Audiovisuaalne džäss Broadway telgitagustes

Riggan Thompson ehk Lindmees aktsioonis. Foto: Kaader filmist

Üle poole sajandi tagasi tegi prantsuse filosoofile Roland Barthes’ile muret asjaolu, et kui varasematel aegadel seostati kultuuri jumalate ja eepostega, siis tänapäeva ühiskonnas on jumalad ja eeposed asendatud koomiksikangelaste ja pesupulbrireklaamidega.

Alejandro González Iñárritu jätkab massikultuuri müütide demüstifitseerimist filmiga «Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus)». See on lugu endisest Hollywoodi superstaarist Riggan Thompsonist, kes mõned aastakümned tagasi mängis sulelises keepkostüümis kangelast kassahitis «Lindmees» ja selle kolmes järjeloos. (Kindlasti pole juhuslik ka režissööri valik, et Riggan Thompsonit kehastab endine «Batmani» ja «Batmani tagasituleku» mustas keebis superkangelane Michael Keaton.)

Nüüd, mil kuulsust ja rahamägesid meenutavad vaid raamitud filmiposter seina peal ning üle jõu käivad liisingud, maadleb ajale jalgu jäänud näitleja oma rahuldamata kunstiambitsioonidega lagunevas Broadway teatrimajas ning probleemsete suhetega oma eksnaise ja narkosõltlasest tütrega.

Iñárritu, keda varem on köitnud mitmekihilised põimuvate narratiividega draamad, on jätnud endast režissöörina mulje kui empaatilisest inimhingede insenerist, kes oma üsna morbiidsetes toonides filmides tegeleb suurte teemadega, nagu inimene piirsituatsioonis, juhus, üksindus, kaotus ja kaastunne.

Mees, kes iga järgneva filmiga muutus järjest globaalsemaks – «Amores perrose» modellitragöödia Mehhikos jätkub «21 grammi» põimikuks seotud kaotusvaludega nimetus Ameerika väikelinnas ning «Paabeli» juhuslik püssilask vallandab ahelreaktsiooni, mis kandub koguni kolmele kontinendile – jõuab ise aga lõpuks surnud punkti, kust edasi minna tundub võimatu.

Kui oled haaranud ühte filmi peaaegu terve maailma ning pea kogu tundeskaala, mis inimhinge üldse puudutab, siis võiks tõenäoliselt jätkata kas kosmoseodüsseia või totaalse kannapöördega. Iñárritu teeb natuke mõlemat.

Tõsi, oma eelmises filmis «Biutiful» naaseb ta veel korraks sisseõpitud filmikeele juurde, kuid näib, et Iñárritu ei taha olla «režissöör oma tuntud headuses». Mitte ainult kõnealuse filmi dialoogiga, vaid ka žanrivaliku ja vormiga näitab ta igasugusele lahterdamisele koha kätte ning sunnib endalt kõik varasemad pealiskaudsed ja üldistavad sildid maha rebima.

«Lindmehega» otsustab Iñárritu oma traagilised draamad välja vahetada komöödiažanri vastu. Teemad jäävad samaks, aga autori suhe neisse on muutunud. Emmanuel Lubezki pidevas liikumises kaamera, mis loob illusiooni, nagu oleks peaaegu terve film tehtud vaid ühe kaadriga, libiseb keskealise mehe eksistentsiaalse ängi erinevatest nurkadest vabastava kergusega üle – kõik on pidevas muutumises, miski pole püsiv.

Kuigi filmi läbiv kaader langevast ja kustuvast tähest võiks anda aimu, et see muutumine ja liikumine on ainult ühesuunaline ehk paratamatu ja järjekindel allakäik, suudab loo improvisatsiooniline vorm tõestada vastupidist. Või siis vähemalt seda, et pole midagi suhtelisemat kui tõus ja langus ühe kunstniku karjääriredelil ning teiste inimeste silmades.

Marcus Aurelius on öelnud midagi sellist: kui sa tahad saada kuulsaks, siis mõtle enne läbi, kes on need inimesed, kelle silmis sa kuulus tahad olla, ja millised need inimesed on. Peategelane Riggan Thompson maadleb sarnase dilemmaga: talle tundub, et Lindmehena teenitud miljonite vaatajate fännikultus on liiga kergelt kätte tulnud, ilma tema enda vaimse panuseta ning on seetõttu madal ega toida tema tõelise kunsti järele janunevat hinge.

Õnnestunud etendus teatrisaalis aga tõestab talle ülimat kunstilist eneseväljendusoskust, seda, et ka temas on olemas see miski, mis suudab publiku hingekeeltel mängida ja millega ta oma nime igaveseks kultuurilukku kirjutab. Ning see on juba märk sellest, et tema elul on mingigi mõte.

Paraku ei arvesta teatrisse oma kommertspattu lunastama tulnud loomevalus kunstnik aga asjaoluga, et saale ei too täis mitte tema hästi vormistatud hingevalu, vaid positiivne arvustus juhtiva teatrikriitiku sulest, kes oma 500 sildistava sõnaga suudab kas ülistada või tappa, ning et enamikku teatrikülastajaid huvitab näidendi sisust tunduvalt rohkem küsimus, kuhu pärast etendust minna kohvi ja konjakit jooma.

Tervet filmi läbib näitleja jaoks üks eksistentsiaalne küsimus: kas kuulsus võib olla hea või halb? Riggan ei taha muutunud paradigmade ajastul tõdeda, et jumalad ja puhas kunst on troonilt tõugatud ning asendatud plahvatuslikult suure klikiarvuga fotodega Twitteris ning videotega Youtube’is – kuulsus pole enam hea ega halb, vaid kuulsus on võim masside üle. 

David Lynch peab džässi muusikastiiliks, mis on hullusele kõige lähemal. See on muusika, mis ühe mehe minapildi ja mõistuse lagunemist ilmselt ka kõige tabavamalt illustreerida suudab. Nii on ka Iñárritu usaldanud filmi muusikalise poole džässtrummar Antonio Sanchesi kätte, kelle freejazz´ilikud improvisatsioonid filmi rahutut rütmi ja meeleolu üleval hoiavad.

Džäss ei iseloomusta selles filmis aga sugugi ainult muusikat: teatav tekstiline ja stilistiline džäss läbib tervet filmi. Näitlejate dialoogide rütmid sulavad kohati trummimänguga kokku üheks improvisatsiooniks ning ka stilistiliselt ei ole Iñárritu erinevate pähetulnud lahendustega koonerdanud.

Tundub, et Iñárritu käitub filmis ka ise nii, nagu Lindmehe hääl tema kangelase peas nõuab: «anna maailmale, mida maailm tahab: apokalüptilist pornot, mis paneb neid pükse täis tegema, mitte depressiivset filosoofilist pullisitta». Aga kuna Iñárritu ise ilmselt päris kindel pole, mida maailm tegelikult tahab, siis flirdib ta põgusalt erinevate Hollywoodi klišeedega, näiteks monsteraction, lesbierootika ja splatter – igaühele midagi.

Filmi liikuvale kaamerale sekundeerib ka narratiiv: filmis libisetakse üle paljudest teemadest, millest mõni kehvem tegija suudaks terve filmi välja imeda, kuid Iñárritule jääb sellest väheks. Ta liidab kõik need poolikud suhted, lõpetamata romansid, tegelaste erinevad võimalused ja valikud üheks suureks tervikuks, mis end lihtsalt kätte ei anna. See on nagu free jazz’i improvisatsioon, mis hulgub eri helistikes, rütmides, stiilides. Improvisatsioon, kus reegleid ei tunta ja valesid noote ei ole olemas.

See mänguvõti laieneb ka näitlejatele: Michael Keaton skisofreenilise peakangelasena, Edward Norton arrogantse meetodnäitlejana, Naomi Watts tema masohhistliku girlfriend´ina, Emma Stone Riggani kanepisõltlasest tütrena ja Andrea Riseborough tema vananeva armukesena.

Neile kõigile antakse vabadus oma rolli lahendada mitte nii, nagu stseen seda justkui nõuaks, vaid nii, et stseenile lisanduks mingi kummaline ja seosetu alltekst, mida loo narratiivis kunagi lahti ei seletata, aga mis toetaks filmis valitsevat anarhistlikku stilistilist atmosfääri.

Algustiitrite stilistiline vihje Jean-Luc Godardi filmile «Hull Pierrot» ei tundu samuti olevat juhuslik. Film, mille publik võttis omal ajal vastu väga kriitiliselt, sest Godard’i uudne filmikeel tundus neile täieliku nonsensina: kaadris oli surnud mees, aga ei mingit seletust, kes see mees oli või miks ta seal on. Aga ometi, seda ideed surnud mehest kannab vaataja endaga kaasas ka järgmises stseenis ja nii filmi lõpuni välja. Iñárritu hiilib samuti tähenduste andmisest kõrvale: naine suudleb põgusalt teist naist, mingit seletust ei järgne ja selle teema juurde enam filmis tagasi ei tulda.

Mida see siis tähendab? Nii nagu Raymond Carveri poolt kokteilialusele kirjutatud tunnustussõnad Riggani lapsepõlve näitlemisoskuse kohta võivad olla nii märk sellest, et tema saatus oli saada näitlejaks, kui ka sellest, et kirjanik oli lihtsalt purjus, nii võis ka see suudlus olla kirgliku kapist välja tulemise algus või siis lihtsalt põgus hetk, mis ei oma ega hakka omama nende tegelaste elus mingit olulist rolli. Asjadel ei ole tähendust, me ise loome neile tähenduse.

Et liigsest lahterdamisest hoiduda, püüdmata Iñárritu uut filmikeelt kuidagi teadaolevate sõnadega sildistada, ja jätta kokku lugemata, mitmele Oscarile see film kandideerib, võib kokkuvõtteks öelda vaid üht: minge kinno ja vaadake ise. Film on seda väärt.

«Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus)»

Režissöör Alejandro González Iñárritu

USA 2014

Alates 16. jaanuarist Eesti kinolevis