Egokeskse maailma võõrutusvahend

Polygon Teatri lavastus „Väävelmagnooliad“, mängivad Karin Rask, Anti Kobin ja Eero Spriit. Foto: Polygon teater

Polygon Teatri lavastuse „Väävelmagnooliad“ arvustus. 

 

Etenduse vaheajal silman Rävala puiesteel asuva amfiteatri seinal avaldust „vaene teater“, mis viitab "vahetule" Peter Brooki terminites ja "vaesele" Jerzy Grotowski järgi. Polygon ei ole riiklikult doteeritud loominguline asutus ja selle üle ollakse uhked. Lugedes üha uuesti koduleheküljel asuvat teatri manifestatsiooni,  jääb mulje nagu ujutaks jõuliselt vastuvoolu, vahepauside ajal endale tugevasti vastu rinda tagudes. Polygoni sisemine põlemine on äge, kollektiivil on tahet eristuda, ise võimalikult ehedal moel läbi lüüa.

Ühele edumeelsele start-up’ile omaselt seisavad Polygon Teatri koduleheküljel nende missioon, visioon ning esmatasandi SWOT-analüüs. Teatri eesmärgiks on olla kõrge kunstilise kvaliteedi juures sotsiaalselt terav ja samas ühendav, missioon ehk vastutusrikas ülesanne kaasaegse teatrimõtte ja säästva maailmavaatega liituva „vaese teatri“ (vahetu teater- P. Brook) elujõuline praktiseerimine. See loominguline kollektiiv on veendunud, et tugevat emotsiooni ei pea looma ulatusliku ressursi ja tooraine kulutamisega - nii vaimses kui füüsilises mõõtmes, vastandades ennast nii ligi kümnekonnale Eesti repertuaariteatrile. Tavapärasemast vähem füüsilist ressurssi on rakendatud ka koduleheküljel asuva „nägemuse“ loome puhul. Vastupidiselt õigekirjareeglitele algavad seal mitmed laused väikse tähega. Vastuvoolu kroolitakse vormiliselt, küll aga mitte sisuliselt, mitte lavalaudadel .

Poygoni kontseptsiooniga haakub Martin Alguse sulest pärit kompleksne ja rikkalik lavalugu „Väävelmagnooliad“. Kui lugu iseeneses toetab teatri visiooni, siis minimalistlik lavakujundus omakorda selle missiooni. Valitud lugu taotleb korraga nii ühiskonna, eluringi kui ka inimhinge toimimise mehhanismide avamist. See on aktuaalne ja seisab tihkelt meie kõrval.  

Peategelase Marta silmade läbi on „Väävelmagnooliad“ lugu sellest, kuidas aastate pikkusest olelusvõitlusest inimhinge ladestuv agressioon lahtub. Marta on ennekõike naine, kes ei ole harjunud vaatama tagasi ega oma aega, et vaadata ümberringigi. Arvates end õiges suunas liikuvat, läheb ta jõudsalt suurejoonelise tuleviku poole, põrkub aga saatuse tahtel üsnagi ruttu ja on sunnitud silmitsi seisma süngete minevikuvarjudega. Lugu on sündmustetihe, süžeepöörded suured, toimuv tormiline ja seetõttu mõjub Martin Alguse 2013. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse II preemia pälvinud „Väävelmagnooliad“  teatrilaval filmilikult. Kuigi nähtu on äkiline, eristavad selle mitmetasandilisus, teemade olulisus ja etenduse tempo lavastuse sadadest teistest, pannes vaataja Tamur Tohveri loodusse kirega suhtuma. Näen vaimusilmas kinolina, kassahiti ja ühte uut võimalikku nominatsiooni.

Ühes aga on Veiko Märkal õigus, väites Sirbis ilmunud arvustuses, et näidendi ja lavastuse peakiri ei õigusta ennast. Salapärase väävelmagnoolia tähenduse unustasin peale etendust sama kiiresti nagu kosmilisi kujuneid sisaldavad monoloogidki. See tahk ei avanud ennast, küll aga saatsid poolteist tundi Polygoni amfiteatrisaalis ajamõõdet mitte omav inimlikkus, ausus, andestamine ja ühiskondlikud valupunktid  nagu sotsiaalhoolekanne, karjäärivalikud – prestiiž või pereõigus.  Kokkuvõttes on see siin olemasolevatel ühiskondlikel tingimustel võimalike eluteede kujunemise lugu, sest kujundamise võimaluse seab Algus kahtluse alla.

20. sajandi üks olulisemaid teatri uuendajaid vermis näitleja-vaataja erilist suhet käsitledes mõiste „vaene teater“, mis tähistab minimalistlikku teatrit. Jerzy Grotowski jaoks on teatri alus näitleja  totaalne mäng – ümberkehastumine, rituaali kaudu pühitsus, preestristaatusesse jõudmine. Eero Spriidi esituses on saali ees teadmata põhjustel kunagi vägivaldne, nüüdseks invaliidistunud, sant ja hale vanamees. Spriidi puhul on näitleja ümberkehastumine nähtav ja iga närvirakuga õudust tekitavalt tajutav - reaalne. Näitleja pühitses publiku ja (teatri)kogudus järgnes (püha)isale igal  tema arengusammul. Rask Marta rollis aga hoiab ennast mitmes misanstseenis tagasi. Kaasahaarava loo usutavust pärsivad kohtad, kust kumab läbi oskuskult selgeks õpitud lavaline liikumine ja käitumine. Marta reaktsioon viibib näiteks tombul (Eero Spriit) pluusi üle pea tõmbama tormates, samuti juhtub ka Ralfilt (Anti Kobin) lusikat kahmates. Tugevad on algusstseenid, kus Marta veel  Ralfiga samas aplas rütmis hingab ja paari omavaheline keemia tekitab ehtsat närvikõdi. Lugu iseeneses kannab Raski selles rollis jõudsalt  ja tunnen näitleja mõningase loomulikkuse puudumisest hoolimata enda ees ära kartmatu ja vahetu Marta.

Anti Kobin ei tekita Ralfi kehastades endas kahtlustki – empaatiavõimetu mölakas, täiesti hoolimatu isane, kes samamoodi, elab, ihkab, hingab, otsides oma kohta ja pulseerides maailmas, kus eksisteerib. Ta lihtsalt ei näe, mis on esmatähtis ega loobu lõpuni välja oma egost nagu Marta seda teeb. Kobinal Ralfina ei ole seekord nii suurt vastutust nagu tema lavapartneritel. Ralfi ülesanne on pantri kombel okstel hiilida samal ajal, kui Marta olelusvõitlust peab.  

 Näen Polygoni Facebooki seinal kirjet, kus lubatakse pensionäridele soodustust. Aga Martin Alguse „Väävelmagnooliad“ loo sihtgrupiks on noor ja ambitsioonikas. Kõik soodustused tehtagu sinna, sest nemad peavad seda nägema. Võtkem ka kui must-valge egokeskse maailma võõrutusvahendit, sest päriselt võib ju olla ka nii nagu Tiibeti vaimne juht dalai-laama öelnud on: „The planet does not need more successful people. The planet desperately needs more peacemakers, healers, restorers, storytellers and lovers of all kinds.“

Tänane etendus hakkab läbi saama. Peter Brook räägib siin kahest võimalikust viisist, kuidas etenduse tipphetkele reageerida. Publikuna armastame ülevat püha lõpptulemust, enamasti lavastuse kõrgpunkti ja reageerime sellele plaksutades, harva hõigetega ja mõningal juhul isegi jalgade trampimisega.  Olles unustanud teise, vaikuse kõrgpunkti ja selle pühaduse, aga ka see on tunnustuse ja imetluse vorm. „Väävelmagnooliad“ lõppeb Isa (Eero Spriit) eneseületusega, mida saadab menubändi U2 lugu „One Love“. Läbi sõrmede võib imala popteose kasutamisele vaadata ainult  hädavajaliku vaikuse kõrghetke aseainena.

ARVUSTUS

Polygonteatri „Väävelmagnooliad“

Autor Martin Algus

Lavastaja Tamur Tohver

Kunstnik Kalju Kivi.

Mängivad Karin Rask, Eero Spriit ja Anti Kobin.

Esietendus 24. X 2014 Tallinnas Rävala puiestee amfiteatris

Järgmised etendused 13. ja 14. veebruaril