Et sõnum ei sumbuks sõnadesse... Aastatel 1984–1987 ilmus sarjas «NA» ligemale paarkümmend debüütkogu noortelt luuletajatelt, keda võib seetõttu tinglikult käsitleda kui ühte kassetipõlvkonda. Mõned neist on kirjandusväljalt ammu kadunud, osa saanud tuntuks eelkõige ajakirjanikena (Kalle Muuli, Harri Kingo ja Kalev Kesküla), üks on liikunud edasi lastekirjandusse (Ilmar Trull), teine proosasse (Ilmar Särg), mitmed on kujunenud klassikuteks (Priidu Beier, Tõnu Õnnepalu ja Hasso Krull). Naisi oli selles seltskonnas millegipärast väga vähe, minu mälu järgi kõigest kolm. Neist kaks – Kauksi Ülle ja Aita Kivi – on püsinud kirjanikena korralikult pildis läbi kõigi vahepealsete aastakümnete. Kolmas, Merike Õim, hoidis vahepeal 30 aastat kirjandusväljalt eemale. Kuid sestpeale on temalt värskeid värsse tulnud kui paisu tagant, koguni neli raamatutäit viimase kuue kalendriaasta jooksul.
Vikerkaar loeb. Seitsmekäiguline lõunasöök luulude kastmes Kazuo Ishiguro «Kui me olime orvud» (2000) on veider romaan, mida on nimetatud nii Ishiguro parimaks kui ka halvimaks teoseks. Lugu kulgeb Inglismaal ja Shanghais, peategelaseks ja minajutustajaks viimatinimetatud linnas sündinud, kuid pärast vanemate salapärast kadumist Inglismaale saadetud ja seal üles kasvanud Christopher Banks. Ishiguro jutustajatele omasel jahedal ja võõrandunud, kohati ka upsakana mõjuval toonil kirjeldab Christopher oma elukorraldust Londonis, kooliaastaid, soovi saada kuulsaks detektiiviks. See, et romaanist kriminulli ei tule, saab küll üsna kiiresti selgeks – Christopheri kuulsad juhtumid on vaid möödaminnes mainimiseks head.
Viimane ENSV kommunist lahkub umbes aastal 2040 (2) Kuidas juhiti ENSVd, oblastisarnast nähtust, kus mul tuli aastakümneid elada? Äsja ilmunud Toomas Leito mälestusteraamat «Tagasivaated» annab vastuseks olulist ja üksikasjalikumat lisa. Hoolimata (minu meelest) suurest varjamisest on need kohe kindlasti seni ilmunud teostest kõige tõhusamad. Erinevalt varem samal teemal kirjutanud autoreist (näiteks Aare Laanemäest ja Vello Pohlast) tegeleb Leito vähem eneseõigustamisega, leheküljelt 106 leiame koguni ausapoolset eneseanalüüsi, isegi enesesüüdistamisi, arutlusi sellest, «kuidas võim pähe lööb».
Sisikonda väänav delikaatne jutustus Touché Amorét saab lugeda üheks neist bändidest, kelle mõju võib pidada muljet avaldavaks, kuid kes pole seni suutnud saavutada kuulsust ja au, mida ta päriselt väärib. Seetõttu võib nende värskeimat albumit «Lament» pidada omamoodi läbimurdealbumiks – see on album, millel on viimaks see ampluaa, kus igaüks võib midagi meelepärast leida. See on album, mida pole võimalik varjutada või ignoreerida. See on selleks liiga palju hetkes. Nagu löök näkku.
Kauniduse maitse areneb spiraalselt Kui küsida tänaval inimestelt, mis neil Egiptuse kultuuriga seoses pähe tuleb, siis vesipiibu ja valgetes hõlstides moslemite kõrval mainib nii mõnigi ära püramiidid. Egiptuse püramiide ja Eestit ühendab egiptuse kass. See kunagi väga moes olnud lemmikloom, kes sarnaneb neljal jalal liikuva halvaksläinud maksavorstiga, sümboliseerib kõige otsesemalt Vana-Egiptuses eksisteerinud kassikultust. Lähim koht, kus saab vaaraodeaegse Vana-Egiptuse muistiseid näha, on Peterburi, teise ilmakaarde minnes aga Berliin. Kuna Venemaa on praegu lukus ja Saksamaale sõitmisega on lood kahtlased, on tore, et Vana-Egiptus on tulnud Tallinna, Kumus avatud näituse «Egiptuse hiilgus. Niiluse oru kunst» näol.
Milline on üks lapsesõbralik roim? Ugala «Piruka magusale põhjale» sai keva­del osaks samasugune nörritav saatus nagu mitmele teiselegi lavastusele Eesti teatrimaastikul. Kuudepikkusele prooviprotsessile järgnes kiiresti kuudepikkune mängupaus, märtsis jõuti anda vaid üksikud etendused. Nüüd on Taavi Tõnissoni kogu­perelavastus õnneks mängukavas tagasi ning lapsdetektiivist peategelane saab endise entusiasmiga mõrva lahendada. Meeldival kombel leiab lahenduse aga teinegi küsimus: kuidas taltsutada noori sahkerdajaid teatrisaalis?
Lugu ajastust, mil õilis nägu oli lubamatu luksus Olga Pogodina-Kuzmina (sünd 1969) «Uraan» (2019) pole lihtsalt romaan, see on puhas rõõm! Kui autorile üldse midagi ette heita, siis üksnes asjaolu, et ta on kirjutanud nii kitsi käega. Kõigest 400 lehekülge! Vaata nagu majesteetlikku maastikku läbi lukuaugu! Kui paljude teoste puhul, mida kaasajal romaanide pähe avaldatakse ja turundatakse, võib öelda, et need on kõigest sisulise põhjenduseta pikaksvenitatud novellid või jutustused, siis «Uraani» ainuke – ja tegelikult mitte eriti tõsine – häda on vastupidine. See mõjub oma 400 leheküljest hoolimata kui eepilise panoraamromaani treiler. Vähemalt minus kasvatas see suurema isu, kui ise rahuldada suutis.
«Tärkav.VaskID» esitles verivärsket puhkpillimuusikat Eestis on ligi sadakond puhkpilliorkestrit, neist minu teada kaks professionaalset: kaitseväe orkester ning Politsei- ja Piirivalveorkester. Suur kiitus kaitseväele ja politsei- ja piirivalveametile, et seda traditsiooni hoitakse. Sealjuures läheb meie pasunakooride traditsioon tagasi ligi kahesaja aasta taha ja mina ei julge täpselt öelda, kas enne oli Väägvere või Torma pasunakoor, aga ilma kahtluseta on pasunakooride ja hiljem puhkpilliorkestrite ajalugu ka Eesti ajalugu ning rahvusliku ärkamise müüris üks tugevamaid vundamendikivisid.
7-tunnine filmielamus: kõik teed viivad eikuhugi Teos algab: «Ühel oktoobrilõpupäeva hommikul, veidi enne seda, kui armutult pikkade sügisvihmade esimesed piisad asula lääneservas soolasele pragunenud maapinnale langesid (et haisev mudameri seejärel kuni päris esimeste külmade saabumiseni põlluteed läbimatuks ja seega ka linna ligipääsmatuks muudaks), ärkas Futaki selle peale, et kuulis kellahelinat.» See on Siiri Kolka suurepärane tõlge 20. sajandi teise poole maailmakirjanduse ühest tähtsamast teosest, ungarlase Laszlo Krasznahorkai debüütromaanist «Saatana tango», millest Béla Tarr tegi 1994. aastal filmi, teosena ilmselt veelgi kuulsama.
Tagasi üles
Back