Ivar Põllu: naiselik mõtteviis viib maailma edasi

Ivar Põllu

FOTO: Margus Ansu

Genialistide bändi liidrina tuntust kogunud teatrimees toob uuel nädalal suvelavastusena välja tüki, mis kuulutab, et naised valitsevad maailma. Tahaks näha, kuidas ta tõestab seda väidet neile, kes on veendunud meeste jätkuvas ülevõimus!
 

Juba sellal, kui Ivar Põllu (37) Genialistides laulis, kõlasid ta suust kummalised, ootamatud ja kentsakad sõnad. Eks ta oli üksjagu ekstraordinaarne. Nüüd, Tartu Uue Teatri juhina, toob ta Tartus Raadi vanal lennuväljal välja muusikalise vaatemängu «Naised valitsevad maailma».

«Tohoh tonti!» hüüatavad seepeale ilmselt hämmeldunud mehed. «No mis jutt see on?» küsivad küllap segaduses naised.

Vaevalt Põllu niisama sõnu loobib. Selle pealkirja taha peab peituma suurem süsteem. Huvitav, milline?

Viimasel ajal on aina räägitud, et naisi on juhtivatel kohtadel vähe ja naistele makstakse vähe, ja nüüd tulete välja väitega, et naised valitsevad maailma. On see julm nali või saatanlik iroonia?

Eesti Vabariigis, usun, on võim põhimõtteliselt naiste käes, aga nad ei valitse. Nad ei kasuta oma võimu. Valitsevad lollid mehed – aga kes need mehed kasvatas? Kus on targad naised,
kes tõmbaks üle küüru, et jääge vait ja lõpetage oma jama?

Mehi ei kasvata ju ainult emad, vaid ka isad!

Meie maailmas isad käivad tööl, isadel on sõbrad ja ühiskondlikud kohustused. Enamasti kasvatavad mehi siiski naised.

Arvan, et seda on võimalik väga lihtsalt muuta, kui naised ei oleks nii allaheitlikud. Kui nad ei reprodutseeriks oma laste kaudu kehtivat olukorda.

Tähendab, et naised peaks veel rohkem võitlema selle eest, et nad pääseksid valitsema?

Ei pea võitlema. Ega võitlemine tee midagi paremaks. Tänavale tulemine ja meeste käest võimu nõudmine on tobe. Naistel tuleb kasutada seda võimu, mis neil on – ja võimu on neil meeletult, piiritult.

Nimelt?

Esiteks tuleb kasvatada oma poegi niimoodi, et nad oleksid rohkem inimesed kui mehed. Ja kasvatada oma tütreid niimoodi, et nad oleksid rohkem inimesed kui allaheitlikud naised.

Maailma saab muuta kõige paremini iseenda ja oma laste kaudu.

Saan ma õigesti aru, et teie nägemuse järgi ollakse liialt kinni väljakujunenud soorollides?

Just. Ja kui hakatakse mässama, siis mässatakse otseselt soorolli vastu ja hakatakse kohe vastanduma. Aga võiks mõelda lahtisemalt, unustada rollid ära.

Väga lihtne on vastanduda, et teen kõike vastupidi. Näiteks pani naine tunked selga ja hakkas metalli sulatama – see ei ole ka lahendus, see on sama absurdne, kui et naine on ­ainult koduperenaine. Need on äärmused. Samuti, ega riigikogu pea koosnema naistest, president ja peaminister ei pea olema naine. Naised ei pea kõike tööd ära tegema! Koostöö meeste ja naiste vahel peab olema teistsugune: et naise mõistus jõuaks ka meie elukorraldusse, mitte ainult meeste arutlusoskus.

Järelikult ei ole eesmärk see, et naisi oleks juhtivatel kohtadel rohkem?

Kui seda aetakse taga jõuga ja sookvootidega, on see absurdne. See on sama, kui peaminister otsustab, et inimesed peaks vähem viina jooma, rohkem kartulit ja porgandit sööma. Niimoodi ei saa! Inimesed peaks ise aru saama, et on vaja rohkem porgandit süüa.

Eesti muutub järjest rohkem reguleeritud riigiks. Pigem võiks reegleid ja direktiive ära korjata ning panna inimesed oma pea ja südamega mõtlema.

Kas usute, et sellest tuleks midagi head, sest suur osa inimesi on ju ihnsad, kadedad, kättemaksuhimulised jne?

Kas on? Ükski inimene pole lõpuni halb ega lõpuni hea. Inimeses areneb välja see, mida võimendatakse ja millega tegeletakse. Kui väiksest peale hakatakse last keeldudega muutma, siis tegeletaksegi halbade asjade allasurumisega, selle asemel et tegelda positiivsete asjade toetamisega.

Kui laps läheb lasteaeda või kooli või astub ellu, siis räägitakse, et maailm ongi hull: «Kui keegi sind lööb, anna kohe vastu.» «Mida, sa lasid endalt selle asja ära võtta!? Võta teiselt kaks asja ära,» ütleb ema. Naised juhivad maailma, aga mis nõu nad annavad lastele...

Miks siis naised annavad sellist nõu?

Sest mõeldakse, et ühiskond ei muutu mitte kunagi ja me ise peame muutuma ühiskonna sarnaseks. Siis me aina taastoodamegi seda ühiskonda, kus inimesed on enamjaolt kadedad ja ihnsad ja lollid ja rumalad.

Ja te loodate oma näitemänguga inimesi muuta?

Nii suuri sõnu ma ei teeks. Pigem tõstatan teema. Tihti mõeldakse, et suured probleemid on nagu kivi sees, kust neid kätte ei saa, sest asjalood on alati nii olnud ja nii ka jäävad. Lavastuse, raamatu või filmiga saab inimestele näidata, et on võimalik minna kivi sisse ja probleemi võib lahti võtta.

Midagi on viimastel kümnenditel siiski muutunud. Ühiskond ei ole enam nii patriarhaalne nagu vanasti, inimest kui sellist on hakatud järjest rohkem väärtustama. Ses mõttes lähete peavooluga ikkagi kaasa.

Eks neid mehi ole varem ka olnud, kes on deklareerinud, et nad on naisõiguslased, et naised peaks rohkem maailma juhtima, sest mehed on lollpead. See ei ole midagi originaalset – ja ega ma nii ütlegi. Kindlasti on maailm muutumas, aga kardan, et naised panevad püksid jalga ja lõikavad juuksed lühikeseks ja hakkavad rohkem meesteks.

Mehed lähevad samal ajal naiselikuks, sest räägitakse, et mehepoeg võib samuti nutta ja seelikut kanda ja nukkudega mängida.

Kui öeldakse, et mees võib nutta, siis see muutub reegliks: järelikult õige mees nutabki. Kui öeldakse, et poiss võib nukkudega mängida – siis järelikult lasteaedades poisid peavadki nukkudega mängima. Mehelikus reeglistatud maailmas keerab see kohe absurdiks. Seal peab kõik olema kirja pandud: kui tekib mingi probleem, vaatad raamatust järele, kuidas on õige või vale. Aga maakera kui organism ei ole mees, vaid on rohkem naine.

Kuidas nii?

[Inglise teadlane] James Lovelock on sõnastanud Gaia kontseptsiooni, mille kohaselt maakera on suur elus organism, kus liikide hävimine ja kasvamine, kuumalained ja külmalained on loomulik protsess, ja inimene ei ole selles protsessis midagi unikaalset, ei ole arengu tipp.

Pigem peaks inimene vaatama end kui selle organismi osa, et ta ei muutuks parasiidiks, kelle organism lõpuks hävitab. Mulle meeldib selline vaade väga – see paneb kogu rähklemise suuremasse pilti. Ja tõmbab paatost maha.

Naised elavad ka looduslikus, tsüklilises rütmis nagu maakera, kus tulevad kevad ja suvi, sügis ja talv. Mehed elavad inimese kehtestatud kangelaslikus ajas, mis on nagu vektor: algab minevikust ja läheb kaugele tulevikku. Ehk kui praegu paneme midagi paika, siis suudame tulevikku luua.

Naiseliku lähenemise järgi ei saa kõiki asju paika panna ja planeerida, et tulevik tuleb, nagu soovitud.

Aga on ju järjest rohkem naisi, kes püüavad mõelda samamoodi lineaarselt nagu mehed, näiteks ärijuhid.

Ma ei näe nende sisse. Võib-olla on nad meesteks hakanud, aga võib-olla nad tõlgivad meeste maailma jaoks oma visioone, kuid tegelikult lähtuvad salapärasest kõhutundest. Sellest räägitakse ju ärimaailmas järjest rohkem, et väga palju tuleb usaldada vaistu.

Kas meestel siis ei ole vaistu?

Nad ei usalda seda, vähemalt enamik neist. Sest mehed on kasvatatud selliseks, et kõik on arvutatav ja seletatav, ja kui panna reeglid paika, siis saab maailma allutada reeglitele.

Teeme siin vahekokkuvõtte: milline on ikkagi teie provokatiivse pealkirjaga tüki peasõnum?

Mehelik õhtumaine mõtteviis viib tupikusse, aga õnneks naiselik mõtteviis viib seda maailma tupikust edasi. Kas see on just naiselik mõtlemine ... aga see on mõtlemine, mis on rohkem esindatud naiste puhul: kui arvutuslikud reeglid enam ei kehti, päästab üksteisega arvestamine, loodusrütmide usaldamine.

See on ilmselt raske muutus, sest meile kõigile on geneetiliselt sisse kodeeritud mehelik käitumine.

Aga äkki ei ole see kodeeritud? Võib-olla on see kasvatuslik ja sisenduslik? Me ei pea kogu aeg maailma vallutama, vaid äkki prooviks selles maailmas elada. Äkki ei peaks lastele õpetama, et sa pead läbi lööma, ja kui sa ei ole kõige parem, oled luuser?

Kuid maailm on karm koht ja kui me ei süsti meestesse, et pead olema võitleja, tulevad teised mehed, kes meid anastavad. Minu arvates on meie väiksel ühiskonnal ellujäämiseks eriti tähtis, et mehed oleksid tugevad ja võitlusvõimelised.

Võib-olla ei pea seda jõudu üle kandma igasse asja, näiteks loomingusse ja haridusse ja peresuhetesse? Mees ei pea kodus või kultuuris või hariduses olema sõjard. Iga asi omal kohal!

Saan teie räägitust aru, et maailm oleks parem paik, kui me ei suhtleks omavahel nagu mehed ja naised, vaid kui inimesed. Aga see, et oleme eri sugudest, teebki elu põnevaks!

Sood ei tähenda, et meestele ei võiks naised meeldida ja et naised ei peaks olema tõelised naised, vaid et üksteise allasurumisest ja enda pealesurumisest tuleks lahti saada. Kõik ei pea olema orienteeritud alati võimusuhtele või seksisuhtele.

Kas see kõik, millest räägite, pole siiski utoopia?

Okei, see on utoopia. Praegu on see utoopia. Samas, et üldse midagi paremaks läheks, peabki mõtlema ja unistama suurelt. Kui kõik Eesti inimesed unistaksid ainult sellest, et SKT tõuseks ühe pügala võrra, siis see ei oleks mingi elu, mille nimel elada. Pigem mõelda, et inimesed on omavahel sõbrad – ja võib-olla siis midagi muutub.

Kuivõrd te ise usute, et teie utoopiline idee võiks realiseeruda?

Ega see ole nii, et maailm nipsust (lööb nipsu) muutub. Pigem mida rohkem inimesi selle peale mõtleb ja tahab, et oleks lihtsam elada, seda paremaks elu läheb. Arvan, et Eestis on üha rohkem inimesi, kes nii mõtlevad. Asi seegi, kui sellised utoopiad realiseeruvad kogukondlikult või perekondlikult – juba see muudab midagi.

Tahan vastu vaielda: selleks et tekiks areng, on vaja hõõrdumist, pinget. Kui kõik on omavahel sõbrad ja kui maailm maha rahuneb, võib see kujuneda arengule piduriks, sest lõppeks tahab enamik, et elu oleks homme parem, jõukam jne.

Paremini kui meie praegu elame ei saagi enam elada. Suur osa eurooplasi elab paremini kui kunagi varem, aga see kõik käib millegi arvelt. Kui inimesi tuleb järjest juurde, siis ei saa elu paremaks minna – maailm läheb ju katki.

Juba ongi katki!

Ja aina rohkem läheb katki. Kui iga hiinlane ostab külmkapi ja kui iga hindu veel pesumasina ka ostab ... Areng on hea asi, aga kiiremini, kõrgemale, kaugemale ei saa areng enam minna. Tuleks hakata elus targalt tagasi võtma, muidu tuleb ühel hetkel väga ootamatult hakata teistmoodi elama.

Ehk eesmärk ei ole see, et mul oleks homme kolmetoalise elamise asemel neljatoaline, vaid – mis siis?

Labaselt võttes: kui tõepoolest tuleb suur magnettorm, nii et kogu elektrisüsteem maailmas üles ütleb, kui ma ei saagi enam olla arvutis, televiisor ja raadio ja mobiiltelefon ei tööta – mis mulle siis alles jääb? Kas olen siis üksi või olengi juba surnud?

Enamik ei usu, et midagi sellist võiks juhtuda, vaid põrutab täisgaasiga edasi.

Põhimõtteliselt on võimalik niimoodi elada, et nivelleerid oma vajadused lihtsaks. Ega raha ole ju tarvis, kui sa ei taha endale poest asju osta.

Kuidas saab oma vajadused kokku tõmmata, kui oleme näinud omajagu head elu ja oleme saanud endale nii mõndagi lubada?

Ei saa öelda, et väga paljud eestlased on saanud endale 20 aasta jooksul lubada, et sõidan, kuhu tahan, ja teen, mis tahan. Paljud käivad Egiptuse-reisil SMS-laenuga ja mõtlevad, et see teeb nad õnnelikuks.

Pigem on kasvanud võimalused, et saan endale üht-teist osta või lubada – kuid see ei pruugi olla vabadus. See võib olla veel suurem orjus. Enne ei olnud sul midagi, aga nüüd pead tegema kohutavalt palju tööd, et maksta laenu, et lubada endale kõike, mida sulle reklaamitakse. Tuleks järele mõelda, mida tegelikult vaja on: kas pidevalt tarbin ja tarbin, et majandus kasvaks, või et ma ei kahetseks surres, et mul polnud SKTd tõstes aega elada.

Kuivõrd teie enda elu käib kokku sellega, millest räägite?

Et kas käige minu sõnade või tegude järgi? See ongi väga keeruline. Mul on päris palju tuttavaid, kes kolm-neli aastat tagasi kolisid maale elama, et põrgusse linn – ja nad on kõik riburada linna tagasi jõudnud, sest maal ongi elu väga raske, kui kõik teised elavad linnas: elu hakkab sinust mööda minema. Katkestada kõik sidemed linnaga ja kolida raksaki maale – see on ka äärmuslik.

Püüan väga oma tõekspidamiste järgi elada, aga see ei tähenda, et elaksin kogu elu maal, kus pole elektrit, ja üldse poest asju ei osta. Aga ma õpin elama oma tõekspidamiste järgi.

Teil on kaks last, poiss ja tüdruk. Kui palju olete neid kasvatades mõelnud oma tõekspidamiste edasiandmisele?

Lapsi kasvades olengi oma tõekspidamisteni jõudnud. Kui noorem laps sündis, olin kasvatuspõhimõtetelt täitsa normaalne inimene.

Normaalne selles mõttes, et traditsiooniline?

Jah, aga lapsed ja täiskasvanud kasvatavad üksteist. Täiskasvanud suudavad küll lapsi keelata, anda neile süüa, osta neile süüa ja riideid ja asju ja anda nõu, kuid tegelikult lapsed kasvatavad väga palju ka vanemaid.

Teil, nagu näha, on palju huvitavaid mõtteid, aga miks te ei ole neid levitanud suurematelt lavadelt kui oma Uues Teatris ja suuremas linnas kui Tartu, näiteks Tallinnas?

Ega Uus Teater ole tehtud selleks, et levitada oma sõnumit. Suures teatris ka ei levita keegi oma sõnumit. Kui üldse levitada sõnumit, saab seda teha väikses teatris koos inimestega, kes mõtlevad sinuga samamoodi, mitte et oled suures teatris kõige kõvem mees ja räägid paljude arvates uinamuina juttu, et teeme lavastuse, kus kõik on harmoonilised. Siis need, kes on teatris olnud 50 aastat, ütlevad, et sellest tuleb küll üks loll tükk.

Asi ei ole teatri suuruses ega väiksuses, vaid pühendumises. Kui kõik on ühele asjale pühendunud, siis selle mõju on suurem kui ühel väga suure teatri tükil, kus pühendumine on 45 protsenti.

Milleks te üldse teatrit teete? On see hea võimalus tegeleda asjaga, mis huvitab, ja muu polegi tähtis?

Päris nii egoistlikult ei saa öelda. Eks teatri tegemine ole paras nöök ka. Siis oleks lihtne tegeleda sellega, mis huvitab, kui oled vabahärra, käid lavastamas ega pea mõtlema tagajärgede peale.

Teatri tegemine on pigem tahtmine ... teha teistmoodi teatrit. Mitte et see teater oleks avangardistlik ja uuenduslik, vaid et suhtumine teatritegemisse ja omavaheline suhtlemine oleks teistmoodi. Mitte et prooviks teha väikselt ja odavalt, vaid et oleks tunne, et kui ei ole vaja teha, siis ei teegi. Ega teatrit ongi väga palju! Pigem teha teatrit siis, kui midagi on öelda, kui see teeb publikut paremaks ja arendab ka tegijaid inimesena.

Kuhu selle kogemuse ja tarkusega, mida teatrit tehes saate, lõpuks lähete?

Ei tea. Mehelikult arvestades võiks ju mõtelda, et olen siin punktis, nüüd peaks tegema nii ja nii – aga sellel ei ole mõtet, see asi ei toimi. Ma tõesti ei tea, kuhu see välja viib. Võib-olla ei viigi kuhugi.

Kas ise olete rahul selle kohaga, kuhu Eesti kultuuripildis paigutute?

Seda üldist asukohta Eesti kultuuripildis ma ei teagi. Esimesel hooajal saime Uue Teatriga kohe kaardile, saime draamafestivalil preemiaidki. See on väikse ühiskonna asi, et kui sul läheb hästi, küsitakse ühelt poolt, et mis nüüd tuleb, kas läheb veel paremaks, kas tuleb areng, aga teiselt poolt öeldakse, et ah, mis sealt ikka enam tuleb, tõesta ennast. Olemegi seisukorras, et oodatakse meeletut arengut ja peame end kohutavalt tõestama.

Pigem proovime end tagasi tuua olukorda, kus olime enne preemiate saamist, et me ei peaks preemiate järgi tegema mingit ümberhindamist. Tunnustust ja ajutist edu ei saa ära unustada, aga sellest ei tasu ennast liialt sõltuvaks teha.

Nii et teie tegevus ei ole mehelik liikumine punktist A punkti B?

Uue Teatri hoone pidamine on asja mehelik pool, aga milleks seda teha, on justkui naiselik pool – et majapidamine ei muutuks asjaks iseeneses. Ja lavastusi ei tuleks teha ainult selleks, et meil on maja.

Huvitav, miks on enamik teatrijuhte ikkagi mehed?

Direktor olla ongi mehelik pool. Ei tasu siia tuua sookvoote. Pigem on asi selles, et kõik oleks tasakaalus. Loomingulist organisatsiooni ei peaks juhtima ainult meheliku poole arengusse viskuva visiooniga, vaid et oleks ka säästev, tsükliline, naiselik alalhoidlik mõtlemine.

Mehelik küsimus lõppu: kuhu siiski edasi?

[Kultuuriministeeriumi] kantsleri koht on läinud [Paavo Nõgenele]... Võib-olla tuleb hoopis küsida, kuhu tagasi?

Genialistide fännid küsivad nüüd lootusrikkalt, kas bänd sünnib uuesti.

Ei, seda vast mitte. 

CV

Ivar Põllu

Tartu Uue Teatri juht

Sündinud 30. oktoobril 1974 Tootsis

Haridustee:

1981–1989 Tootsi põhikool

1989–1992 Pärnu Ülejõe gümnaasium (end 4. keskkool) 

1992–1999 Tartu Ülikooli teatri- ja kirjandusteaduse eriala,
bakalaureuse kraad

Loometee:

1995–2007 ansambli Genialistid laulja

1999–2004 Endla teatri dramaturg

2006–2011 Tartu Genialistide klubi omanikke

2008–... Tartu Uue Teatri juht

Abielus teatrikunstnik Kristiina Põlluga, poeg Joosep (9) ja tütar Juula (4)

Arvamus

Maarja Jakobson
näitleja


Ivariga koos töötamine on iga kord retk uude maailma. Ta tuleb esimesse proovi, kaasas näidend, mis on kirjutatud just neile näitlejaile, kes parasjagu laua ümber istuvad. Töö käigus algne tekst küll muutub, midagi tuleb juurde, midagi kärbitakse välja, võib juhtuda ka nii, et üks näitleja küsib teisele näitlejale mõeldud stseeni endale ja saabki.

See on erakordselt põnev protsess, vahel muidugi raske ka. Kusagil poole prooviperioodi peal tekib tunne, et ei tea, kas lavastaja Põllu koos olemasoleva näitetrupiga ikka jõuab sinna kohale, kuhu autor Põllu nad mõelnud oli. Aga kohale nad jõuavad, ehkki lõpuni pole päris selge, mis koht see nüüd täpselt on.

Tagasi üles