel inimesel on tundlikkus niivõrd hea, et ei vajagi pendli- või vitsameeste abi.
Ega te metsatalus ometi üksinda ela?
Ei, ikka perega. Ja koer on ka.
Abikaasa Tiiu on praegu pensionär, enne oli ta matemaatikaõpetaja, hiljem töötas ühes arvutuskeskuses. Oleme juba oma viiskümmend aastat koos.
Kuidas ta tihtipeale varahommikuni kestvat pillimehetööd on talunud?
Kõigi pillimeeste abikaasad peavad sellise asjaga harjuma, sest pääsu sellest ju pole. Vanasti oli isegi hullem. Sõitsime kuskile kolhoosi mängima oma kolm-neli korda nädalas ja pidime siis ootama kolhoosibussi, mis meid viimases järjekorras linna viis. Kodus olime pahatihti üheksa paiku hommikul. Eriti palju «nalja» sai muidugi siis, kui buss katki läks. Kord läks Tartu maanteel buss, nagu tavaliselt, katki, pidasime siis esimese mööduva väikebussi kinni ja seal olid turule viidavad lihakehad sees. Nii me end sinna lihakehade vahele siis pressisimegi...
Või siis sõit Antslasse. Meil oli bussijuht, kes üle 50 kilomeetri tunnis ei julgenud sõita.
Jõudsime kohale kella ühe paiku öösel ja vaatasime, et autod tulevad vastu, rahvas ei jõudnud vist meid ära oodata. Andsime siis neile taskulampidega märku, et kohe tuleme, ja oligi nii – rahvas oli rõõmsas meeleolus, kontsert läks ilusti, siis veel tants takkaotsa. Toredaid momente on olnud!
See kontsertide andmine on tegelikult ka nagu eneselaadimine. Kui hästi läheb ja tunned ka ise, et panid täiega, siis saad sihukse energialaksu tagasi, et nädal aega on patareid laetud. On ka kontserte, kus laed end maha ja oledki tühi. Kui rahvast ei saa käima, on mõru mekk suus. Vaat siis tulebki metsa minna.
(Paus.)
Tomateid peab kastma.
Miks neid nõnda vihmasel suvel kastma peab?
Nad on räästa all ja kõik oleneb tuule suunast. Panin kaks pakki seemneid idanema, tuli 60 taime ja jagasin enamiku laiali, endale jätsin 14 tükki. Nad olid mul ka mullu räästa all ja väga hea saak tuli.
Aga mida see «kuker-» ikkagi tegelikult tähendab?
See peaks olema tulnud kikermarjadest, mida on ühes vanas koorilaulus mainitud.
Mis mari see on?
Sellist marja polegi vist olemas! Aga see on mõnus sõna. «Kukerpillid» ei tähenda ju kah tegelikult midagi.
CV
Toomas Kõrvits
Sündinud 24. novembril 1945 Tallinnas
Lõpetanud 1970. aastal Tallinna 22. keskkooli, praeguse Westholmi gümnaasiumi
Töötas pärast keskkooli lõppu Eesti Projektis kalkeerijana, hiljem maketiosakonnas maketivalmistajana
Lõpetas 1975. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi mööbli- ja ruumikujunduse erialal
Töötas aastail 1975–1982 mööblivabrikus Standard mööblikunstnikuna, 1982–1991 Viru kolhoosi arhitektina
Aastast 1991 vabakutseline
1. aprillist 1972 kuni tänaseni ansambli Kukerpillid liige
Abielus, kaks poega – Madis tegeleb keskkonnahoiu küsimustega, Mihkel projekteerimisega ja mängib ansamblis Tehnoloogiline Päike
Arvamus
Ike Volkov
sõber
Toomast iseloomustavad eelkõige põhjalikkus ja järjekindlus. Ta ehk teinekord ei oska muusikas oma mõtteid väga selgelt väljendada, tõmbab akordi ja ütleb, et midagi nihukest, siis aga tuleb tema arvamus tõlkida noodikeelde ning kõik tuleb väga hästi välja.
Tal on alati uusi ja huvitavaid mõtteid, mis teevad teda teinekord kärsituks ja millest teised täpselt aru ei saa, ning ta võib esmapilgul näida kinnine, tema sisse hästi ei näe, aga tegelikult on ta väga suure loomepotentsiaaliga.
Oma töös läheb Toomas – nii muusikas kui mööblidisaineri ja arhitektina – pisiasjadeni välja ning käib pinda seni, kuni asi kõigile arusaadav ja teostatud on.
Ega ta väga joviaalne tüüp ei ole, et kallistab, embab ja vehib kätega. Ikka pigem niisugune kinnine ja vaatleja, ehkki vanasti, rock’n’roll’i päevil oli seltskonnahing.
Julgeksin Toomast oma sõbraks nimetada, ehkki me ei käi kaelakuti kinni ega laaberda koos. Aja jooksul oleme aga justkui kaksikuteks muutunud. Kui mina mõtlen, et teeks laulu «Kui kallist kodust läksin», siis ma ei jõua veel suudki lahti teha, kui tema ütleb, et «Kuule, teeks laulu «Kui kallist kodust läksin»».