Kaks korda järjest rektor olla on siis maksimum?
Meil küll. See erineb ülikooliti, kuid väga hea, et EKA-l on vahemik kaks ametiaega. Ma seda võib-olla enda juures väga ei rõhutakski, sest muidu võib tunduda, et kui see oleks lubatud, tahaksin jätkata. Ma kindlasti ei jätkaks. Kümme aastat on väga pikk aeg, võib-olla liigagi pikk.
Uus rektor astub ametisse tuleva aasta aprillis, umbes samal ajal on riigikogu valimised. Võib-olla naasete poliitikasse?
Lugesin just oma vana intervjuud, kus ütlesin, et see pole välistatud. Olen jätkuvalt sama meelt. See pole välistatud.
Kuidas rektoriametiga on, kas selleks tuleb erakondlik kuuluvus peatada?
See on hea akadeemiline tava. Lubasin seda juba kandideerides ja olen sõna pidanud. Aga kandideerides või kandideerimata, taastan kindlasti oma erakondliku kuuluvuse, sest olen ikkagi sekkuja-tüüp. Tahan oma arvamuse välja öelda ja see aeg tuleb. Kümme aastat esindasin akadeemiat ja teatud väärtusi ning pidin arvestama eri vaadetega, kuid eelkõige tegelesime ja tegeleme siiski kunstiga. Mind on alati huvitanud olla kohas, kus sünnivad otsused, sekkuda, öelda välja oma arvamus, püüda midagi ära teha ja mingeid protsesse tagant lükata. Arvan, et mõned asjad on ka õnnestunud.
Reformierakond esindab ju sellist efektiivsuse ideoloogiat, aga kunst ja kunstiakadeemia mingis mõttes mitte. Kuidas te sellisesse mõttekäiku suhtute?
Olen näinud kunsti olulisuse mittemõistmist väga paljude otsustajate juures, erinevates erakondades. Selles mõttes ei saa ma öelda, et keegi on valgem, kollasem või rohelisem. Loojad on ju tundlikud, kuid samas ei saa ka ennast kõrgemale tõsta ja öelda, et meie oleme need ülitundlikud ja teised ei ole. Pigem loojad ühel hetkel hakkavad vastu ja ütlevad oma loominguga midagi, mis on veel valusam kui sõnad. See omakorda ärritab otsustajaid ja avalikkust.