Karl Saks – öösel muusik, päeval tantsija

Karl Saks. Foto: Laura Oks

ZUGA Ühendatud Tantsijad kutsusid Karl Saksa tundi andma, välja tuli aga terve lavastus.

Ega selliseid väga palju ole, kes omatehtud muusika järgi tantsu vihuksid. Meredith Monk tuleb kohe meelde, Laura Dean ka, ikka sealt ookeani tagant, juba legendid. Aga ega Karl Saks olegi päris tavapärane tantsukunstnik.

«Renessanslik tüüp – multitalent,» iseloomustab teda Viljandi kultuuriakadeemia tantsuõppejõud Raido Mägi, kelle juhendamisel Saks 2009. aastal diplomitööd kaitses. Juba siis tegi ta kõike ise: tantsis ja lavastas, kirjutas muusikat, kavandas kostüüme, seadis valgust …

Juba poolteist aastat pärast lõpetamist võitis Saks Eesti teatriauhinna – soolo «Tšuud» eest. «Šamanistlikku vaimu ja heli kandev graafilise joonega kehakunst. Nauditav maskuliinne lihtsus,» resümeeris žürii. Sama lavastus tõi talle kohe ka Eesti sõltumatu tantsu auhinna.

«Tants pole minu jaoks peamine,» kinnitab 28-aastane talent ise – on vaid üks vahendeid, mille kaudu ennast väljendada. Mis on siis peamine? «See, et asi, mida ma teen, mulle enesele ka midagi annaks – nii oluline oleks, et ilma selleta enam rahu ei saaks.»

Näiteks pool aastat tagasi pühkis ta Eesti tolmu jalgelt ja sõitis Palestiinasse – vabatahtlikuna, et sealsetele lastele tantsu õpetada. Töötas Rammalahis ja Petlemma pagulaslaagris. «See ei ole koht, kuhu minna, et ennast leida – vastupidi, see on koht, kuhu minna, et ennast kaotada.»

Just viimast – kõik eneses sassi ajada, et mugav ei oleks – nimetab ta ennast käivitavaks jõuks.

Öösel muusika, päeval tants

Lihtsalt tantsukunstnikuks olemine ja selleks olemise pärast tantsude tegemine Saksa ei huvita. Vahel olevat koguni selline tunne, et tants on üksnes sellepärast, et majandada muusikategemist, mis ei too midagi sisse – kuigi ka vabakutselise tantsija ja koreograafina ei teeni midagi, vaid tantsutunnid, mida Saks käib hinnatud õpetajana andmas Viljandis ja Tartus, aitavad natuke.

Kõigepealt oligi muusika, aga ilma muusikakoolita. Katkine mikrofon, millega ta kõikvõimalikke helisid lindistas ja neid siis arvutis töötles. Tulemuseks enda sõnul kriipiv müra, mida ta kuidagi taltsutada ei osanud.

Tantsima hakkas Saks õigupoolest alles siis, kui läks Viljandisse tantsu õppima.

Miks?

«11. klassis olin aasta Rootsis, seal nägin telekast huvitavaid tantsufilme. Visuaalsus, muusika, liikumine – kõik oli järsku üks paeluv tervik. Tekkis küsimus, äkki saan ma just tantsu kaudu tegeleda ka teiste meediumitega, visuaalide ja helidega? Füüsiline põhi oli mul ju olemas, džuudot olin teinud, natuke capoeira’t ...» selgitab ta.

Muusikat ja tantsu üritab ta ühendada siiani, kuigi see üha enam energiat röövib. Vahel kaotab ajataju, nokitseb oma väikeses Tartu stuudios – seal on ka kaks Viljandi kaltsukatest muretsetud  elektriorelit – varahommikuni välja, et seejärel mõni tund magada ja tantsutundi minna.

«Konflikt tekib siis, kui muusika ja tants ei ole omavahel seotud. Kui ma teen muusikat omaenda lavastusele, konflikti ei ole – üks ei sega teist, sama energia kõik. Iseäranis ilus hetk on siis, kui muusika ja tants omavahel sassi lähevad – kui teen muusikat ja ühtlasi «liigun» seda tehes.»

Nõnda on sündinud nii «Tšuud» kui selle järg, 2011. aastal valminud soolo «The ­Drone of Monk Nestor» – muusika ja tants on neis lahutamatud, üks on välja kasvanud teisest. «Drone» on ka muusikaline termin – üks noot või akord saadab teost algusest lõpuni, teadvustatud, aga pingeline monotoonsus –, mis iseloomustab ka munk Nestori maailmapilti.

Oma iseseisvat, tantsust lahus eksisteerivat muusikat esitas Saks alles läinud nädalavahetusel, Tallinn Music Weeki programmis Cubus Larviku nime all, abiks Hendrik Kaljujärv. See oli tema esimene tõeline live, mis olevat pannud suisa käe värisema.

Hingetõmbepausi aga ei anta. Tallinna saabus Saks otse Hollandist – seal käivad ühe kohaliku koreograafi lavastuse proovid. Täna ja homme saab teda näha ZUGA Ühendatud Tantsijate lavastuses «ZUGA teab tõde», nädala lõpus aga juba ­Haapsalus Uue Tantsu festivalil – sinna Eesti nüüdistantsu viimaste aastate parimate palade festivalile on valitud «The Drone of Monk Nestor».

Nestor on toosama munk, kes saatis Jaroslav Tarka tema vallutusretkel Tartusse ja nimetas siin elavaid inimesi tšuudideks. Aasta oli siis 1030.

Selle soologa olevat kummalised lood – suisa energeetilised, kuigi Saks mingisse selgeltnägemisse ei usu. Ta räägib, kuidas on pärast selle esitamist oksendanud ja mälukaotust kogenud. On tajunud halba energiat, mis laval ellu ärkab, kui ta toonasel ajal ja sel vastuoksuslikul tegelaskujul endast läbi voolata laseb.

Olgu selle halva energiaga kuis on, äärmiselt intensiivne ja pingestatud, sisendusjõuline, peaaegu et transsi viiv on see esitus aga küll. Nagu «Tšuudiski», mis tõukub ositi ka vanadest Siberi legendidest, kuidas müütilised tšuudid tegid kollektiivse enesetapu ja kadusid maamunalt.

ZUGA, karmid õed ja vennad

Kaks tööd moodustavad diloogia – kontrasti printsiibil. Nestor on tšuudi vastand, oluline on see, et nende kohtumisest – ühelt poolt sakraalselt hiilgava ja teiselt poolt arhailiselt sünge – sünnib just see kultuuriruum, kus me praegu elame.

«Temas kätkeb mingi ürgne … mitte folkloorne, vaid tõepoolest see esiisa/(ema)de arhailisus,» iseloomustab Saksa ka Raido Mägi.

Miks aga ZUGA – hoopis teisest ooperist?

ZUGA-lane Jarmo Karing: «Tahtsime teha teistmoodi lavastuse, mitte ennast korrata – selleks kutsusime tunde andma erinevaid inimesi, et ideid koguda. Töö Karliga laabus – selline salapärane, hea kehavalitsemise ja põneva mõttemaailmaga inimene. Tekkis tunne, et võiks teha sellise natuke «vanaaegse» tantsulavastuse.»

Saks ise: «Nägin võimalust laiendada oma ampluaad – töötada grupis. Ja siis ZUGA – just nende esituses nägin ma esimesel kursusel üht oma esimest tantsulavastust live’is. Tegid mingit veidrust, kõik oli kuidagi heas mõttes suvaline … boheemlaslik.»

Kogemus osutus siiski karmimaks, kui oleks osanud arvata. Ikkagi ZUGA, viis loojat, kõik korraga autorid. Teadagi, mis siis juhtub. Mitte asjata ei kanna nende eelmine töö eneseiroonilist pealkirja «Kohe näha, et vanad sõbrad».

See selleks, kui «ZUGA teab tõde» ka midagi muud ei tee, siis üllatab kindlasti. Iseäranis neid, kes sellele kollektiivile juba aastaid on kaasa elanud. Tasub vaadata!

«ZUGA teab tõde» täna ja homme kell 19.30 Kanuti Gildi saalis, «The Drone of Monk Nestor» reedel kell 20 Haapsalu kultuurikeskuses

Karl Saks

•    28-aastane tantsija, koreograaf ja muusik

•    Lõpetanud Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti osakonna, täiendanud end Inglismaal Chesteri ülikooli etenduskunstide osakonnas

•    Soololavastuste «Tšuud» ja «The Drone of Monk Nestor» autor

•    Eesti teatriauhinna ja sõltumatu tantsu auhinna laureaat lavastuse «Tšuud» eest

•    Muusikat teeb Cubus Larviku nime all

•    Vaata ka www.karlsaks.ee