Enne sureme, kui ütleme „Ma armastan Sind“

Anna Kristin Peterson ja Anneli Tuulik Theatrumi lavastuses "Päikesetõusutund" Foto: Ingel Vaikla

Postmodernism on kasvamas üle väärtustepõhiseks teatriks, aga sellist kurssi juurutatakse ka näiteks koolisüsteemis. Milline on selle tulem ja n-ö ajastuvaim, selgub lähiaastatel. Uus suund räägib õhinapõhiselt muuhulgas ausalt ja avali sellest, mis meid inimesteks teeb ja mille nimel üldse õue tullakse nagu ütles Peeter Jalakas Von Krahli Teatri taasavamise eel. „Armastuse nimel“ manifesteeris see loominguline kollektiiv ja tegi lipulaevana teistele silmad ette. Theatrum Mirko Rajase ja VHK teatriklassi vilistlastega võtavad järgi.  

Mitte et armastusest ei räägiks juba realistlik sõnateater, meil sügavalt juurdunud ja ülistatud draamavorm, aga need ei ole üks ja see sama nüüd pead kergitava väärtustepõhise vooga nagu seda nimetama on hakatud. Mitte uhked vineerimaalingud võimalikult tõetruuna paistvast majast ei tee lava, vaid videoinstallatsioonid, helimängud, vähesed esemed, millel igaühel on tervikus oluline osa, tihtipeale ka tähendus. Mitte pikad traktaadid monoloogide ja kahekõnede näol ei loo lugu, vaid kehakeel, miimika ja žestid, teisedki meeled ning pigem vähesed, aga hädavajalikud sõnad.

Videoinstallatsioonide pole Mirko Rajase kirjutatud ja lavastatud teoses „Päikesetõusutund“, aga seal on terve maailmatäis armastust, mis mahub kahe inimese hingedesse ja vahele ning kamalaga lauslollust seda mitte tunnistada. Tegelaskujude hingeline segadus annab lavastusele selle peaaegu talumatu eksistentsipõhjuse – ükskõik kui noor või vana, siin tunneme kibedusest huulde hammustades ära oma heitliku inimloomuse. Kõigi meie kõige olulisemaks ja vastutusrikkaimaks ülesandeks siin elus on armastada. Ometigi kukume paljudel juhtudel lihtsalt läbi, magades maha õiged hetked, jättes ütlemata, mis südamel ja tegemata, mis vaja. Kuivõrd palju meelehärmi oleme valmis sellepärast ära kannatama? Kui palju meelehärmi oleme valmis iseendale põhjustama – kasvõi sureme enne kui ütleme „Ma armastan Sind“. Käänulised teed asetesevad me peades, pisikestes peades ja südametes ega eksisteeri päriselt.

Laps meis enestes teab, et kõik on kordades lihtsam ja tuleb saalis- ning lavalolijaile seda Jakob Tulve ja Anna Kristin Petersoni käsitsetava beebinuku kaudu õlale koputades meelde tuletama. Lihtne on, kui teda kuulda võtetakse. See tähendab, et on aeg kogu valehäbi, kõik moodsad ja ebamoodsad hirmud kõrvale panna. Sellisel juhul võib olla aeg aususeks lõpuni, hoolimata millestki muust, omamata ühtki tingimust - lihtsalt anduda elule. Leida endas see meelekindlus, usaldada elu ja iseennast ning leppida teadmatusega muu osas. See kõik, mis ei allu meie kontrollile, pole peamurdmist väärt. Ole ja armasta, ära kõhkle, ära kohku tagasi. Sellise eheda loo tõi vähemalt ühe vaatajani Mirko Rajase loodud lavalugu. Viis, kuidas Rajas ja tema loominguline meeskond armastusest räägivad ei kuulu kategooriasse „harjumuspärane“. Kõik tekstilised osad on napid, kordavad ennast erinevates vormides ja tihti, aga sisutihedad. Näitlejad rääkisid palju rohkem, kui käisin nende suud ja tööd tegid häälepaelad.

Laval on toolide najal sügavasse unne uinunud üks noormees ja –naine, vanamees ja –naine. Publiku seljatagant kostub Tarmo Songi hääl. Kas preester Isa Gabriel ehk „katoliku vaimuliku volitustega lihaselt vennalt” on ka seekord kaasatud (lavastus „Joobunud“ -  toim) võiks mõelda. Songi tegelaskuju hakkab peaaegu sama paatoslikul moel rääkima eluteest. Kuidas oleks võinud minna kõik teisiti, olla hoopis paremini, kui vaid oleks teinud teise valiku. Oleks. Võiks. Oleks võinud olla, siis kui. Selline tagasivaatav mõttekäik mõjub kohutavalt ärritavana. Milleks elada nii suures kahetsuses ja jõllitada minevikku kõige kriitilisema pilguga, mis inimeses leidub? Üsna pea selgus põhjus miks Songi tegelaskuju kõneles moel, millest kaasaeg lääne edumeelset ühiskonda võõrutada püüab.

Anna Kristin Petersoni ja Jakob Tulve käsitsetav „meis kõigis peidus olev laps“ ehk beebinukk on Anneli Tuuliku, Helvin Kaljula, Johanna Ausi ja Jonathan Petersoni tegelaskujud üles äratanud, hakkab see pihta. Argised vestlused, armumised ja lõpuks ka armastus, enesepettused, ülemõtlemised ja –reageerimised, hoolimatus ja ükskõiksus, hingemängud, haiget saamised ja -tegemised, hingepiinad, aga ka unistused ja lootus. Päikesetõusutund on see hetk, kus laps võidab, aga see sõda on pikk ja valus vaadata. Ausus ja siirus jäävad peale, lõppvaatuses langetatakse enda sepistatud relvad, mida kasutati iseendi vastu ja minnakse koos edasi. Lootust on, et lahtub allaneelatud kibedus ja vihaks kääritanud, kuid igavesti südames tuksuv A R M A S T U S. 

Väärtuspõhiselt rõhuti kõige olulisemale, kõige ülevamale meis endis ja tehti seda filigraanselt, väheste, aga mõjusate vahenditega. Theatrumi näitlejate  Anneli Tuuliku ja Helvin Kaljula rolliloome oli meisterlik. Olles näinud Helvin Kaljulat noorte edukate, intelligentsete, kuid emotsionaalselt ebaküpsete noormeeste rollides „Joobunutes“ ja „Kokteiliõhtus“, näitas antud lavastus näitlejat ootamatust küljest ja uudsena näivas olukorras.  Kaljula mängib vanameest, habemes ja täiesti tühja pilguga, edukast noorest ja naiivsest intelligendist ei ole midagi järel, aga armastusest põues küll. Pika tee peal on kaotsi läinud oskus tundeid jagada, kui see üldse kunagi olemas oli. Enam ta igatahes ei oska ega saa, aga tahaks . Ta jääb nõutuks. Vanuritest paar (Anneli Tuulik ja Helvin Kaljula) kapseldatuna oma vanadesse ja tugevalt maapinna suunas kaldu inimkehadesse, on palju vait. Isegi Tuuliku madal ja nasaalne hääl ning isikupärane kõnemaneer on vähe kuuldavad.

Erakordne ei olnud beebinukkude tegevus ja pigem ebaplastiline liikumine. Sellegipoolest oli vaatemänguline nende lennuvõime, läbimõeldud koreograafia koostöös näitlejatega. Ajastuvaim, kõrgem jõud või igaüks – tõlgendada võiks mitmeti, aga Tarmo Song antud rollis ei üllatanud ega valmistanud ka pettumust. Kui erakordselt humoorikas ja pühendunud rolliteostus „Joobunutes“ on meeldejääv, siis päikesetõusutund tulnuks minu hinnangul ka selle tegelaseta.Toreda taustal asetseva tegelaskujuga asi piirdus.

Hingega olid laval noorpaari kehastanud Jonathan Peterson ja Johanna Aus. Mõlema uljaspäise, tormilise ja kõhkleva karakteri loomise tulemus oli nõnda usutav, et vaatajana oli mõnel juhul raske tooli peale istuma jääda. „Nad ju armastavad teineteist. Keegi, öelge neile, palun! See ei saa ometigi nii keeruline olla?“ Kas mulle ainult tundus või sarnastest mõtetest oli Theatrumi teatrisaali õhk tõesti paks? Samamoodi nagu Tarmo Songi tegelase kahetsustundega minevikus sonkimine tekitas küsimusi ja isegi vastumeelt, tegi seda ka nii mõnigi noorpaari vestlus. Kuidas kõrvalt vaadata olukorda, kus roosa elevant keset tuba on ennast nii hiiglaslikuks õginud, et ei mahu sinna enam ära, aga ei kao ka kuhugi? Mõlemad on armunud, lausa eksisteerivad teineteise jaoks, aga kumbki ei tunnista. Lihtsalt ei tunnista ja nõnda toidetaksegi elevanti edasi. Varsti ei ole sellel enam oma nahas hea olla, ta muutub pahuraks, suisa tigedaks.

Publikuna oli kogemus omaette omada niivõrd suurt tungi ise etendusse sekkuda.  „Päikesetõusutund“ on Mirko Rajase teine lavastus Theatrumis – eelmisel aastal esietendus „Tunneteturg“, mis oli teatrikooli 16. lennu lõputöö. Nii lavastaja loodud algmaterjal, kui ka kokkumängu tulemusena laval nähtud elu võlu ja valu väärivad tunnustust. Torkis ja jäi kripeldama - järelikult läks korda.

Theatrum "Päikesetõusutund"

Lavastaja Mirko Rajas

Osades: Johanna Aus, Jonathan Peterson, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Anna Kristin Peterson või Katre Pekri, Jakob Tulve.