Haldjate reetmine «Islandi kellas»

Elukestev armastus: Snæfrídur (Hilje Murel) ja Arnæus (Indrek Sammul).

FOTO: Mats Õun

Draamateatri suure saali lage kattev must palakas kahandab kõrgusemõõdet, manab publiku kohale madala sünkja laotuse. Ses tõsitumeduses lahti rulluv lavasaaga Nobeli preemia laureaadi Halldór Laxnessi romaanist «Islandi kell» (1946) ei ole kindlasti tüüpiline suvelavastus. Materjali keerukus, rollide põhjatus, sõnumi sügavus, tõstetud atmosfäär – sellest kõigest lähtuv arenguruum tekitas esietendusel kahjutunde, et lavastust mängitakse üksnes kümme korda augustikuus. 



Priit Pedajase loomingus haakub «Islandi kell» eelkõige iiri lugudega: väljasureva rahva teema tuletas meelde Brian Frie­li «Tõlkijaid» (Endla, 1984). Eriliselt puudutabki lavastuses Islandi saatus, väikeriik suurrahvaste meelevallas taandumas ostu-müügitehinguks. Praeguses globaalmaailmas on «paksu teenri» staatus saanud uue tähendusvälja. Tänases päevas kõlab teravalt ka mitme tegelase jaoks eluliselt oluline au mõiste: paneb tõsiselt mõtlema, kuivõrd on lühikese sõna «au» tähendus tühistunud.

Islandi aimus

«Islandi kell» ei ole pealiskaudselt haaratav romaan ja Benedikt Erlingssoni dramatiseering ei tee vastuvõttu hõlpsamaks. Usun, et eelis on vaatajal, kes algteosega tuttav. Lavaversioonist jääb välja või üksnes jutustatakse ümber mõnigi määrav hetk peategelaste saatuses, on momente, mille kaotsiminekust tõsiselt kahju.

Õhustiku loomisel kujuneb oluliseks Riina Degtjarenko kujundus, mis hõlmab erinevaid tegevuspaiku: ahistavaid müüre kui (hinge)vanglat ning lakkamatut Islandi aimust, mille karge loodusetunnetus väreleb kostüümides. Liisa Hir­schi muusika võimendab saaga-dramatismi, minu jaoks näis poleemiline laulude esitamine helivõimendusega, mis tagab küll distantseeruva ülevuse, aga seejuures kaob midagi ehedusest.

Kestmise sümbol

Lavastus kinnitab, kui võimekas on teatri trupis noorepoolsete keskealiste põlvkond, olulisemates rollides näeme Pedajase enda 18. lennu ning 16. lennu näitlejaid. Kõige terviklikumaks ja jõulisemaks tegelaseks saab popsitalunik ja elupõline kohtualune Jón Hreggvidsson, kes sisuliselt ongi peategelane ja Islandi kestmise sümbol: köis tema kaelas seostub köiega, mis hoiab ülal Islandi kella.

Jan Uuspõld mängib Jóni veenva sisemise uhkusega, eriti hallipäisena. Jóni arutlused õigluse suhtelisusest, tema silmades välgatav kaval helk ei jäta kahtlust, et niisugustel vintsketel nähtustel püsibki rahvas, et visa inimhing on jäävam ka haruldastest kirjalikest ürikutest, mis ju põhinevadki nende ürghingede loomistungil ja elu mõtestamisel. Sama teemat vahendab mõjusalt Maria Klenskaja Jóni ema rollis.  

Hilje Murel Snæfríduri, «Islandi Päikese», linalakk-piiga rollis hoiab huvitavat tasakaalu ja igavest saladust, balansseerides kättesaamatu haldja ja elukatsumustes karastuva naise maise loomuse piiril. Ka Mureli välises rollijoonises näeb nii voogav-lainelisi käeliigutusi kui põntsuvaid hüppeid.

Komplitseerituim, suletud sisemaailmaga roll on usaldatud sellest hooajast teatri ansambliga liitunud Indrek Sammulile: Arnas Arnæus, kuninglik assessor ja muinaspärandi koguja. Roll on mängitud romantilise pingestatusega, kuhu hetketi libiseb deklaratiivsemaid toone. Selgemini avab Sammul oma tegelaskujus kõik Islandi saatusega seostuva.

Kättesaamatumaks, tihkema saatuselooriga kaetuks jääb Mureli ja Sammuli partnerluses Snæfríduri ja Arnæuse elukestva armastuse liin, kus kummaliselt võrdväärsed kirg ja vaimsus: juba romaanis on see suhe paotatud keeruliselt ja fragmentaarselt, ent tänu sellele ka hõõgvel saladusena. Täitumatu igatsuse kulminatsiooniks kujuneb laval eht-Pedajase laadis viimne unistuslik ja hüvasti jättev õhuline tants.

Taavi Teplenkov vahendab Snæfríduri armunud pastor Sigurdur Sveinssoni rolli täpse kuiva närilisesarmiga. Vastupandamatu mahlaka koomikaga mängib end publiku lemmikuks Mait Malmsten habetunud hambutu joodiku Magnús Sigurdssoni rollis: ehkki romaanis on see mees palju vastikum ja ohtlikum, leevendab Malmsteni lavaelu tänuväärselt saagatumedust. Mahendatult lahendab ka Tiit Sukk sahkerdaja Jón Marteinssoni rolli.  

«Islandi kell» on tõsine lavastus, mis mõtiskleb inimeseks olemise põhiväärtuste üle: au, vabaduse, armastuse, reetmise tähendusest ja hinnast. Finaalis kuuleme purustatud kella vaikset elusat lootuseheli.

Halldór Laxness
«Islandi kell»
Lavastaja Priit Pedajas. Kunstnik Riina Degtjarenko. Helilooja Liisa Hirsch
Esietendus 10. augustil
Eesti Draamateatris

Tagasi üles