Pilteepose "Kalevipoeg" loojad Marek Laimets, Raoul Annion ja Toom Tragel seadsid eesmärgiks, et Kreutzwaldi teksti illustratsioonid oleksid ajalooliselt ja isegi bioloogiliselt tõetruud.
Kasutusjuhend: kuidas lugeda pilteepost Kalevipoeg
8. jaanuar 2015, 15:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ajastu koha pealt oleme jäänud pidama 6-7. sajandisse, ehk siis eelviikingiaega, sest orienteeruvalt umbes selles ajastus on hakatud rajama legendaarseid Kalevipoja sängi tüüpi linnamägesid üle Eesti. Ka kinnitavad selle ajastu erilisust ja olulisust Eestimaa jaoks mitmed Skandinaavia saagad,» kirjutatakse pilteepose saatesõnas.
Ajaloolise tõepära tagamiseks on loojad teinud aastaid tööd hoidlates ja arhiivides, käinud väljakaevamistel ja kalevipoja muistenditega seotud paikades. Pilteepose "Kalevipoeg" lugeja leiab siit tõhusa autorite koostatud taustateksti piltidel kujutatu algupära kohta.
27 olulisemat detaili pilteeposest Kalevipoeg, millel on rääkida oma lugu.
Lk 9: Vinjeti (ornamentaalne kujund) aluseks olid endistelt Vadja aladelt Ida-Virumaalt Kuremäe kääpast leitud rinnanõelad.
Lk 12: Liblikaks on siin haavalumik (limentis populi) – Eesti suurim päevaliblikas. Seesinane haavalumik kõnetas idee autorit 2012.a. suvel Raplamaal Raka küla juures oleval Linnuraba Looduskaitsealal. Istus teine julgelt ilma pikema sissejuhatuseta matkaja käe peale. Vajab siinkohal märkimist, et liblika tiibade alumised osad on äärmiselt mustri-ja värvirohked ja seepärast on sellisena ka eriti pilkupüüdvad. Infolink: http://soolemb.blogspot.com/2012/07/polmamae-polma-mae-rannak-14072012.html
Lk 13 (ülemine pilt): Teadaolevalt esimest korda on selles raamatus ajaloo vältel välja joonistatud legendaarne Vana Laulik.
Lk 16 (keskel): Vanemuise vöö aluseks olid Kirde-Eesti ja Loode-Venemaa endistelt Vadja aladelt leitud käevõrude ornamendid (Jõuga, Olgin Krest, Skarjatina, Kriushi).
Lk 16 (alumine pilt): Kedervars – vahend, millega kedrati lõnga ennemuistsel ajal. Kedervarre vahetas välja vokk umbes 19. sajandil.
Lk 17: Vinjeti (ornamentaalne kujund) aluseks oli kunagistelt Vadja aladelt Peipsi järve idakaldalt Rämeda poolsaare kirdenurga lähistelt Zalahtovje kääbaskalmistult leitud käevõru muster ja selle edasiarendus. Infolink Eesti arheoloogide külastusest Zalahtovjesse: http://www.academia.edu/5807756/Ekspeditsioon_Zalahtovjesse_ehk_kuidas_Eesti_arheoloogid_%C3%BCle_piiri_l%C3%A4ksid
Lk 21 (ülemine pilt): Vankri osas oli aluseks Osebergi laevmatuse kääpast Norrast Oslo lähedalt leitud puust nikerdustega vanker. Kuna Läänemere idakalda rahvastel oli tol ajastul üsna tihe läbikäimine skandinaavlastega, siis sellest johtuvalt sobituski see vanker ka siinsesse konteksti. Seda võiks tõlgendada siinsel pildil, kui kaupmehe abivahendit kauba edasitoimetamisel. Infolink: http://et.wikipedia.org/wiki/Osebergi_laevmatus
Lk 22 (keskel ja all paremas nurgas olev pilt): Kuu mantlil olevate kujundite-sümbolite aluseks on Tartumaal Mäksa vadjapäraselt maa-aluselt kalmistult leitud luunularipats.
Lk 24 (vasakul all nurgas olev pilt) ja lk 25 (paremal üleval nurgas olev pilt ja vasakul all olev pilt): Tähe peavõru aluseks olid endistelt Vadja aladelt Ida-Virumaalt Jõugalt leitud käevõrude ornamendid.
Lk 27 (alumine pilt): Vee käes olev nuiapea pärineb Lõuna-Eestist Harglast, Metsatölli trummari Tammekülas asuvast maakodust. Tegemist on pronksist muinasaegse leiuga. See võis kunagi olla mingi nuia või nuia moodi relva otsik või siis kellegi üliku tunnussümbol. Infolink: http://tutulus.ee/haruldane-sojanuiapea-hargla-tammekulast/
Lk 27 (alumine pilt): Vee lestadega hobuste aluseks olid kunagistelt Vadja aladelt (Kirde-Eesti ja Loode-Venemaa) leitud hoburipatsid, millel olid lestakujulised ripatsid all. Tegemist võis siis olla mingi mütoloogilise olendiga, mille tähtsus oli suur just endistel Vadja aladel. See võis olla mingi muinasaegne kultusolend, keda võidi kummardada ja kes oli erilise au sees. Sellesse konteksti, kus Vesi (Vetevana) tuleb koos oma kaaskonnaga hobuste peal veest välja Lindale kosja, sobitusid need lestad nendele hobustele üsnagi hästi.
Lk 29 (alumine pilt): Kahepealise lohemaokujulise ornamendi aluseks vana Kalevi hobusel oli Soomest leitud sõlg.
Lk 31 (ülemine paremas nurgas olev pilt): Linda ehete aluseks oli peitleid Öötlast Järvamaalt. Öötla leiuga võrreldes on pilteeposes välja toodud rinnakee siiski veidi muudetud kujul. Nimelt kahe ehtenõela vahele kinnitatud algne nelja õlgadest kõhuni rippuv ketirida on pilteeposes asendatud kolme õlgadest kõhuni rippuva ketireaga. Lisaks on Öötla peitleiu keekandjal neli eenduvat otsa (iga rippuva keti jaoks üks eenduv ots), pilteeposes välja joonistatud keekandjal on aga seevastu vaid kolm eenduvat otsa. Tavaliselt tehtigi analoogsed rinnakeed ühest kuni kuuest õlgadelt kõhuni rippuva ketireaga. Selliseid rinnakeesid hakati Eestis kandma juba Rooma rauaajal.
Lk 32 (üleval): Ringtants – tolle ajastu üks levinumaid ringtantse.
Lk 34: Mustrivööde aluseks olid käevõrude leiud endistelt Vadja aladelt Kirde-Eestist (Jõuga) ja Loode-Venemaalt (Olgin Krest).
Lk 35: Vinjeti (ornamentaalne kujund) aluseks oli kunagistelt Vadja aladelt Peipsi järve idakaldalt Rämeda poolsaare kirdenurga lähistelt Zalahtovje kääbaskalmistult leitud kahehobuseline ripats.
Lk 38 (alumine pilt): Linda kaela peal oleva peamise ehte ristikheinalehe kujulise sõle aluseks olid arheoloogilised leiud Skandinaavia aladelt ja skandinaavlaste poolt koloniseerutud aladelt (Iirimaa ja Suurbritannia, vähemal määral ka Soome ja Venemaa). Neid on leitud eriti palju näiteks Kesk-Rootsist Birkast. Vanarahva tarkuse järgi pidavat ristikheinaleht kaitsma kurjade jõudude eest.
Lk 39 (üleval vasakul): Vana Kalevi peavõru peal oleva ornamendi aluseks olid endistelt Vadja aladelt Ida-Virumaalt Jõugalt leitud käevõrude mustrid. Vajab märkimist, et tolleaegses Põhja-Euroopas ei olnud kuningatel kroone. Teadaolevalt kandsid siinsed kuningad ja ülikud krooni asemel peamiselt peavõrusid või peapaelu. Kroonid jõudsid Põhja-Euroopasse umbes keskaja alguses.
Lk 40 (alumine pilt): Pirrujalg. Sellisena nägid välja tolleaegsed pirdude põletamise alused. Sellise nn jalgadel (kas siis hargnevad oksad või juured puul) seisva puu peale kinnitati metallist kõverikdetail, mille vahele sai siis asetada põlevaid pirrusid. Olid nii ühe pirru jaoks mõeldud pirrujalad kui ka mitme pirru jaoks mõeldud pirrujalad.
Lk 41: Leptariinu modelliks oli seitsetäpp-lepatriinu (coccinella septempunctata). Selle isendi näol on tegemist Eesti ühe kõige tuntuma ja enim levinuma lepatriinuga. Pealegi annavad sellise lepatriinu seitse täppi talle justkui ka mingi maagilise tähenduse, sellise nö. teispoolsusega suhtlemise eelise.
Lk 48 (ülemine pilt): Uku vöö küljes oleva vasara aluseks oli levinud teadaolev sümboolika, mis kujutab Uku vasarat (http://en.wikipedia.org/wiki/Ukonvasara). Lisaks toetab seda sümboolikat ka Ida-Virumaalt Püssist sealsest peitleiust pärinev rõngaspeaga ehtenõela üks lisadetaile, mis sarnaneb Uku vasarale. Sarnaseid leide on leitud ka Pärnumaalt Parasmaalt ja ka mitmest kohast Soomest. Uku vasar on küll sarnane tuntud Thori vasaraga, kuid esineb arheoloogiliste leidudena ajaliselt sajand kuni kaks ennem Thori vasarat. Sellised arheoloogilised leiud ongi fikseeritud peamiselt Eestist ja Soomest. Erinevus Thori vasaraga seisneb veel selles, et viimane on natuke jämedamate kontuuridega ja üldjuhul kaunistatud peamiselt viikingiaegsete ornamentidega.
Lk 48 (ülemine pilt): Rõugutaja (pildil naisterahvas Ukust paremal) kaelavõru aluseks oli pronksist peitleid Ida-Virumaalt Mustmätta külast. Selliste massiivsete otstega kaelavõrusid on seni leitud vaid Ida-Virumaalt (peale Mustmätta veel Liimala petleiust ja Jäbara C-kalmest) ning Edela-Soomest Nakkila Penttala kalmest (3 võru). Kaelavõrudel võis olla tolleaegses ühiskonnas lisaks iluehtena ka ühiskondlikkule staatusele ja kultustlikkusele viitav tähendus. Infolink: http://tutulus.ee/muinasesemed/rooma/pildid/514e.html
Lk 49 (ülemine pilt): Pirdude hoidja ehk nn Pirru-jaak. Selline leid pärineb Hiiumaalt. Tegemist on siis kiviga, mille sisse on tahutud silmad, nina ning suu. Suu sisse on tehtud augud põlevate pirdude jaoks. Sellisena võis ta omal ajal mõjuda üsnagi müstiliselt.
Lk 54 (üleval ja all): Tuuslari sõle aluseks oli endistelt Vadja aladelt Loode-Venemaalt Olgin Krestist leitud sõlg.
Lk 54 (keskel) ja lk 55 (üleval vasakul): Linda sõlgede aluseks oli Saaremaalt Karjalt leitud kilpkonnasõlg. Sellised sõled olid muinasajal üsna levinud peamiselt Skandinaavias, Soomes ja Karjalas, Eestist on leitud vaid mõned üksikud. Tartumaalt Külitselt leitud kilpkonnasõlge võib pidada ornamentiliselt Eestist seni leitud kilpkonnasõlgedest kõige huvitavamaks.
Infolink (Karja kilpkonnasõlg): http://tutulus.ee/muinasesemed/nraud/pildid/728p.html
Infolink (Külitse kilpkonnasõlg): http://tutulus.ee/muinasesemed/nraud/pildid/728q.html
Lk 56:Mustrivööde aluseks olid käevõrude leiud endistel Vadja aladel asuvatest kääbastest Kirde-Eestist (Jõuga) ja Loode-Venemaalt (Olgin Krest).
Lk 57: Vinjeti (ornamentaalne kujund) aluseks oli Ida-Virumaalt Püssist juhuleiuna leitud rõngaspea ja ripatsitega pronksnõela katkend, mille alumise otsa ripatsiteks olidki käesolevas vinjetis välja joonistatud Uku vasara kujuline (akadeemiliselt mainitud ka kui pintsetikujuline) ja temast paremal päikeseratta kujuline ripats. Tasub siinkohal mainimist, et eriliselt märkimisväärne Uku vasarale sarnane ripats on leitud Soomest Eura Pappilanmäki 7.saj kalmest (NB! rikkaliku varustusega ülikuhaud). Ka seal, nii nagu ka Püssi leiu puhul, oli Uku vasara moodi ripats kinnitatud nõela küljes oleva naastukee otsa. Kuna tegemist oli eriliselt rikka ülikuhauaga, siis on Soome meedia julgenud siinkohal arutleda selle üle, kas ei võinud ehk selle isiku näol kunagi tegemist olla kogunisti Soome kuninga Kaleva hauaga. Kui nüüd sellele oletusele juhtub tõesti mingil põhjusel tõepõhi alla tulema, siis võiks ka Ida-Virumaalt Püssist leitud Uku vasara sarnast ripatsit vaadelda, kui kellegile vaid kalevisele ülikule ehk kalevipojale kuulunud olevaks ehteasjaks või ülikutunnuseks. Seda just seepärast, et tegemist on nii Eesti, kui ka Soome mõistes suhteliselt haruldase leiuga. Pealegi, mujalt maailmast selliseid leide ei tunta. Kolmandaks, liiga ebatavaline on siin veel ka see kokkusattumus, et sellesse ehtekomplekti on kätketud midagi isevärki tavatut, midagi sellist, mis viitab otsejoones ülimuslikkusele ja jumalikkusele. Siinne pintsetikujuline ripats, kui rääkida käesoleva hetke akadeemilistest terminitest, viitaks justkui väga ühemõtteliselt ja jõuliselt Läänemeresoome peajumaluse Uku kõige olulisemale atribuudile Uku vasarale. Vahest ehk peaksimegi seda lugema, kui Kalevite sugu rahva üht peamist tunnussümbolit, mis rõhutakski just nende suurust ja ülimuslikkust?
Infolink Pappilanmäki kalme kohta (soomekeelne artikkel): http://keskustelu.suomi24.fi/node/2960789