Kriitik peaks kunstiteost vaatlema puhtalt lehelt, püüdes unustada eelnevad kokkupuuted alusmaterjaliga. Paraku on mälestused Jaan Toominga geniaalsest (Vanemuine, 1976) ja Raivo Trassi heast (Endla, 2000) «Põrgupõhja uue Vanapagana» lavastusest nii eredad, et lisaks mällusööbinud kujundeile helisevad kõrvus ka näitlejate mõtterõhud mitmete kanooniliseks muutunud tekstilõikude esitamisel.
Võib kujutleda, kui raske oli seekordse «Põrgupõhja» lavastajal ja instseneerijal Andres Dvinjaninovil, kes on samuti näinud eelkäijate töid. See ehk saigi üheks põhjuseks, miks ta otsustas hoiduda metafüüsilisest juurdlemisest õndsuse probleemide üle ning vaadelda romaani pigem sotsiaalse satiirina.
Liitlaseks tervikelamuse sünnil on olnud muusikaline kujundaja Andreas W. Kord apokalüptiline, kord rongilõginat meenutav helitaust hakkab atmosfääri tekitama juba enne loo algust.
Liiga selge vastasseis
Kohe üllatab ka lavapilt. Toomkiriku kesklöövi kartulimaaks muutmine näitab Iir Hermeliini vaimustavat fantaasialendu, paraku sundisid tohutud horisontaal- ja vertikaaldistantsid (kasutusel võeti nii varemete kui muuseumihoone kõrgeimadki korrused) tegevust jälgima tennisemängu rütmis, ning tundub, et see dikteeris ka dialoogi tempo.
Harva oli võimalik suhtlejaid ühe pilguga tabada ja ometi olid just need hetked psühholoogiliselt kõige haaravamad. Soov Dvinjaninovi lavastust tavalaval näha annab märku teatud vastuolust kunstniku- ja lavastajatöö vahel.
Päikesepoisilikult õndsana saabub Jürka oma Lisette kõrval helesinisest (taeva?)väravast Põrgupõhjale. Selline algus ning Jürka tõsimeelne töörabamine-kännukoristamine meenutavad lausa Andrese-Krõõda Vargamäele tulekut, kuid krutskilise, aga ometi inimliku Pearu asemel seisab Jürka silmitsi saatanliku Kaval-Antsu juhitava musta maffiaga.
Raivo E. Tamme meisterlikult ja mitmeplaaniliselt loodud Kaval-Antsus pole midagi Eesti «külakurnajast». Ta on Vanapagana vastas seisev Vanakurat ise, või siis tõesti ehk Ristiisa, sest sortside mustvalge stiliseeritus meenutab kõige enam just Sitsiilia-mehi.
Ametnikust (Janek Joost), kohtunikust (Rein Pakk), politseinikust (Aarne Soro), pankurist (Leino Rei) ja Noor-Antsust (Nero Urke) koosnev kordeballet liigub ja räägib masinavärgi täpsusega. Nad mõnitavad ja petavad Jürkat-ullikest algusest lõpuni ühesuguse järjekindlusega.
Näitlejatüpaažidelt on seltskond küll pilkupüüdvalt erinev, kuid rollide individualiseeritust pole lavastaja neile lubanud (Nero Urke, kes mängib teises vaatuses ka «päris» Noor-Antsu, kerkib grupi seast siiski esile ning ühes reas «IDentiteedi» ja «Ird.K» peategelase rollidega tahaks kiita noormehe eredat karakteriloomet ja sugestiivset näitlejasarmi).
Jürka vastasseis Antsu dirigeeritava mustakuuelise bürokraatiamaffiaga ongi Dvinjaninovi lavastuse põhitelg. Võte on huvitav, aga algusest peale liiga selge. Sellises maailmas ei ole Jürkal vähimatki šanssi. Paraku ei näi see Uku Uusbergi Jürkale eriti korda minevat, sest õndsana ta meie juurde tuleb ja sellisena ka etenduse lõpul läbi sinise värava jälle kaob.
Lavastuses puudub Jürka äratundmistee kohtumisest reaalse maailmaga, mis on põrgust hullemgi. Teda suudavad naerusuisest tasakaalust välja viia vaid väga pereelulised seigad. Need liinid (v.a sentimendile rõhuv Jürka ja pisi-Riia suhe) pole aga lavastajat lihtviisilisest süžeevedamisest rohkem huvitanud.
Merle Palmiste valik Lisetteks on intrigeeriv, kuid lavaaega ja ülesandeid (vaatamata ka eelmistes instseneeringuis puudunud Malle rolli sissetoomisele) jääb tema jaoks napiks. Sandra Üksküla näitab Vana-Juulana psühholoogiliselt tõetruud mängu, põhjendamata on aga vastuolu tegelaskuju «krati»-sarnase algusega.
Õndsad on vaimus vaesed
Lavastajat huvitanud satiirilist poolt kandva sotsiaalse ebaõigluse mõistmine ning protest selle vastu tundukse aga tema Jürkale võõraks jäävat.
Muidugi pole siin asi ainult näitlejas. Uusbergi Jürkas on tõesti ehk vähe rolli teist plaani, «vanapaganlikkust», milles oma osa kindlasti ka näitleja elukogemusel (olen kindel, et Uusbergile ei jää see kohtumine «Põrgupõhjaga» viimaseks). Olulisem põhjus peitub aga lavastajanägemuses. Intervjuudes on Dvinjaninov rääkinud just Kaval-Antsu liini erilisest nüüdisaegsusest. Kui Raivo E. Tamme Kaval-Antsule meie ühiskonnast prototüüpi otsida, ei leia seda mitte äriilmast, vaid ehk hoopis riigikogust.
On aga tähelepanuväärne, et vägagi tekstitruust ja kogu lugu «ära jutustada» tahtvast instseneeringust on välja jäetud Tammsaare romaani tegelik lõpp. Põrgupõhja ja Antsu maja jäävad põletamata, Ants mahalöömata ning Jürkagi tapmata ja matmata.
Tammsaare manatud vägivallapurske on Dvinjaninov asendanud romaani keskpaigast võetud kirikuõpetaja (Hannes Kaljujärve tuntud heas nullstiilis loodud roll) mõtiskleva etteheitega Jumalale, kes pole suutnud teha, et inimene maa peal nii usuks kui ka elaks õigesti.
Mida muud võib siit välja lugeda, kui lavastaja lootusetust meid ümbritseva poliitiliste Kaval-Antsude ühiskonnaga võitlemisel? Eks omamoodi märgiks ole sellest ka kavalehele trükitud kultuuriministri tervitus, kes tõsimeeli paistab arvavat, et praegune Tartu ongi maapealne paradiis: «Saadetuks Jürka seatud katsumistele Põrgupõhja asemel lihtsalt Tartusse, polnuks põhjust A. H. Tammsaarel seda kirjatööd ette võtta...» Nojah... õndsad on need, kes vaimust vaesed.
Teater
A. H. Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan»
Lavastaja Andres Dvinjaninov, kunstnik Iir Hermeliin, muusikaline kujundaja Andreas W
Mängivad Uku Uusberg, Raivo E. Tamm, Merle Palmiste, Sandra Üksküla-Uusberg, Hannes Kaljujärv ja paljud teised
Emajõe Suveteater
Tartus Toomkiriku varemetes
Esietendus 2. juulil