Tee taevasse

Põhjamaiselt mõtlik ja meditatiivne linateos neljast mehest, kes kõik on ennast ühel või teisel viisil ühiskonnast eraldanud. Kas kartusest endale kohustusi võtta nagu konstantses suhtekriisis talunik Hans, või siis tervislikel põhjustel, millega ühtlasi kaasneb ka psühholoogiline ängistatus, nagu südamehaige Reidar või seljavigastusega Olaf.

Peaosas, metsavaikusesse põgenenud pereisa Gunnari rollis, astub üles režissöör Gunnar Hall Jensen ise, kes ilmselgelt naudib kaamera ees olekut. Kohati muutub tema eneseimetlus isegi häirivaks. Meest näeb ka tema kahes eelmises dokumentaalfilmis «Gunnar goes Comfortable» (2003), kus Jensen rändab Indiasse elu mõtet otsima ning «Gunnar goes God» (2010), kus ta püüab leida suhet Jumalaga. Tundub, et küsimus – milleks meile siin see kõik? – ei anna Jensenile endiselt rahu.

Filmis «Taas teed» on tema kinnisideeks ehitada sügavasse Norra metsa wabi-sabi stiilis askeetlik teemaja. See on tema jaoks olulisem kui kodulinn Bergen, naine ja lapsed. Viimastega suhtleb ta pealiskaudselt, täites õhtustes telefonikõnedes sajaprotsendilise täpsusega vormi («Maga hästi!», «Ma armastan sind», «Jah, mina sind ka»...), kuid panemata sinna taha ühtki siirast emotsiooni. Oma 49. sünnipäeva tähistab ta üksi haagismajakeses pakitoitu soojendades – «täna on väike pidupäev, võtan kartulit ja hapukapsast» - ning viskit juues.

Neid nelja ei ühenda tegelikult mitte miski peale selle, et kõik on ekstsentrikud, kel on raske oma mullist välja astuda ja teise inimesega kontakteeruda. Ka meeste omavahelised vestlused jäävad alati kusagile poolele teele. Isikliku kapsli uks lükatakse küll irvakile, aga päris sisse ei lasta kedagi.

Teemaja on sürreaalne «suur idee», mis tundub olevat see üks ja ainus suur asi, mille nimel tasub elada – kuna ta on piisavalt abstraktne. Lõpuks on kõik valmis: hütike kuuskede keskel, spetsiaalselt kohalikust second-hand-poest ostetud retrotassid, tee ja neli meest.

Mis juhtub? Kas nelik suudab lõpuks ka päriselt üksteise ja maailmaga ühenduse luua? Või on see vaid järjekordne hallutsinatsioon? Lõpp jääb vaataja otsustada.

Vaata allpool ka filmi reklaamklippi.

Kommentaarid