Urmas Vadi kirjutatud «Nukitsamees 2» pakub hulgaliselt naerutavaid hetki.
Habemega naine ja sarvedega mees
2. juuli 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Vadi on võtnud ette püha teksti, Oskar Lutsu lastejutu «Nukitsamees» ja lasknud fantaasial vabalt lennata. Aga mitte nii pööraselt kui tavaliselt. Vinti ta sel korral üle ei keera – tema «Nukitsamees 2» on rahvalik komöödia, millega võiks vabalt mööda Eestit tuuritada või aastavahetusprogrammis vaatajaid naerutada.
Seda enam, et Tartu kammivabriku tühjana seisev klubisaal, kus lavastust mängitakse, ei anna loole midagi juurde. Või õigemini on lavastaja Andres Dvinjaninov ruumile alla jäänud, seetõttu pole ka publikul mugav saali erinevaid mängupaiku jälgida. Samas korvavad tekst ja näitlejad lavastuslikud konarused.
«Nukitsamees 2» räägib loo Lutsu tegelaste elust täiskasvanutena. Iti on edukas ärinaine, Kusti on hurmur, kes soovib, et see elu võiks olla nagu rootsi laud ja «et pärast saaks ööbima jääda», Nuki ehk Ants kohusetundlik, kuid pisut äpu mees, Mõhk ja Tölpa karmid parkimiskontrolörid, kes elavad ema ehk telesõltlasest Vanamooriga ühes korteris. Kokku kirju perekond, kellest igaühes on piisavalt sarnasusi ühe või teise eestlasega.
Nii lavastaja kui autor on öelnud, et «Nukitsamees 2ga» soovitakse rääkida teistsugususest ja kohanemisest. Kuna laval on ainult teistsugused või teistsugust kogenud tegelased nagu Iti, Kusti, Mõhk, Tölpa, Vanamoor, Ants ja mõni episoodiline tegelane veel, siis nn normaalsete ja metsaliste vastandus ei toimi.
Konflikt peaaegu et puudub, sest ei Iti ja Antsu kummaline suhe ega ka Antsu ja Mõhu-Tölpa vastandus ei suuda konflikti mõõduni küündida.
Võrratu Volkonski
Vaatamata sellele, et Lutsu tegelaste elu esitatakse 50 aastat hiljem suuresti erinevate tegelaste jutustav-selgitavate monoloogidena, ei jää kuuldemängu muljet. Pigem on tegemist üksteise otsa lükitud sketšidega, mis pakuvad nauditavat meelelahutuslikku õhtut. Sest ka näitlejate mängus on piisavalt midagi – midagi, mida jälgida.
Seda eriti lavastuse suurima tähe, Peeter Volkonski Vanamoori puhul. Piisab tal vaid lavale ilmuda, kui saal on naerust kõver – ikkagi habemega naine!
Teine lavastuse täht on Kusti Raivo E. Tamme kehastuses. Kavalehelt selgub, et kui Tamme lapsepõlvesõber Ülari Kirsipuu valiti filmi Kustit mängima, oli tänane Kusti kade ja arvas, et mängiks kindlasti paremini. Tamme Kusti on tõesti hea, tema publikuga flirtiv roll on detailideni lihvitud ja ta suudab ka ses lavastuses venima kippuvaid monolooge esitada nii, et teda kuulatakse viimase punktini.
Merle Palmiste Iti on kahtlemata tormlevalt võimukas naine, kes hoiab Nukit endiselt (näiliselt hoolimatult) oma lõa otsas. Kui etenduse esimeses pooles tekitasid Iti käitumine ja valikud küsimusi, siis lõpus asetusid pusletükid oma kohale. Võinuks ehk anda ka Itile rohkem võimalusi end avada – autor on teda kujutanud lihtsalt ilusa ja eduka naisena, seega üsna pinnapealsena.
Ago Andersoni Nuki ehk Ants jääb vastuoluliseks, sest Antsu esitatakse kui saamatut meest, kes ei suuda autotki juhtida, ilma et ajaks sõiduõpikust näpuga järge, ent samas – näidake inimest, kes suudaks ühel ajal rooli keerata ja lugeda.
Väidetavalt kasutab ta võõrastega rääkimiseks spikrina eesti keele suhtlusõpikut keskastmele, tants seksika kaunitariga (võrratu kõrvalroll Maria Soometsalt) muutub peaaegu et vägistamiskatseks ... Samas näitab teises vaatuses kõlava Antsu monoloogi sõnastus, et ta pole sugugi rumaluke, kes ei tajuks ega tunneks maailmas kehtivaid norme.
Üksikud, kuid koomilised
Vadile olevat lapsepõlvest meelde jäänud «Nukitsamehe» raamatu illustratsioon, kus puhtaks pestud ja sarvedeta Ants vaatab lugejale nukrate silmadega otsa. Vadi ettekujutuses pole Ants eluga kohanenud, aga mitte sellepärast, et ta ei suudaks või ei tahaks elada Eestis aastal 2013 – pigem on tal teatavat abitust rõhutades võimalik köita Iti tähelepanu.
Samas on Indrek Taalmaa Mõhk ja Riho Kütsari Tölpa palju õnnetumad ja üksikumad kui Ants. Nende rullnokluse taga peitub sügavam traagika kui armastatud naise tähelepanu lunimine.
Õnnelik lugu pole huvitav lugu, aga siiski on üllatav, et Vadi on kõiki «Nukitsamees 2» tegelasi kujutanud üksikute, lasteta (v.a Vanamoor) meeste-naistena, kes 50. sünnipäeva ületanuna pole leidnud elus seda, mida on otsinud. Ent nendegi koomiliste tegelaste elus on eredaid, õnnestavaid hetki, millest saab osa ka publik, olgu näiteks Maire Aunaste «Perepidu» ansambliga Metsalised!
Urmas Vadi
«Nukitsamees 2»
Lavastaja Andres Dvinjaninov. Kunstnik Kristina Lõuk. Muusikaline kujundaja Ardo-Ran Varres
Osades Ago Anderson, Merle Palmiste, Raivo E. Tamm, Indrek Taalmaa, Peeter Volkonski, Riho Kütsar ja Maria Soomets
Emajõe Suveteatri esietendus 28. juunil endise Tartu kammivabriku klubis