Signe Kivi tahab oma arvamuse välja öelda. See aeg tuleb.

Signe Kivi ­räägib, et EKA on ta suur ­armastus. Ta on seal lisaks kooli juhtimisele ka õppinud ja õpetanud. ­Kevadel, rektori­ameti lõppedes, võtab ta taas üliõpilased juhendada. Foto: Sander Ilvest

Neljapäeval saja-aastaseks saanud kunstiakadeemia tähistab juubelit kogu õppeaasta vältel, kuid kooli rektor Signe Kivi teatas, et kolmandaks ametiajaks ta EKAt juhtima ei jää. Kõigi raskuste kiuste EKA-le oma maja välja võidelnud ja õigel ajal taandumise kunsti valdav tekstiilikunstnik lubab naasta poliitikasse ja hakata taas tudengeid õpetama. Kui kutsutakse.

Palju õnne EKA saja aasta juubeli puhul! Tulemas on palju sündmusi, mis nõuavad rektori kohalolu. Kuidas esindamiskohustusse suhtute – on see tüütu formaalsus või pigem midagi meeldivat?

Kunstiakadeemia esindamine on võib-olla natuke teistmoodi kui mõne teise organisatsiooni puhul. Selles ametis püüan esindada mitte iseennast, vaid kunstiakadeemiat läbi enda.

Olen öelnud, et kunstiakadeemia on minu elu suur armastus. See on tegelikult ka nii. Mulle avas kunstiinstituuti sissesaamine täiesti teistsuguse maailma, ja arvan, et küpsesin ja kasvasin selle aja jooksul inimesena väga palju.

Vahepealsed aastad olen olnud akadeemiaga kogu aeg miskitpidi seotud vähemalt hingeliselt, ka siis, kui ma parasjagu õppejõud polnud. Olin väga õnnelik, kui mind valiti tekstiiliosakonna professoriks ja kümme aastat tagasi rektoriks. Konkurents oli kõva ja pigem valmistusin väärikaks kaotuseks. Olen kõik oma ametikohad saanudki läbi konkureerimise, läbi valimiste, ja see on omamoodi protsess. See on nagu näituseks valmistumine.

Tulles tagasi põhiküsimuse juurde – usun, et olen kunstiakadeemiat esindanud pigem kunstnikuna.

Astusite ERKIsse 1975. aastal, miks tolleaegne keskkond teie jaoks nii teistsugune oli?

Alustame sellest, et olin koolis üpris korralik ja tubli õpilane. Kool oli – ja arvan, et on ka täna – väga reglementeeritud asutus. Sel ajal õpilasel suurt võimalust asjades kaasa rääkida või arvamust omada ei olnud. Pean ütlema, et lahkusin koolist heade tunnetega, erinevalt paljudest klassikaaslastest.

Aga üllatuslik sissesaamine kunstiinstituuti – mäletan, kuidas avasin instituudi ukse, ees ootas palju rahvast, kõik olid kuidagi teistsugused ja erilised. Eks oli ju stagnatsiooniaeg, ent noor inimene tajub selliseid asju vähem. ERKIs tundsime väga selgelt, et kooli ümbritsev maailm oli teistsugune. Meie olime vabad. Meil olid fantastilised õppejõud – ka punaste ainete õppejõud. David Vseviov, mäletan, alustas õppejõukarjääri, kui me olime vist kolmandal kursusel. Töö, tunnid, hindamised, karnevalid ja peod moodustasid kuidagi terviku.

Kui ülikool hakkas lõppema, tekkis ärevus, et tuleb halli reaalsusesse tagasi minna. Saime kursusega pärast lõpetamist veel mitu aastat koolis kokku. Mujale polnudki nagu kuhugi minna. Kool oli kõik.

Praegused tudengid peavad vist olema toonastega võrreldes ikka väga efektiivsed?

Oo, jaa. Meil oli oma tööde tegemiseks tohutult aega ja mitte alati ei olnud see tore. Pikemaajalisi töid, näiteks aktijoonistust, oli oma 50 tundi. Aga see oli põnev aeg, mil kunstikeelde tuli üldse palju uut, ka näitustel.

Kui oma tekstiilierialast räägin, siis näiteks tegime palju vaibakavandeid. Meid oli kursusel kolm, aga välja valiti üks kavand – kriitiliselt pean märkima, et tavaliselt ei olnud see minu oma – ja siis terve semestri kudusime seda ühte vaipa. (Naerab.)

Tänapäeval ei tuleks see kõne alla, püüame anda erialast siiski võimalikult laia pilti. Tutvustada ja proovida mitmeid tehnikaid, materjale, võimalusi. Vanemad õppejõud on olnud selle pärast väga kriitilised. Näiteks diplomitööks oli 1980ndatel aega pool aastat, seda ei ole juba ammu. Kõigega on kiire ja selle nimel tuleb pingutada.

Praegu on sisseastujate sooviavalduste põhjal populaarsemad vist sellised praktilisemad erialad: graafiline disain, sisearhitektuur…

Jaa, graafiline disain, sisearhitektuur, moekunst – need on läbi aastate olnud suure konkursiga, kuid siis tulevad üllatuslikult ka teistsuguse suunitlusega õppekavad.

Eelmisel aastal oli väga korralik konkurss kunstiteadusesse, samuti teeb head meelt, et kasvab soovijate arv vabadesse kunstidesse. Need, kes tulevad õppima maali, graafikat, skulptuuri, fotograafiat... see on valdkond, kus kunstitegemine on su elustiil, ja see, kas sa teenid sellega raha või mitte, pole sellele noorele inimesele üldse oluline. See, et vabade kunstide suunal on aasta-aastalt konkurss kasvanud, teeb mulle tohutult head meelt.

Mulle on paar EKA üliõpilast rääkinud midagi sellist, et EKAs õppimine pole enam nii prestiižne.

Võimalik. Aga see on seepärast, millest ennist rääkisin. Kunagi oli EKA üks teistsugune ülikool ühes teises riigis. Seda enam ei ole ja ma arvan, et meil kellelgi ei ole sellest kahju, et maailm on muutunud, et me elame vabas riigis.

Kas «prestiižne» on just õige sõna, aga ei ole nii eriline. Me oleme väga tugev ülikool teiste seas. Mõnes mõttes on tore, et teised elukutsed pakuvad sama palju loovust ja eneseväljendusvõimalusi – et see ei ole ainult kunstnike privileeg. Usun, et igas inimeses on mingil määral peidus kunstnik – iseasi, kas ta leiab looja endas üles, kas ta arendab neid oskusi, kas ta tahab seda teha.

EKA uue maja valmimine on nüüd kindel, juba mõnda aega on akadeemia olnud osade kaupa üle linna pillutatud – mõnede arvates on see murendanud natuke ka ülikooli identiteeti.

Ma tahaks muidugi loota, et ei ole. Võrreldes ajaga, mil ise õppisin, muidugi on. Kuid samas on need ajad võrreldamatud. See on võrdluse küsimus.

Ühes hiljutises intervjuus ütlesite seoses rektoriameti lõppemisega, et kunstiakadeemial on ees suur muutuste aeg, mida peab juhtima uus rektor. Mida see tähendab?

Eks iga organisatsioon ole ka juhi nägu. Olen märganud, et kui vahetuvad ministrid, siis muutub ka ministeeriumi ametnike suhtlusstiil. Iga inimene toob oma visiooni. Mulle tundub, et meie organisatsiooni struktuur hakkab pisut ajale jalgu jääma ja siin on uuel rektoril võimalus viia ellu oma visiooni eelkõige just organisatsiooni ja õppekavade osas.

Samas on ülikool ja haridussüsteem tervikuna koht, kus muutuste läbiviimine on küllalt keeruline ja aeganõudev. Muutunud keskkond on kaasa toonud hoopis uued võimalused ja nõudmised. Maailm on lahti. EKA on üks võimalikest koolidest, kus kunsti õppida, mitte ainus, nagu minu tudengipõlves.

Meie regioonis on palju häid ülikoole, kes võtavad hea meelega vastu andekaid noori. Paljud noored üritavad astuda kõigepealt kuhugi mujale ja nad saavadki sisse. Või siis õpivad mõned aastad meil ja siis lähevad mujale. Püüame kunstiakadeemias leida igale üliõpilasele võimaluse õppida lühemat või pikemat aega kusagil mujal. Seda toetab meie lai rahvusvaheline suhtlusvõrgustik, oleme tunnustatud ja tuntud kunstikõrgkool oma partnerite seas.

Mis on teie arvates praegu EKA suurim probleem?

Mitte ainult kunstiakadeemial, vaid ka muusikaakadeemial seisab ees üks oluline protsess. See on viia otsustajateni tõsiasi ja saavutada olukord, et loovust toetatakse ja rahastatakse, ma ei saa öelda, et võrdselt, aga võrreldavalt teaduse rahastamisega.

Meie näitused, konverentsid, töötoad on toiminud seni «kokkuhoiul ja kondimootoril». Oleme oma seisukoha viimastel aastatel välja öelnud ja korrutanud ja mulle tundub, et pinnas on üha soodsam ja vastuvõtlikum. Oleme ju riigi rahastada, mis puudutab õpetamist ja palgakulu, investeeringuid jms. Kuid see, mis olemuslikult kuulub EKA kompetentsi – selleks peame leidma raha mujalt.

EKA õppejõud on kurtnud, et neil on madalad palgad. Näiteks doktorikraadiga õppejõud saab 17 eurot tunnis, võrreldes näiteks Tartu Ülikooli 40ga.

Jah, aga siin ongi suurte ülikoolide ja eelkõige teadusülikoolide eelis – nad teenivad teaduse ja arendamisega lisaraha, väga suurt raha. Meil on see võrreldamatult väiksem ja ka EKA võimalused on teised, ehkki me oleme olnud tublid. Viimase kümne aasta jooksul on koostöö ettevõtetega tublisti kasvanud, meid teatakse ja meie poole pöördutakse. Ma ei ütleks, et meie palgatase on madal, aga see on madalam kui suurtes ülikoolides.

Mulle on jäänud mulje, et EKAs töötavad oma ala tipud. Kas nad töötavad siin siis missioonitundest?

Ega kunstiakadeemiasse ole kedagi toodud vägisi õpetama. Professoreid ja dotsente valitakse konkursil ja mul on hea meel, et sel kevadel tuli EKAsse päris palju uusi noori õppejõude. Kui sa oled alles tee alguses, siis – mäletan oma kogemusest – on sul energiat ja jõudu tohutult palju rohkem, kui neil, kes on siin olnud 8 või 15 aastat.

Aga ma kinnitan, et ükskõik mis eriala poole me ei vaata, meil on oma erialade rahvusvahelised tipud. Õppejõu amet ei sobi igaühele. Need, kes selle võimekuse endas avastavad, taipavad õige pea, et sa mitte ainult ei anna, vaid saad ka tagasi. Olla noorte keskel ja aidata kaasa nende arengule, see on tohutu privileeg.

Ütlesite, et teile meeldib õpetada. Kas tuleb kõne alla, et kui teie rektoriaeg läbi saab, siis hakkate õpetama?

Viimased kaks aastat mul ei ole olnud oma autorikursust. Tekstiiliosakonnas oli mul aastaid, ka rektoriperioodil, töötuba, mis mulle väga meeldis. Mängisime seal sümbolite, ornamentide ja etnograafia elementidega ning pöörasime selle moodsasse võtmesse. Nüüd arendavad sama teemat õppejõududena edasi mu endised üliõpilased.

Aga selleks kevadsemestriks on mul kokkulepe, et võtan taas üliõpilased juhendada ja püüan seda ka edaspidi teha, kui mind kutsutakse. Aga mitte korralise õppejõuna. Mul on teatud kindlad põhimõtted. Üks neist on, et kui aeg saab läbi, siis peab uuele juhile andma aega ja ruumi tegutsemiseks.

Et vana juht peab organisatsioonist eemalduma?

Jah. Mul on elus olnud vastupidiseid juhuseid ja arvan, et see pole õige. Ei ministri-, professori- ega rektoriametis ei ole ma, usun, oma järeltulijaid seganud. See on ju teada, et tegu on ajalise ametiga, ja hetkel, kui see lõppeb, pannakse uks enda järel kinni, ning kui tullakse, öeldakse tere ja küsitakse, et kas sobib.

Kaks korda järjest rektor olla on siis maksimum?

Meil küll. See erineb ülikooliti, kuid väga hea, et EKA-l on vahemik kaks ametiaega. Ma seda võib-olla enda juures väga ei rõhutakski, sest muidu võib tunduda, et kui see oleks lubatud, tahaksin jätkata. Ma kindlasti ei jätkaks. Kümme aastat on väga pikk aeg, võib-olla liigagi pikk.

Uus rektor astub ametisse tuleva aasta aprillis, umbes samal ajal on riigikogu valimised. Võib-olla naasete poliitikasse?

Lugesin just oma vana intervjuud, kus ütlesin, et see pole välistatud. Olen jätkuvalt sama meelt. See pole välistatud.

Kuidas rektoriametiga on, kas selleks tuleb erakondlik kuuluvus peatada?

See on hea akadeemiline tava. Lubasin seda juba kandideerides ja olen sõna pidanud. Aga kandideerides või kandideerimata, taastan kindlasti oma erakondliku kuuluvuse, sest olen ikkagi sekkuja-tüüp. Tahan oma arvamuse välja öelda ja see aeg tuleb. Kümme aastat esindasin akadeemiat ja teatud väärtusi ning pidin arvestama eri vaadetega, kuid eelkõige tegelesime ja tegeleme siiski kunstiga. Mind on alati huvitanud olla kohas, kus sünnivad otsused, sekkuda, öelda välja oma arvamus, püüda midagi ära teha ja mingeid protsesse tagant lükata. Arvan, et mõned asjad on ka õnnestunud.

Reformierakond esindab ju sellist efektiivsuse ideoloogiat, aga kunst ja kunstiakadeemia mingis mõttes mitte. Kuidas te sellisesse mõttekäiku suhtute?

Olen näinud kunsti olulisuse mittemõistmist väga paljude otsustajate juures, erinevates erakondades. Selles mõttes ei saa ma öelda, et keegi on valgem, kollasem või rohelisem. Loojad on ju tundlikud, kuid samas ei saa ka ennast kõrgemale tõsta ja öelda, et meie oleme need ülitundlikud ja teised ei ole. Pigem loojad ühel hetkel hakkavad vastu ja ütlevad oma loominguga midagi, mis on veel valusam kui sõnad. See omakorda ärritab otsustajaid ja avalikkust.

Mina astusin Reformierakonda 1998. aastal ja tol hetkel oli seal väga palju mulle sümpaatseid inimesi. Pean lugu liberaalsetest väärtustest ja isikuvabadustest ning mulle tundub, et see on midagi, mis on sellele maailmavaatele võib-olla olulisem kui teistele. Ütleme ausalt, erakondade platvormid on üpriski ühtlustunud.

Ma ei tahaks ehk seda teemat nii poliitiliseks viia. Las ta lõppeb siin.

Milline on teie viimase aja suurim kunstielamus?

Neid on tegelikult ju palju ja ma ei tahakski ühte eraldi esile tuua. Olen tohutu innustuja. Võin öösel pärast mõnd kontserti või teatrietendust või näitust mitte magama jääda. Aga kuna kunst on mu eriala, siis on tõesti raske niimoodi midagi välja tuua.

Kas innustujana on teie ootused mõne uue teosega kokku puutudes pigem lootusrikkad – sealt tuleb midagi, või vastupidi – sealt küll midagi ei tule?

Jaa. Kirgliku inimesena tajun looja hullumeelset soovi midagi teha ja ütlen alati välja, kui miski mulle meeldib. Kohe põen, kui ei saa autorile mingil viisil tunnustust avaldada, jääb valusalt kripeldama. Kiitmist võiks eestlastel rohkem olla. Olen selles asjas ennast teadlikult kasvatanud, kuivõrd minu kooliaastad möödusid ikka nii, et üldiselt väga ei kiidetud.
 

EKA 100. sünnipäeva puhul

•    30. oktoobril avati Kumus näitus «100 aastat kunstiharidust Tallinnas» ning ilmus mahukas, probleemipõhine kataloog.

•    31. oktoobril avati Adamson-Ericu muuseumis näitus «100 aastat kunstiharidust Tallinnas. Emeriitprofessorite looming», kus osaleb oma loominguga 19 EKA emeriitprofessorit.

•    3. novembril on aga põhjust otsida kapist välja uhke kleit või soliidne ülikond ja pühkida peokingadelt tolm, sest siis toimub Estonia kontserdisaalis juubeliaasta pidulik aktus. Muuhulgas nimetatakse audoktorid, jagatakse autasusid ja tänukirju.

•    Käibel on postmark EKA100.

EKA ajalugu

•    1914 asutati Tallinna Kunsttööstuskool.

•    1924 nimetati see Riigi Kunsttööstuskooliks. Kooli esimene rektor oli Konstantin Pätsi vend Voldemar Päts.

•    1938 jagati kool kaheks: Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kooliks ning Riigi Kõrgemaks Kunstikooliks.

•    1940 ühendati mõlemad Jaan Koorti nimeliseks Riigi Rakenduskunsti Kooliks.

•    Pärast Teist maailmasõda töötas kool Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi nime all.

•    1950 nimetati kool Eesti NSV Riiklikuks Kunstiinstituudiks (ERKI).

•    1951 ühendati sellega Tartu Riiklik Kunstiinstituut.

•    1989 nimetati ERKI Tallinna Kunstiülikooliks.

•    1996 nimetati kunstiülikool Eesti Kunstiakadeemiaks.