Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
Üle paksu lumevaiba
sammub väike mees.
Vaja õiget rada leida,
teekond pikk on ees.
Juba metsa tagant hüüab
vana tornikell.
Viivuks seisab poiss, siis püüab
kiiremini veel.
«Ema, tule rutem juba,
hiljaks jääme nii!» –
«Astu, poeg, sul selleks luba,
jõuan minagi.»
Jõudsid läbi metsa. Vaata!
Kirik särab seal.
Vanad aknad võisid saata
valgust maantee peal’.
Kõrge uks nad vastu võttis.
Oo, kuis säras siin!
Valgus sära silmi jättis,
helkis väljaski.
Üle paksu lumevaiba
koju läheb öö,
läbi väsimuse, vaeva.
Poiss ei kartma löö.
Pöördub korraks, pilgu heidab
kirikule veel.
Aknad tuhmunud, öö peidab
oma hõlma need.
Kas on tõesti jõulusära
kiirelt kaduv läik,
silmist kaob ja kustub ära,
öösse hääbub kõik?
«Vaata üles!» ütleb ema.
Särab tähevöö.
Siis kui kustub küünlakuma,
helkima jääb öö.
Nõnda igavene valgus
ikka paistab ees.
Jeesus, meie elu selgus,
valgustab me teed.
Eesti esimese algupärase luuletuse «Oh! Ma waene Tarto liin» autor oli vaimulik, köstriametit pidanud Käsu Hans. Hiljemgi on vaimulikelt ilmunud luulekogusid, luuleklassikasse kuulub teoloog Uku Masing. Peapiiskop Andres Põdergi on nooruses kirjutanud mõjusaid luuletekste. Siinne tekst ühe uskliku pere jõuluõhtusest kirikuskäigust, lihtsates nelikutes kirjutatud, pärineb traagilise elusaatusega hingekarjaselt Arved Paulilt (1913–1960), kes kirjutamise aegu 1951 teenis parasjagu Rõuge koguduses. Enne seda oli ta juba kaks aastat vangilaagris piinelnud, 1953. aastal arreteeriti uuesti ja saadeti Siberisse, kust vabanes 1956. Pärast seda jäigi tal elada veel vaid neli aastat. Aga ta ei loobunud lootmast. Isa tööd hingekarjasena jätkas ta poeg, Toomas Paul, praegu Eesti tuntumaid teolooge ja mõtlejaid, TÜ rahvusmõtte auhinna lauraat. Tema see poiss ongi, keda ema kutsub jõuluöös vaatama tähti, kust jõuab meieni igavene valgus.