Marek Tamm: kaasaegse kunsti paradoksid

Marek Tamm Foto: Toomas Huik

Kultuurikommentaar on rubriik, kus mõeldakse kultuurist.  Septembris avaldab arvamust ajaloolane Marek Tamm.

7. septembril Tartus avatud kunstinäitus «Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau!» ja selle ümber lahvatanud poleemika pani taas mõtlema ühele meie kultuurivälja põletavale probleemile: miks on kaasaegne kunst minetanud suure osa oma inspireerivast mõjuväest, miks vallandab see avalikkuses sedavõrd negatiivseid reaktsioone? Ma ei tea vist ühtegi teist kultuurivaldkonda Eestis, mille avalik positsioon oleks närusem kui kaasaegsel kunstil (edaspidi KK).

Mõistagi pole probleem üksnes lokaalne, selle üle on mitu kümnendit piike murtud üle ilma. Loetu seas on mulle endale kõige enam huvi pakkunud prantsuse kultuurisotsioloogi Nathalie Heinichi arvukad uurimused, mille võtangi toeks, et püstitatud küsimust lahata.

Kui lakooniliselt sedastada, siis kummitab KKd hulk paradokse, millega pole ei kunstnikud, kriitikud ega avalikkus osanud toime tulla. Nimetan neist mõned peamised.

KK ei toimi publiku, vaid spetsialistide ja (riiklike) rahastajate toel, kunstiteoseid legitimeerivad kriitikud ja kuraatorid, vaatajate arvamus või külastajate hulk selles protsessis mingit rolli ei etenda. See situatsioon tingib aga vastuoksliku olukorra: kui KK eesmärgina nähakse tihti ühiskonna muutmist või mõjutamist, kunstniku sooviks on pöörduda «rahva» poole (eriti nn poliitilise kunsti vallas), siis seesama «rahvas» on juba enne näituse avamist tasalülitatud, kunsti hindamises pole tal pole mingit funktsiooni.

KK apelleerib pigem mõistusele, mitte maitsele, pigem mõistmisele, mitte meeldimisele. Kuid mõistmine eeldab teadmisi, eeldab konteksti tundmist, eeldab vihjete ja viidete tabamist. KK toitub tihti iseendast, st varasemast kunstiajaloost, seda iseloomustab kohandav esteetika, see tsiteerib, parodeerib ja remiksib varasemat kunsti. KK mudelvaataja on seega kunstiajaloo spetsialist. Kuid huvilisel tavavaatajal on raske hinnata seda, mida ta ei tunne ega mõista; mõistmatus tekitab aga vimma ja vingu.

KK ei toimi enam esteetilistes, vaid hermeneutilistes kategooriates. KK vaataja ei saa enam küsida, kas see on ilus, vaid mis on selle mõte. Modernistliku ja klassikalise kunsti peal üles kasvanud inimesel puudub seega adekvaatne platvorm KK hindamiseks (hea näite pakub Krista Piirimäe artikkel PMis 13.09). Ammu pole kunstivaidluste sisuks enam see, kas kunstiteos on õnnestunud või mitte, vaid kas see on ülepea kunst. Arutelu pole enam esteetiline, vaid ontoloogiline.

Kuigi seda rida võiks veel pikalt jätkata, tuleks nüüd küsida, kuidas neid paradokse ületada, kuidas tagada KK-le eesti ühiskonnas suuremat mõistmist. Mulle tundub, et lahendus peitub esmajoones KK vahendajates – kriitikutes ja pedagoogides. Kutselised kriitikud on paraku suuresti minetanud võime tõlkida KKd avalikkusele arusaadavasse keelde. Valitseb olukord, kus publik ei mõista KKd ja kriitikud (ja kunstnikud) ei mõista publiku mõistmatust. Kriitikud on selgelt kunstnike, mitte publiku poolel. Nad ei tõlgi mitte publikule, vaid kunstnikule, mida too soovis öelda.

Ma igatsen lugeda eesti meediast kunstikriitikat, mis ei piirdu stiiliharjutustega õpetatud piirsõnavara raames, vaid mis püüab siiralt avalikkusele avada KK taotlusi ja tagamaid. Mille eesmärk on kasvatada mõistmist, mitte kiruda mõistmatuid. Niisamuti igatsen, et eesti meedia looks sellisele kriitikale foorumi. Kuid samuti igatsen, et KK õpetamine oleks koolihariduse lahutamatu osa, et me ei kasvataks üha uusi modernistlikke põlvkondi eluks postmodernses (kunsti)maailmas.