Väga hästi jutustatud terviklik lugu. Lavastus, kujundus, muusika – kõik sulandub tervikusse. Karm, aga õiglane. Ei jää kohe mitte Tuglasele alla.
Kuna «Popi ja Huhuu» lugu on igale vähemalt põhiharidusega eestlasele tuttav, siis pöördub tähelepanu sisult ja sõnumilt teostusele. Ja teostus on esmaklassiline, sajanditaguse korteri interjöör on detailideni usutavaks lihvitud. Tegijad on asja mõnuga võtnud.
Hästi tehtud nukufilm. Kui mälu järgi see lugu nii õudne polnudki, siis pilt annab kõvasti intensiivsust juurde. Väga jõhker lugu: kui peremees kaob, tekib kaos. Muusikavaliku eest – Pärt ja Sumera – 10 lisapunkti.
Võimas, nagu Riho Undile kohane! Karakterid mahlakad ja veenvad, loos pidev pingestus, mis jõuab ka üldistuseni, kõik klapib ja töötab. Ainus, mis jäi piinama, on küsimus, kuhu kadus eelmine Isand!? Kas see ongi meie tulevik?! Kui nii, siis hakkab tõeliselt hirm!!!