Kultuurisoovitused

Piinatud playboy viimane päev

Leporello (Joshua Bloom) on vahetanud Giovanniga rõivad ja läheneb Elvirale (Aile Asszonyi).

FOTO: Heiti Kruusmaa

Tänavuse Birgitta festivali ooperiprogrammi kuulusid Dmit­ri Šostakovitši «Nina» ning Giacomo Puccini «Mantel» ja «Gianni Schicci» Pokrovski nimelise Moskva Kammermuusikateatri esituses ning tänavu juunis Inglismaal Garsingtoni ooperifestivalil esietendunud «Don Giovanni».



Birgitta festivali kunagine lubadus pakkuda üksnes vaatemängulist ja Pirita kloostri müüride keskkonnaga sisuliselt sobivat ooperit jäi Moskvast imporditud teoste puhul täitmata. Puccini lühiooperite lavastuskeel ei esindanud ooperirežii tänast või homset, vaid üleeilset päeva, kammerlikele lavastustele tegi karuteene nende toomine koduteatri umbes 200-kohalisest saalist täpselt kümme korda suuremasse ruumi.

Dmitri Šostakovitši «Nina» (1930) kõlas orkestri (dirigent Vladimir Agronski) esituses suhteliselt värskelt, kuid Boriss Pokrovski 1974. aasta lasteteatri esteetikas väljapeetud klassikastaatuses lavastuselt, mida teater näitas Eestis esmakordselt juba 1977. aastal, oli absurdivint täielikult maha käinud; kulunud häältega solistid suutsid partituuri kiuslike nõudmiste kõrgusele tõusta vaid üksikutes numbrites.

Muruniiduk lillepeenral

«Don Giovanni» peategelane, kes seisab väljaspool kiriku tagatubades sündinud ühiskondlikku moraali, sobis endise nunnakloostri müüride vahele nagu muruniiduk lillepeenrale, st päris hästi.

Don Juan on Hamleti ja Fausti kaliibriga kirjanduslik karakter – ainult selle vahega, et kui Hamletil ja Faustil on endal küsimused, millele vastuse otsimises peitub vastavate teoste kunstiline tõde, siis don Juan, nagu ka nt don Quijote, kel endil eriti dilemmasid ei ole, panevad küsimuse ette meid. Sellisena on don Juan rohkem kiusatus kui karakter.

Mozarti ooper algab hetkest, mil umbes 2000 edukat naisprojekti teinud mehel, kelle animaalne seksuaalsus kujutab veidrat segu spordist ja filatelismist, kõik ühtäkki viltu hakkab vedama. Don Juani lugu edastab looduse ja kultuuri konflikti, hedonismi ja moralismi kokkupõrget. Kusjuures Mozart ja tema libretist Lorenzo da Ponte on meisterlikult hoidunud kohtuniku positsioonist, eelistades pigem erapooletu antropoloogi vaatepunkti.

Põrgu asemel hullumaja

Lavastaja Daniel Slater tundub seda lugu vaatavat läbi psühhiaatri prillide: don Juani – ning ühtlasi üllatuslikult ka donna Anna – tegelaskuju käitumisjoonises ei näe ta moraalset, vaid meditsiinilist probleemi, kogu lavastus kujutab endast justkui diagnoosi. Don Juani vallutuste nimekiri, mis printerist väljalastuna kaks korda üle lava ulatub, meenutab kardiogrammi; ooperi finaalis satub peategelane tavapärase Põrgu asemel hoopis hullumajja.

Lavastades Anna avastseenis Giovanni võrgutajaks ning ühtlasi kaassüüdlaseks oma isa mõrvas, tõmbas Slater mitmetel ooperi hilisematel stseenidel dramaturgiliselt vaiba alt. Tema «Don Giovanni» oligi natuke pinnapealne – otsekui seebiseriaali maailm, mis jäi oma psühholoogiliselt väljendusvõimelt ning üldiselt värvikuselt Mozarti muusikale selgelt alla.

Lavakujunduse (kunstnik Leslie Travers) eri tasapindadel paiknenud jaapanipärase moodsa funktsionalismi stiilis kandilised ruumid moodustasid don Giovanni jaoks väljapääsmatu labürindi ning riimusid samas ootamatul moel kõrvalasuva uue Pirita kloostri välisarhitektuuriga.

Muidu stiilsete kostüümide hulgast tuleb nii eraldivõetuna kui ka terviku seisukohast täielikult ebaõnnestunuks lugeda Masetto, lauateenijate ja naissoost pulmakülaliste garderoob.

Solistide ansambel oli nooruslik, kõigist tulvas mängulusti, mida «Don Giovanni» ühtepidi võimaldab ja teisalt väga vajab. Kuid samas oli reedesel etendusel vokaalpartiidest pidevalt puudu see eksalteeritus, mida Mozarti muusika esitamine eeldab. Eraldi võib välja tuua vähese töö koloratuuridega. Solistid laulsid kohati, nagu olnuks neil käsipidur peal. Oli selle põhjuseks reisiväsimus, kohapeal eelnenud kiire ja pingeline prooviperiood või hoiti (alateadlikult) jõudu ja häält ka järgmise õhtu etenduseks?

18 aastat välismaal elanud ja töötanud Lauri Vasar, kellele see oli esimene ooperiroll kunagisel kodumaal, õigustas täielikult talle pandud ootusi. Tema nauditav ja mäletamist vääriv don Giovanni kandis endas toore elujõu, animaalse seksuaalsuse ja moraalse süüdimatuse asemel mingeid nimetuid saladusi.

Vasara rollisooritusele aitasid kaasa suurepärane musikaalsus, füüsiline sobivus ning ooperilaulja kohta harvanähtav lava- ja partneritunnetus. Kuid tema hääles polnud vähemalt reede õhtul alati don Giovanni partiiks vajalikku presentsi.

Komtuuri rollis tegi kaks superstseeni teenitult õhtu suurima aplausi pälvinud Ain Anger. Võrratu artisti ja Mozarti-esitajana tõestas end Aile Ass­zonyi (Elvira), tema hääl täitis alati terve saali ning näitlemine (liikumisjuhiks tema abikaasa Ran Arthur Braun) kogu lava.

Tallinna Kammerorkestri (dirigent Jüri Alperten) esituses kõlas Mozarti muusika operetliku kergluse puudumise ja harjumuspärasest pisut aeglasemate tempode toel natuke mõtlikult ja vaikselt, ent värskelt.

Birgitta festival
Ooperid «Don Giovanni», «Nina», «Mantel» ja «Gianni Schicci»
13.–18. augustini Pirita kloostri varemetes

Tagasi üles