Roman Baskini tänavusuvistest uuslavastustest on Shaw’ «Mesallianss» Alan Ayckbourni «Suveunistustega» võrreldes nii süžee kui ka osatäitmiste poolest kaalukam lavatöö.
Maskide kadumine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teemadering, mis Tarletonide maamajas üles võetakse, on sama lai kui aristokraatidest, uusrikastest ja lihtrahvast koosnev tegelaskond.
Sealjuures pole vahet, millises suunas jutulõng veereb. Intelligentset vestlust arendades leitakse alati sobiv hetk, et paljastada vastaspoole tõeline olemus või kõrge moraalsuse tegelikud tagamaad. Põnevaim on just viimane aspekt, kuidas pealtnäha ülimat eetilisust peegeldav mask järk-järgult maha tõmmatakse.
Kuidas teravaimad torked suudavad isegi vastupidavaima verbaalselt relvituks teha, mille peale too üksnes vaikides mööda tuba edasi-tagasi kõndida mõistab.
Lavastuslikus plaanis on kõik jututeemad võrdsed, olles tegelaste sarnaselt Ann Lumiste kujundatud hubase kodumiljööga vaid vahendiks vaimse üleoleku demonstreerimisel või amoraalse käitumise varjamisel.
Kummaliselt mõjub kavalehe tekst, et lavastuses pannakse ühel suvisel pärastlõunal kaalumisele kaheksa abieluettepanekut, aimamata, milline neist võiks olla paljutõotav ja milline mesallianss.
Nagu loeks teise lavastuse kohta käivat tutvustust, sest nii kosimised kui ka nendele eelnevad kurameerimised ei omanda mängimise käigus nii suurt tähendust ja meeldejäävust kui eeldanuks.
Kui välja arvata pereisa Johni (Roman Baskin) süütu flirt sõna otseses mõttes ootamatu külalisena sisse lennanud poolatar Lina Szczepanowskaga (Maria Peterson). Johni jaoks ideaalkehastusega naisest, kes on meestega võrdväärselt murdumatu ning iseseisev. Kes võtab isegi kõige tugevamal põlved nõrgaks ning paneb enda järel lonkima nagu kutsika.
Äärmiselt sõnakeskse näidendina nõuab aga «Mesallianss» elava tempo ülalhoidmist. Et vältida «ajab nagu kass oma saba taga» efekti, mida, nagu perepoeg Johnny (Riho Kütsar) endale teadvustab, on ainult mõnda aega huvitav jälgida.
Päris sajaprotsendiliselt lavastus sellest mõjust siiski vaba ei ole. Üleolevat nipsakust täis peretütre Hypatia (Elina Pähklimägi) ja tema lambalikult alandliku tulevase äiapapa lord Summerhaysi (Martin Veinmann) vahelises stseenis on tunda venimist.
Ühelt poolt on lõpmatud dialoogid võimalus, kuidas karikeerida suutmatust endas rääkimise tungi maha suruda ja ülejäänud tülpimuseni ära tüüdata. Kuni saabub keegi kolmas, kes päästab haigutavas olukorras pealtvaatajad varjusurma langemast.
Teisalt on küsimus osatäitmistes, mis ses lavastuses paistavad silma monotoonsuse ja liiga väheste rütmimuutustega. Näitlejate loodud tegelaskujud jäävad üheplaaniliseks. Erandiks Alo Kõrve kehastatud Bentley Summerhays.
Hüsteeriliselt jonniv, kuid siiski nutikas intellektuaal, kelles ikkagi leidub nii sisemist kui ka välist mehisust oma füüsilisele arengupeetusele vaatamata.
Ja kui kõik saladused päevavalgele toodud, lõpeb päev nagu iga teinegi. Inimesed lülitavad aju välja ning lasevad õhtusöögil heal maitsta.
Arvustus
«Mesallians»
Autor: G. B. Shaw
Lavastaja: Roman Baskin
Esietendus 2. augustil Ohtu mõisas.
Mängitakse 24., 25., 26. augustil ja 8. septembril