Prantsuse kirjanik Emmanuel Carrère: ära tee raamatut kirjutades kellelegi liiga!

Emmanuel Carrère Foto: Raphael labbé/ Wikipedia

Kirjanik ja tõlkija Indrek Koff tegi põhjaliku intervjuu kirjanik Emmanuel Carrèrega. Avaldame selle siinkohal täismahus. 

Alustuseks tahaksin küsida: kellena te ennast identifitseerite? Kirjanik olete muidugi, aga peale selle olete olnud ajakirjanik, teinud filme...

Ega ma nüüd nii palju muid asju ka teinud ei ole. Ennekõike pean ennast muidugi kirjanikuks. Seda olen ma alati teinud, ja pealegi, kui ma ütlen, et pean ennast ka ajakirjanikuks, siis on see mõnes mõttes ju sama asi. Ajakirjanikuna hakkasin tööle samal ajal, kui kirjutasin oma esimesi romaane. Ja kummalisel kombel on need kaks tegevusala teineteisele aina lähemale liikunud.

Alustades olin ma noor mees, kelle arust miski ei saanud olla ülevam kui kirjanikuamet, ja ajakirjandus oli lihtsalt leivatöö, ehkki muidugi ka huvitav ja lõbus. Kuid siiski tundus see mulle pisut alam kui õilis kirjanikuamet. Ajaga on vahe nende vahel aina kahanenud: tegelen ajakirjandusega ikka edasi, kirjutan reportaaže ja muud sellist, ning vähemalt ühel või koguni mitmel korral on juhtunud, et reportaažist sünnib raamat, nagu näiteks «Limonovi» (Eduard Limonov – Vene natsionaalbolševistliku partei juht – toim.) puhul.

Ja lõpuks ongi mul tunne, et reportaaže kirjutades tegelen enam-vähem sama asjaga, nii et tegelikult seisneb peamine vahe teksti pikkuses, ajas, mida nõuab teema uurimine. Kokkuvõttes, jah, on mul tunne, et kirjutan samamoodi: ikka on need tekstid üsna isiklikud.

Peale selle on mul umbes 30. eluaastast saadik olnud võimalus kirjutada televisiooni jaoks stsenaariume, millega olen saanud elatist teenida paremini kui ajakirjanduses, lisaks on see võimaldanud mul oma aega niimoodi korraldada, et olen saanud samal ajal ka raamatuid kirjutada.

Lisaks olen teinud kaks filmi. Üks neist on dokumentaal, mille tegin Venemaal («Tagasi Kotelnitšisse») ja see on tehtud umbes samamoodi, nagu kirjutatakse raamatut. Samasuguse vabadusega – mis tuleneb osaliselt piiratud vahenditest –, kuid samuti mõnes mõttes improviseerides, nii et ei tea, mis suunas täpselt edasi liigud, ilma täpselt paika pandud plaanita.

See mulle kohutavalt meeldis ja ma pean tunnistama, et sellest sündinud filmiga jäin ma väga rahule. Filmina võib see ju pisut kummaline olla, aga mulle endale on see igatahes väga armas, selle üle olen ma tõesti uhke. Olen teinud ka ühe mängufilmi, omaenda romaani «Vuntsid» põhjal. See on kvaliteedi mõttes korralik, aga ausalt öeldes – ja siin ma jõuan tagasi teie küsimuse juurde –, jah, ma pean ennast rohkem kirjanikuks kui filmimeheks. Ma lihtsalt oskan lauset paremini üles ehitada kui kaadrit, oskan lauseid kokku seada nii, et neist moodustuks lõik ja sealt edasi juba peatükk.

Ma sain filmi teha koos väga professionaalsete inimestega ja tänu sellele pole filmil väga vigagi: hirmus suuri vigu sealt ei leia, nii nagu raamatu puhul, kus ei ole rämedaid õigekirja- ega grammatikavigu. Samas tean, et olen kirjutamisel omandanud teatava osavuse, sujuvuse, mida mul filmi alal absoluutselt ei ole. See minu film on ehk natuke liiga reeglite järgi tehtud, pisut nagu kerest kange.

Nii et kokkuvõtteks: jah, ma pean ennast ikka ennekõike kirjanikuks. Mis ei tähenda, et ma ei võiks kunagi jälle filmi teha, sest see töö mulle väga meeldis ja filmikunst on mulle äärmiselt oluline, aga siiski ütleksin, et ühel hetkel on inimese kohus kasutada annet, mis on talle antud ja minu puhul on see kahtlemata kirjutamine.

Kirjanikuna alustasite küllaltki noorena?

Jah, võib-olla liigagi noorena.

Ja tunnustus tuli ju ka üsna kohe?

Ei. Ma hakkasin kirjutama üsna varakult, see meeldis mulle ja ma tahtsin kirjanikuks saada. Samas oli mul ka filmiunistus, filmikunst oli minu silmis äärmiselt prestiižikas, kuid sellest ma loobusin õige pea. Mulle tundus, et mul ei ole selleks tööks vajalikke võimeid, ma ei ole juhitüüp, olen pigem loodud üksildaste tegevuste jaoks, nagu kirjutamine ju on.

Kirjutasin siis oma esimese raamatu, mida päris mitmed kirjastused välja anda ei tahtnud. Tollal tegi see muidugi meele mõruks. Praegu olen selle üle pigem rõõmus: parem on, et see ei ilmunud, sest ega see hea raamat ei olnud... Järgmiseks kirjutasin romaani «Jaaguari sõber», mille samuti paljud kirjastajad tagasi lükkasid, kuid lõpuks leidus siiski üks, kes oli nõus avaldama – Flammarion.

Edu ei olnud meeletu, aga siiski mõned positiivsed, heatahtlikud  arvustused ilmusid ja algajale on see tähtis. Sama lugu oli järgmise romaaniga «Bravuur». Esmane tunnustus on juba  see, kui raamat avaldatakse. Ja vastuvõtt oli muidugi positiivne, aga mingit suuremat vastukaja kumbki raamat ei tekitanud. Tunnustus tuli kolmanda raamatuga «Vuntsid». Olin tollal umbes 30-aastane. Kõik käis muidugi küllaltki lihtsalt, aga suurt edu ma päris kohe ei saavutanud – mis on väga hea, sest vahel juhtub, et esimese raamatu tohutu edu pärsib kirjanikku hiljem.

Võtame näiteks Marie Darieussecqi «Truismid»: ta oli siis umbes 25 aastat vana, raamat osutus üle ilma edukaks, kirjastajad võitlesid omavahel, kes ikkagi selle välja saab anda. Ja ta oli väga tubli, et suutis selge peaga edasi kirjutada, laskmata ennast sellest tohutust edust muserdada.

Tahtsingi küsida, kuidas on edu teid mõjutanud. Või olite selleks juba valmis?

Selle koha pealt on mul jälle õnne olnud. Tunnustus tuli järk-järgult, andes tasapisi juurde enesekindlust, julgust, teadmist, et sa ei ole hüüdja hääl kõrbes. Ma tean inimesi, kellele on väga valus, et nende raamatuid ei avaldata või et need ei leia mingit vastukaja. Seda minuga õnneks ei juhtunud, aga tunnustus tuli tõesti aegamisi.

Ja kui nüüd küsitakse, millist karjääri sa oleksid tahtnud, siis ma ütleksin, et nii on väga hea! Ei teki masendust, ei blaseeru. «Vuntsid» oli juba väga edukas romaan, sealt edasi tuli pakkumisi (mis küll ei realiseerunud) adapteerida kino jaoks. Tänu sellele puutusin kokku ringkondadega, mille kaudu sain hakata kirjutama telestsenaariume, mis võimaldasid ka materiaalselt kenasti toime tulla. Olin siis juba abielus, meil olid lapsed, vabakutselise ajakirjanikuna hakkas raskeks minema.

Nii et stsenaristitöö saabus täpselt õigel hetkel. Ja nii olen ma leiba teeninud juba üle 20 aasta. Tänu «Vuntside» edule hakkasin mõtlema, et olen vist tõesti kirjanik. Et see on minu amet, et ma pean pidevalt raamatuid kirjutama. Aga tegelikult järgnes sellele peaaegu kümme aastat kestnud auk. Avaldasin romaani «Hors d’atteinte», mille puhul kirjastaja eeldas, et see müüb veel paremini kui «Vuntsid», aga asi oli sellest kaugel ja ega see tegelikult tõesti vist väga hea raamat ei olnud. Vastukaja oli keskmine, nagu raamat vääriski.

Sellele järgnes üsna pikk paus, millest ma sain välja, kui hakkasin kirjutama Philip K. Dicki elulugu. Seegi ei olnud kuigi edukas, aga ometi sain tänu sellele uuesti jalad alla. Ja tegelikult lõppeski niimoodi terve periood, mille jooksul ma kirjutasin puhast ilukirjandust. Minu viimane ilukirjanduslik raamat kannab pealkirja «Suusalaagris» – ja muide, mul ongi tunne, et ma olen kirjutanud ainult kaks tõeliselt head ilukirjanduslikku teost, ehkki, eks see ole ju pisut upsakas niimoodi öelda:  «Suusalaagris» ja «Vuntsid».

Need on üsna sarnased – lühike lugu, mõlema puhul võib rääkida teatavast kasinusest, ja neis on mingi selline mõjusus/tõhusus, mida minu pikemates romaanides ei leidu. Sealt algas pikk protsess, mille tulemusel ma kirjutasin «Vaenlase» ja lõpetasin fiktsiooni kirjutamise ning hakkasin kirjutama nii, nagu ma praegu kirjutan – seda võiks parema puudusel nimetada «mittefiktsiooniks».

Tõepoolest. Seda ei saa ka autofiktsiooniks nimetada, nende raamatute keskmes ei ole ju teie ise.

Ainult ühe raamatu puhul siiski. «Vene romaan» on päriselt autobiograafiline teos. Huvitav on, et nii-öelda «poolel teel», umbes 15-aastase kirjutamise järel, toimus mu jaoks tõeline pööre, mille tulemusena ma loobusin fiktsioonist ja hakkasin kirjutama esimeses isikus. Just nagu peaksidki need asjad koos käima.

Ja kui ma seda nüüd analüüsin (milleks ma tollal absoluutselt suuteline ei olnud), siis mulle tundub, et selles on mingi loogika, sest fiktsiooni kirjutades pole vahet, mitmendas isikus kirjutada, esimeses või kolmandas, selle võib tingida näiteks teema. Aga mitte miski ei takista kirjutada kolmandas isikus. «Julien Sorel mõtles seda-ja-seda». Julien Sorel on väljamõeldud tegelane, te võite talle omistada mida iganes. Kui aga kirjutada päriselt olemasolevatest inimestest, siis teeb kolmandas isikus kirjutamine mind ettevaatlikuks, mulle tundub, et siin on midagi viltu.

Just sellepärast hakkasin ma kirjutama esimeses isikus, öeldes: need siin on minu mõtted, ma kirjutan sellest, mida olen ise läbi elanud, mida aru saanud, mida tunnen. Ja ma ei hakka teile selgeks tegema, et see on tõde. See kohustab subjektiivsele positsioonile asuma, sest kui tegemist on reaalsete inimeste, olukordade ja sündmustega, siis objektiivsust ei ole minu arust olemas.

Fiktsioonis seda muret ei ole, sa võid olla nagu see, mida Sartre Mauriacile ette heitis: oled oma raamatu Jumal. Aga kui tegu ei ole fiktsiooniga ja raamatus räägitakse reaalsetest inimestest, siis... Igatahes, kui ma hakkasin esimeses isikus kirjutama, siis ma arvan päris ausalt, et mitte nartsissismist, vaid lihtsalt aususe pärast. Ma ütlengi: seda arvan mina, see on ainult minu tõde.

Ja see paistab teie raamatutest üsna selgelt välja. Pööre toimus, kui hakkasite kirjutama Jean-Claude Romand’i (kaksikelu elanud prantsuse pereisa, kes tappis oma naise, kaks last ja vanemad – toim.) juhtumist ?

Just nimelt, selle raamatu kirjutamise pika ja väga vaevalise protsessi käigus see pööre toimus.

Teie «teise perioodi» juures torkab silma, et alates mina-vormi kasutuselevõtmist on selgelt näha tugev püüd mõista ja samas mitte hukka mõista. Te ei väljenda ülearu teravalt omaenda eetilist, moraalset seisukohta.

Ütleme, et olen teiega kolmveerandi jagu nõus. Tegelikult tundub mulle, et ma siiski väljendan oma eetilist ja moraalset seisukohta ja kohati koguni hukkamõistu, kuid samas ütlen lugejale selgelt, et see on ainult minu seisukoht. Et see ei ole absoluutne tõde.

Aga sellele eelneb siiski tõsine töö – püüda aru saada.

Näiteks «Limonovi» kohta on mulle sageli öeldud, et väga hea on, et sa ei taha teda hukka mõista. See ei ole tegelikult päris õige. Seal on palju hinnanguid ja need muutuvad. On hetki, kui mu hinnang talle on äärmiselt positiivne, kui ma teda austan või ta mulle lihtsalt sümpaatne tundub. Mõnes teises asjas on ta mulle vägagi antipaatne või isegi vastik.

Aga tõsi on see, et selles raamatus ei paku ma välja mingit sünteesi, lõpus ei selgu, kas ta on siis väga tore mees või tõeline lurjus. Aga kindlasti on raamatus selge, et need hinnangud kuuluvad ainult mulle, ma ei esita mingit jumalikku hinnangut.

Kui tuleme korraks tagasi teie fiktsiooni juurde, siis võib vist öelda, et enam-vähem kõik tolle perioodi raamatud on väga sünged, mustades toonides, samas kui teise perioodi asjad kalduvad siiski pigem helgemale poolele.

«Vene romaan» on samas ka ikkagi äärmiselt sünge. Mulle tundubki, et ka selle raamatuga toimus mingi pööre.

Selles püüate samas ikkagi leida mingeid lahendusi, iseennast jalule aidata.

Jah, lahendusi iseendaga toimetulemiseks. Sellel raamatul oli mulle endale katartiline mõju. Mõnes mõttes see tõepoolest päästis mu. Seal on natuke sellist lähenemist, et paneme kõik mängu, mingi niisugune «pärast mind tulgu või veeuputus» hoiak. Muidugi oli sellel ka «kaasnevaid kahjustusi», mille üle ma sugugi uhke ei ole, aga samas sai pärast seda võimalikuks niisuguste raamatute kirjutamine nagu näiteks «D’autres vies que la mienne», milles väljendub märksa rahunenum suhe maailma ja teistega.

Tänu sellisele pidevale protsessile õnnestus mul nii oma töös kui ka elus saada vabamaks sellest süngusest, pidevast närvilisest olekust ja äärmiselt valulisest suhtest ümbritseva maailmaga. Nii et jah, siin toimus mingi muutus, progress, millega mu raamatud on kaasas käinud ja mida need on samas esile kutsunud. See toimus just «Vene romaani» ja «D’autres vies...» vahepeal.

«Vene romaani» kohta olete ka öelnud, et võib-olla poleks pidanud kõike päris nii kirja panema, nagu lõpuks panite.

Üldiselt arvan, et üks raamatu kirjutamise tähtsamaid reegleid on: ära tee kellelegi liiga.

On see võimalik?

Jah, ikka saab sellele tähelepanu pöörata, et kellelegi haiget ei teeks. Nii et sellesse reeglisse ma usun, aga ometi astusin sellest üle. Tollal tundus see mulle eluliselt vajalik – see ei ole nüüd õigustus, vaid selgitus. Mingeid suuremaid katastroofe see ei põhjustanud ja samas mulle endale oli äärmiselt tervistava mõjuga.

Nii et kokkuvõttes ma seda ei kahetse. Aga ehkki iial ei tea, mis elu tuua võib, arvan ma praegu, et teist samalaadset raamatut ma enam ei kirjuta. Ja siinkohal ei pea ma silmas lihtsalt autobiograafilist raamatut, vaid niisugust, kus lähedaste inimeste tundeid niimoodi ära kasutatakse.

Mind ennast on alati vaevanud küsimus, kuhu siis ikkagi piir tõmmata. Kas kunst annab õiguse teha asju, mida teha ei tohiks? Ja see küsimus kerkib kõigis kunstides, ka maalikunstis näiteks.

Väga keeruline küsimus. Selliste raamatute puhul, mida mina kirjutan, kerkib see alatasa ja väga teravalt. Ja minu loomingus on sellega seoses ette tulnud väga palju erinevaid olukordi. Olgu siis suhetes Jean-Claude Romand’iga, oma lähedastega («Vene romaanis») või teiste inimestega, nagu näiteks raamatus «D’Autres vies...» – neid kohtlesin ma austusega, millest mul «Vene romaanis» vajaka jäi. Mõnes mõttes kujuneski üks teise lunastuseks.

Päris huvitav oli ka see, kui erinevalt need raamatud vastu võeti. Kui «Vene romaani» puhul heideti ette, et selle oleks justkui kirjutanud mingi neurootiline ja pisut perversne tüüp, siis teine tõstis mind otsekui mingisuguse väiksemat sorti ema Teresa staatusesse: oi, see raamat on nii positiivne, ta mõjus mulle nii hästi! Hea tagasiside tegi muidugi meele rõõmsaks, aga tegi ka nõutuks. Need kaks raamatut on peaaegu nagu vastandid.

Kas mõtlete aeg-ajalt ka Jean-Claude Romand’i peale?

Muidugi!

Ta peaks vist varsti vanglast välja saama?

Jah, vist järgmisel aastal. Minu käes on tema kohtuasja toimikud, mille ma pean talle üle andma. Vaevalt et ta seda kuidagi kasutada tahaks, aga kui ta soovib seda tagasi saada, siis on minu kohus see talle anda. Ta on väga keeruline inimene. Temaga seoses mul mingeid süümepiinu ei ole, mul ei ole endale midagi erilist ette heita.

«Vaenlane» sündis tohutute raskustega, aga ma olin ka väga ettevaatlik ja võin vist öelda, et ei teinud tema suhtes midagi inetut. Samas on suhe temaga väga keeruline: see on kahe inimese vaheline suhe, aga vähemalt minu poolt ei saa see ühelgi juhul ületada teatavat läve.

Nagu ma ka raamatu lõpus ütlen: selline rahulik ja loomulik sõprus, mis ühendab teda katoliiklastest vanglakülastajatega, ei ole minu puhul võimalik. Ma ei saa ennast kuidagi tema sõbraks pidada. Selles, mida ta tegi, on mingisugust püha õudust, millest ma ei saa mööda vaadata.

Muidugi ei ole minu ülesanne tema üle kohut mõista, seda enam et tema üle ju mõisteti kohut, ta kannab oma karistust ja mina ei hakka omalt poolt hukkamõistu lisama. Ma ei ole ka tema kaitsja ega prokurör – millest ta väga hästi aru sai. Just sellepärast tundsin ma vajadust kirjutada esimeses isikus. Mulle tundus, et ma saan sellest korrektselt kirjutada ainult siis, kui ma üritan aru saada, mis minuga toimub, mis on minu osa suhetes temaga. Ja see oli mulle peaaegu sama oluline kui tema loo jutustamine.

Küllap on teile ka ette heidetud, et te teda piisavalt hukka ei mõistnud?

Mitte eriti. Öeldi muidugi, et ma hoian liiga tema poole. Aga samas üks asi, mis mind hämmastas: esinesin ühes telesaates, et sellest raamatust rääkida, ja seal oli ka üks tuntud teletöötaja, kes on ise samuti kirjutanud, väga haritud mees. Ja tema ütles, et talle mu raamat sugugi ei meeldinud. Muidugi, see on tema õigus. Aga tema põhjendus oli, et mul ei jätkunud julgust kirjutada küll esimeses isikus, aga öeldes: «Mina, Jean-Claude Romand.»

Ja sellega ma ei saanud absoluutselt nõus olla, sest minu arust oleks see olnud kunstiliselt väga halb lahendus, aga peale selle ka moraalses plaanis täielik jõledus, sest tegelikult on ju kogu Romand’i loo taga tema suutmatus öelda «mina», olla oma kohal siin maamuna peal.

Kirjutades, nagu ma kirjutasin, ei võta ma tema kohta ära, see jääb tühjaks. Kui ta tahab kunagi sellele kohale asuda, siis ta saab. Ta saab veel oma loo esimeses isikus kirja panna, ma ei võtnud temalt seda võimalust. Mulle tundub, et selline lahendus on moraalselt vastuvõetav.

Kas Limonov ka enda kohta kirjutatud raamatut on lugenud?

Jaa, muidugi! Temaga on palju lihtsam. Tema puhul ei olnud mul ka mingeid erilisi kõhklusi. Mõtlesin kohe, et kui Limonov vihastab, siis ausalt öeldes on mul ükskõik. Mul on täielik õigus kirjutada temast, mida ma iganes tahan. Ta on avaliku elu tegelane, kes on ennast ise seadnud positsiooni, kus temast võib raamatuid kirjutada. Ja teisest küljest pole ta ise endale kunagi mingeid piiranguid seadnud, ta on kirjutanud teistest kõige julmemaid ja jubedamaid asju, mida te suudate endale ette kujutada.

Nii et mul poleks sellest mitte midagi olnud, kui ta ei oleks raamatuga rahule jäänud. Aga midagi niisugust ei juhtunud ka. Ta tegi väga targa otsuse, ütles, et ei kommenteeri seda raamatut avalikult. «See pole minu ülesanne.» Aga eraviisiliselt ei varja ta küll, et on raamatuga väga rahul.

Muidugi ei ole ta nõus enamiku asjadega, mida ma tema kohta ütlen, väga paljudes asjades lähevad meie arvamused kardinaalselt lahku, aga lõppude lõpuks on ta siiski rahul. Talle kui revolutsionäärile sobib see suurepäraselt. Tema portree autoriks on kodanlik intellektuaal, kes kehastab enam-vähem kõike, mida tema põlgab – ehkki inimesena ma talle vist istun –, pehme sotsiaaldemokraat, kellesugused ta esimesena ühiskondlike reeturitena Gulagi saadaks.

Aga raamatuga on ta väga rahul. Tal on koduleht, kuhu on üles pandud kõik viited selle raamatu arvustustele. Tema jaoks on see nagu tasuta reklaam.

Nii et talle meeldis isegi raamatu lõpp?

Mis talle ei meeldi, on ilmselt see, et ma ütlen (ja ma ei saaks seda kuidagi ütlemata jätta), et poliitiliselt on ta äärmiselt ebamugavas seisus. Ta on ju Putini äge vastane, aga sügavuti mõtleb tegelikult täpselt samamoodi nagu Putin. Kui mõelda Krimmile ja Ukraina kriisile, siis on ju selge, et Limonov kui vene natsionalist pooldab energiliselt Krimmi ja kogu Ukraina annekteerimist. Eriti hea, kui saaks veel Berliini välja minna ja ka Balti riigid tagasi võtta – ta oleks kahe käega selle poolt! Raske on olla Putini vastane, kui jagad tema ideid.

Jah, suhted Limonoviga on väga lihtsad, seda lihtsamad, et me ei ole sõbrad, mingit lähedust meie vahel ei ole. Ehkki me saame väga hästi läbi. Muidugi oli seda raamatut kirjutades ka raskeid hetki, kui ma mõtlesin: mida ma ometi teen? Sest ma esitan siiski kangelasena, olgugi pikareskse romaani kangelasena, meest, kes mingil ajal tegutses ikkagi peaaegu nagu sõjakurjategija. Aga suhetes temaga ei ole kunagi olnud mingit kaksipidimõistmist.

Ma ütlesin, et kirjutan temast raamatut, ta teadis seda, see intrigeeris teda, aga kirjutamise ajal me sellest ei rääkinud. Sümpaatne on tema puhul see, et ta ei püüdnud mulle kuidagi meeldida. Mõni teine samasuguse halva mainega tüüp oleks ehk proovinud mulle muljet avaldada, sõbralik näida, aga tema puhul midagi sellist ei olnud. Ta oli väga viisakas, jahe, samas vastas alati kiiresti, kui mul oli vaja midagi küsida. Aga säilitas alati distantsi. Nii et sellise raamatu kirjutamiseks ilmselt parim võimalik suhe.

Venemaal käite regulaarselt?

Vähem kui varemalt, aga vahel ikka, jah. Mul oli üks umbes kümmekonna aasta pikkune periood, kui Venemaa tõmbas mind magnetina, aga ma olen hakanud sellest väsima. Selline tunne on, et ma vajan midagi mahedamat. Mulle meeldib ikka seal käia, sest mul on seal palju sõpru, aga Venemaa elu tundub praegu kuidagi liiga karm.

Seal on viimastel aastatel tõepoolest tunda olnud mingit sellist sõjaks valmistumise meeleolu...

Jah, isegi selliste inimeste puhul, kellest seda kõige vähem ootaks. Mis mind ka häirib, on see, et seal on inimesi, kes on põhimõtteliselt Putini vastu, pooldavad Lääne stiilis demokraatiat ja nii edasi, aga mul on tunne, et me oleme aina erinevamatel lainepikkustel. See mõjub murelikuks tegevalt.

Teil on ilmumas uus raamat.

Selle pealkiri on «Kuningriik» ja see räägib kristluse algusaegadest. See on evangelist Luuka elulugu, mis põhineb suures osas kujutlustel, sest temast ei ole kuigi palju teada. Tegevus toimub suures osas vahemikus 50-100 m.a.j. Ma püüan ette kujutada, kes oli see mees, keda peetakse ühe evangeeliumi autoriks. Nendel neljal õhukesel raamatul põhineb ju suuresti kogu meie tsivilisatsioon, ükskõik kui dekristianiseerunud me ka ei ole. Kes ta võis olla, mida ta mõtles, kuidas ta elas?

Kirjutatud on see jälle esimeses isikus, ma püüan siin rääkida sellest, milline on olnud minu enda suhe kristlusega, ja samas on see ka ajalooraamat, milles ma püüan seda kauget aega rekonstrueerida.

See eeldas ilmselt tohutut eeltööd?

Jah, tohutut küll, aga samas tegin seda väga pika aja jooksul, sest mõttetöö algas tõenäoliselt juba paarikümne aasta eest ja kirjutama hakkasin seitse aastat tagasi. Nii et väga pikaajaline projekt.

Mis tähendab, et kirjutasite mitut asja korraga?

Viimasel ajal ongi niimoodi olnud, et... Seda raamatut hakkasin näiteks kirjutama, kui olin «Vene romaani» valmis saanud. Samal ajal oli mul «D’autres vies...» esimene versioon valmis, aga ma olin selle kõrvale jätnud. Siis võtsin selle uuesti käsile. Samas olin teinud reportaaži Limonovist, hakkasin temast kirjutama, aga kui kujutlesin teda Karadžići heatahtliku pilgu all Sarajevot pommitamas, siis jätsin asja katki.

Ühesõnaga, kogu aeg oli mitu rauda tules. Mis on mugav – päris ilma ideeta ei jäänud ma hetkekski. Aga praegu on kõik tööd valmis saanud ja ma ei ole midagi uut alustanud. Esimest korda vähemalt 7-8 aasta jooksul. Mis teeb mind natuke murelikuks. Küllap ma siit kuidagi välja tulen, aga praegu, jah, ei ole mul käsil ühtegi neist asjust, mis on mind aastate jooksul ängistusest välja aidanud.

Väga huvitav on see teie võime või ka vajadus ennast nii-öelda eri lahtrite vahel jagada, osa asju pooleli jätta ja hiljem nende juurde tagasi tulla.

Ja peale selle – teemad tunduvad ju väga erinevad, aga nende kallal töötades tekivad nende vahele sillad.

Lõpetuseks: kas kirjutamine tuleb teile lihtsalt kätte? On see teile rõõm või kannatus?

Väga pikka aega oli see täiesti kohutav. Kirjutamise juurde käis meeletu hirm tühjuse, valge lehe ees. Nüüd on see lihtsamaks muutunud. Enesekindlam olen ju ka. Ja esimese küsimuse juurde tagasi tulles – edu on sellega tihedalt seotud. Edu võib olla väga ohtlik, see võib muuta pretensioonikaks. Aga viimastel aastatel on mulle tundunud, et töös mõjub see pigem julgustavalt, söandad ette võtta julgemaid samme. Viimased raamatud oleksid nagu loonud mingi erilise suhte lugejatega.

See on natuke nagu sõber, kellega oled harjunud malet mängima, ja siis hakkad tasapisi tema mängustiilile pihta saama, tead, milline on tema lemmikavang, ja siis mängidki temaga. Muidugi on edu väga meeldiv ja puha, aga mul on tunne, et ajapikku on mul õnnestunud leida lugeja, kellega koos saab teha rohkem asju. Ühest küljest pööran ma muidugi tähelepanu lugeja mugavusele, aga samas saan ma olla tema vastu väga nõudlik. Me tunneme teineteist – sa oled minuga siiamaani kaasa tulnud, nüüd teeme midagi natuke keerulisemat.

Teie puhul tundub sellise suhte tekkimine täiesti loogiline: teil on väga isikupärane hääl.

Jah, aga ma ütleksin pigem, et see on tekkinud mingis just nagu partnerisuhtes. Ja seda hindan ma väga kõrgelt. See teebki kirjatöö mu jaoks lihtsamaks ja meeldivamaks. Nii et selline elu ja surma peale minek, hirmud jne – kõik see on aastatega leebemaks läinud. Eks ta on alles ikka.

Nagu praegugi: sain raamatu valmis, sellele järgneb väikene eufooria, kui raamat välja tuleb, aga ma näen juba ette, et mõne kuu pärast, kui raamat on väljas ja esimene erutus mööda läinud, siis on vaja uuesti tööle hakata ja täiesti võimalik, et see aeg tuleb natuke ängistav.

Aga kõigele vaatamata on siin ka vanusefaktor, mida võib pidada puuduseks, aga mis on minu arvates pigem eelis – tunnete amplituud väheneb. Mulle tundub, et nii mäetipud kui ka depressiivsed sügavikud on väiksemad. Ei jaksa enam sama kõrgele ronida, aga ei lange ka enam nii sügavale. Ja see tundub mulle üsna tervislik.

Võib-olla märkad ka paremini nüansse.

Küllap ikka. Mulle igatahes tundub niisugune amplituudi vähenemine pigem positiivne.