Parimad raamatud. Krista Kumberg soovitab!

Krista Kumberg
, lastekirjanduse uurija
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Postimees kogus kokku üheksa raamatusõbra lemmikud.  Siit leiate lastekirjanduse uurija Krista Kumbergi soovutused. Valik on teie!

Raamatute väljaandmise aastalõpu saluudi säravamad hetked on tõenäoliselt veel ees, sestap väljendab lugemiselamuste nimistu hetkeseisu. Suvel sai Postimehe kirjandusleheküljel nimetatud tähelepanu väärivaid uudisraamatuid, mis samuti praegusest valikust välja jäävad.

Aasta meelejäävaim lugemine oli «Suur Tõll». Rein Raamatu ja Jüri Arraku joonisfilmi kannul aastal 1982 ilmunud raamatu uustrükk Andrus Kivirähki tekstiga toob esile tuntud hiiumuistendi seni märkamata jäänud tahud, teeb seda humoorikalt ja puhuti jääb mulje, et loo panid kirja head sõbrad «Maailma lõpus» kohviku Opossum laua taga. Autor võrdleb vägilast looduse endaga, kiidab rahulikku kodust elu ja taunib sõjakust. Kujund töötab ja silmanurgast vilksatab pilk tänapäevasele maailmale. Muu hulgas saab selgeks, milline mees on tõeliselt suur ja milline tilluke nagu hiiresitt.

«Eesti muinasjutud I:2 Imemuinasjutud» on küll akadeemiline väljaanne, aga vaatamata sellele või just selle tõttu huvipakkuv lugemine. Pealtnäha Grimm mis Grimm (pole ka ime, eks muinasjututüübid olegi ju rahvusvahelised), aga siis hakkab märkama mõndagi omast ja olustikulist, lausa toonase aja päevapoliitilist, jutuvestjate isikupära. Kommentaarid on sama huvitav lugemine kui lood ise.

«Vendade Grimmide muinasjutud» on kirjastuse Kakaduu väljaanne – vaimustavalt mahukas ja pildirikas kogumik, kus peale üldtuntud lugude ka vähem silma alla sattunud jutte. Lood on küll lastele kohasemaks kohendatud, aga mitte kohitsetud. Pole midagi ütelda, klassika väärib uusväljaandeid ja väärib ka uut tõlget (tlk Merlin Laansoo).

Tiia Toometi «Minu kodu on Eestimaa» esindab sellist žanri nagu belletriseeritud aimekirjandus. Pealtnäha nagu teatmeteos või reisijuht – kujundus põhineb fotodel ning käiakse läbi Eestimaa ajalugu ning geograafia. Samas on autori jutt sidus ja ladus pajatus ühest perekonnast, kes Inglismaa sõpru külla oodates mõtlevad läbi, mida nad oma kodumaast teavad ja mida tahavad külalistele näidata peale esimeseks meelde karanud veekeskuse ja loomaaia.

«Maiasmoka atlas» ei ole ei kokaraamat ega atlas, on natuke mõlemat, samas tõeline maiuspala illustratsioonigurmaanidele. Maris Pruuli teksti juurde tegi pildid Regina Lukk-Toompere. Tuuakse esile 52 riigi magusad visiitkaardid. (Millega algab Eesti peatükk? Õige, martsipaniga.) Saame teada, kes, kus ja millal hakkas tegema kummikomme, et esimene üllatusmuna muneti Itaalias ja muudki huviväärset.

Ulf Starki «Väike ja tugev» (tlk Ülle KiivetAllar Sooneste) koosneb üheksast elulisest ja üle aegade kestvast jutust. Stark ei seleta pikalt ega kirjelda üksikasjalikult, ometi hoomab lugedes ka seda osa jäämäest, mis trükitud sõnade taga olemas on. Saab nutta ja naerda, aga see lause on hoopis ühest teisest raamatust.

David Walliamsi «Gängstamemm» (tlk Ehte Puhang) on ulakast ja aupakkumatust huumorist kantud lasteraamat, mis võib mõjuda isegi solvavalt. Kõiki, kellel aastaid üle üheteistkümne, kujutatakse karikatuuridena. Pealispinna varjus on aga nii palju soojust ja hoolimist, et teeb meele härdaks. Tiba kahju, et lapselapse huvi vanaema vastu ärkab alles siis, kui selgub memme kriminaalne taust. Vanades on nii mõndagi peidus, kinnitab autor ja laseb postskriptumis kuningannal näidata kogu Suurbritannia rahvale oma lipumustriga pikki aluspükse.

Luulekogudest rõõmustas Contra «Kõik on kõige targemad». Leidlikud värsid osutavad koolielu (ja lapsepõlve) rõõmsatele külgedele. Iga laps on omal moel andekas ja tark ja luuletada (luulet lugeda) väga lõbus.

Andry Ervaldi «Unenäorong» viib mõtted Andersenile, Wildeʼile, Macourekile, Lazarile ja Käole. Vestelised muinaslood pakuvad nii lapsele kui täiskasvanutele oma osa. Pärast lugemist on hing targem, küll mõistus ka järele jõuab.

«Unustatud ja tundmatud printsessid» ( P. Lechermeieri tekst, R. Dautremeri pildid, tlk Helle-Iris Michelson) on nii ilus raamat, et juttu poleks vajagi, kui see ei läheneks printsessindusele nii rutiinivabast vaatenurgast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles