Lükkasin Vahur Kersna raamatu «Ei jäta elamata» avamist edasi, kartsin lugeda ja pettuda, pelgasin, et ta on muutnud oma haiguse reklaamitrikiks, mille abil müüa. (Ma ei saa siia kirjutada, et müüa raamatut, sest mis selles halba oleks. Pigem häiris mind idee müümisest kui niisugusest.)
Kui ma mitu tundi hiljem raamatu avasin, siis ei suutnud seda ennem käest panna, kui olin lugenud Vahuri elusoovitust: «Ära karda elada, ära karda surra.» See on raamatu viimane lause.
(Televisioonist kirjutava ajakirjanikuna tutvusin Vahur Kersnaga umbes 15 aastat tagasi, olen temast kirjutanud kümneid lugusid. Mitte kunagi varem pole ma tundnud soovi nimetada teda Vahuriks, ikka ja alati rääkisin ja kirjutasin Kersnast. Kuid nüüd, pärast raamatut «Ei jäta elamata», on ta muutunud mulle Vahuriks. Inimeseks, mitte telelegendiks.)
Asko Künnapi kujundatud raamat on valus. Kui esikaanel on Vahuri silmad lahti, siis raamatut kinni pannes vaatab lugeja otsa suletud silmadega mehele.
Sentimentaalsetel filmidel mõjutavad vaatajate emotsioone keelpillid. «Ei jäta elamata» mõjub viiuliteta – see raamat kriibib hinge, avab silmi ja paneb mõtlema.
«Ei jäta elamata» on oskuslikult komponeeritud, pakkudes õiges tasakaalus arstide tõsiseid, kohati isegi liiga meditsiiniliselt täpseid kommentaare, «nõidade» selgitusi ja soovitusi, Vahuri pihtimust ja tema abikaasa Liina nappe kirju.
Vahuri haiguse nimi on hulgimüeloom, lihtsamalt öeldes on see pahaloomuline kasvaja, mis varem või hiljem saab saatuslikuks. Küsimus on ajas. Kui väärtuslikuks see võib muutuda, seda «Ei jäta elamata» näitabki.
Nagu ka seda, kui oluline on sattuda kokku õigete arstidega. (Kasuks tulevad tutvused ja soovitused, sedagi näitab raamat väga selgelt.)
Terveks ravitu ei pea arstile viidud šokolaadikarpi altkäemaksuks, sest kink tuleb puhtast südamest. Mõni mees aga tunneb, et assortiikarbist jääb väheks ning kingib raamatu! Vahuri raamat on omamoodi kummardus teda aidanud doktoritele: Hele Everausile, Katrin Palgile, Maire Kuddule, Ain Kaarele ja Olga Raudikule, õde Riinale. Aga ka teistsuguseid ravivõtteid kasutavatele ravitsejatele nagu Vormsi Enn, Tiit Teras, Rein Webber, Kalle Täht.
Vahur Kersna ei suru peale oma tõde, kuigi raamatu lõpus on kirjas tema lihtsad soovitused eluks. Eelkõige näitab see raamat siiski Vahuri võitlust vähiga ning jutt on aus ja napp.
Hea luuletuse mõju pole seotud ridade arvuga, ent siiski pole «Ei jäta elamata» luuleraamat, pigem on tegemist eneseabiteosega, mis püüab pakkuda tuge inimestele, kes sunnitud vähiga ühte teed käima.
Samas võiks ja peaks seda raamatut lugema enne saatuslikku diagnoosi, sest tõed, mida Vahuri raamatust leiab, võiksid aidata haigusi ennetada. Eks neid tõdesid püüavad pakkuda meile ka teised meediumid, kuid kas me kuulame? Pigem ei.
Loomulikult ei puudu raamatust kersnalik terav ärapanemine. Kuid isegi eksabikaasaga vara jagamisest rääkivad peatükid ei mõju vanade arvete klaarimisena, vaid Vahuri tollaste emotsioonide kirjeldamisena. Igaühel on oma tee, mida tuleb käia, ja vigadest õppida.
Pole nähtud autorit, kes tahaks oma raamatu maha salata. Kahjuks on oskust ilmunud teosele reklaami teha antud vähestele. Vahuril on see oskus. See näib omakorda tähendavat, et arvustajad peavad oma kohuseks öelda raamatu kohta midagi mürgist. Raamatu materdamine enne selle lugemist näitab eelarvamusi, millega uhkustama ei peaks.
Vahur Kersna kirjutatud ja oma rahaga kirjastatud raamatu «Ei jäta elamata» lugemine on rangelt vabatahtlik, sest selle mõjul võib maailm muutuda. Selleks aga tuleb olla valmis.
PS
Raamatul «Ei jäta elamata» on üks puudus – Vahur Kersna pole lisanud nimekirja viimase hetke odavaid paradiisireise pakkuvatest reisibüroodest/reisisaitidest, kust ta on leidnud soodsaid pileteid, mis on võimaldanud tal põgeneda hallist argipäevast kuuma päikse alla. Raamatu e-versioonis lubas mees vea paranda.