Et sõnum ei sumbuks sõnadesse... Aastatel 1984–1987 ilmus sarjas «NA» ligemale paarkümmend debüütkogu noortelt luuletajatelt, keda võib seetõttu tinglikult käsitleda kui ühte kassetipõlvkonda. Mõned neist on kirjandusväljalt ammu kadunud, osa saanud tuntuks eelkõige ajakirjanikena (Kalle Muuli, Harri Kingo ja Kalev Kesküla), üks on liikunud edasi lastekirjandusse (Ilmar Trull), teine proosasse (Ilmar Särg), mitmed on kujunenud klassikuteks (Priidu Beier, Tõnu Õnnepalu ja Hasso Krull). Naisi oli selles seltskonnas millegipärast väga vähe, minu mälu järgi kõigest kolm. Neist kaks – Kauksi Ülle ja Aita Kivi – on püsinud kirjanikena korralikult pildis läbi kõigi vahepealsete aastakümnete. Kolmas, Merike Õim, hoidis vahepeal 30 aastat kirjandusväljalt eemale. Kuid sestpeale on temalt värskeid värsse tulnud kui paisu tagant, koguni neli raamatutäit viimase kuue kalendriaasta jooksul. Kauniduse maitse areneb spiraalselt Kui küsida tänaval inimestelt, mis neil Egiptuse kultuuriga seoses pähe tuleb, siis vesipiibu ja valgetes hõlstides moslemite kõrval mainib nii mõnigi ära püramiidid. Egiptuse püramiide ja Eestit ühendab egiptuse kass. See kunagi väga moes olnud lemmikloom, kes sarnaneb neljal jalal liikuva halvaksläinud maksavorstiga, sümboliseerib kõige otsesemalt Vana-Egiptuses eksisteerinud kassikultust. Lähim koht, kus saab vaaraodeaegse Vana-Egiptuse muistiseid näha, on Peterburi, teise ilmakaarde minnes aga Berliin. Kuna Venemaa on praegu lukus ja Saksamaale sõitmisega on lood kahtlased, on tore, et Vana-Egiptus on tulnud Tallinna, Kumus avatud näituse «Egiptuse hiilgus. Niiluse oru kunst» näol. 
