Reedel, 20. märtsil on Estonia kontserdisaalis toimuva ERSO kontserdi „Kullervo“ avateoseks Erkki-Sven Tüüri uusima oopuse “Elamata elu paine” Eesti ettekanne. Teose maailma esiettekanne toimus 6. veebruaril Brüsselis Belgia Rahvusorkestri ja dirigent Arvo Volmeri juhatusel. Küsisime Erkki-Sven Tüürilt mõned asjasse puutuvad küsimused.
"Elamata jäänud elu paine"- mis teosega on tegu ja kuidas see sündis?
Teatavasti kannatas I Maailmasõjas ka Belgia rängalt. Sestap otsustas Belgia Rahvusorkester hooajaks 2014-2015 tellida erinevatelt Euroopa heliloojatelt teoseid, mis oleksid seotud antud teemaga. Nii taheti märgistada 100 aasta möödumist sõjast.
Ja et nende laastavate sündmuste keerises sai tõeks ka unistus Eesti omariiklusest, oli see mulle isiklikult teine käivitaja, mistap ma mulle tehtud ettepanekust kinni hakkasin. See muusika on sisekaemuslik sümfooniline epitaaf nendele noortele meestele, kes hukkusid sõjakeerises, kes ei näinud ei oma lapsi ega lapselapsi, ei saanud kunagi töötada ametites, milles nad oleksid olnud pädevad. Mida rohkem on neid inimesi, kelle eetos võimaldab neil tajuda seesuguseid ajaloo jõhkrate mullistuste tõttu elamata jäänud elusid kohustava painena kujundada tulevikku mittevägivaldsel moel, seda enam on lootust, et mineviku tragöödiatest siiski õpitakse. Ja lootus teadagi sureb viimasena.
Mul on selle teosega, ilma seda veel kuulmata, küll üks isiklik seos. Nägin Aktuaalsest Kaamerast lõiku, mil toimus teose esmaettekanne Brüsselis. See sattus ühena uudistest, mis oli ilmselt kõige apokalüptilisem uudistesaade, mida ma üldse olen näinud- alustati mitme uudisega Venemaa ohust, kus üks isik viitas ka võimalikule tuumarünnakule, millega hävitatakse Los Angeles, samas uudistesaates oli veel holokaustiteemaline näitus, teie teose esmaettekanne ja ränk liiklusõnnetus. Mis te arvate, kas teost kuuldes see seos minus hajub või peaks ta kuidagi selliseks jäämagi?
Sellele küsimusele ei saa mina vastata, sest muusika on minu arust subjektiivne peegel. Selles on ka selle äärmiselt abstraktse kunstiliigi võlu, iga kuulaja - juhul kui teda puudutab vastav helitöö - loob omad unikaalsed seosed ja tähendused. Minu asi ei ole neid mingisse kindlasse “ainult nii on õige kuulata" kimpu koondada. Teatud vihjed on antud ja sellest peaks piisama.
Kui palju üks teos võiks olla kommentaar kaasajale, milles see sündis?
Mu arust on vähemal või rohkemal määral seda iga teos, tahes või tahtmata imbub sinna ajastuomast. Küsimus on selles teadlikkuse ja tahtmise määras, mil määral kavatsuslik on see kommentaar. Ja eks sellega on ka teinekord nii, et see, mis välja tuleb, erineb distantsilt vaadatuna algselt soovitust. Mõni teos kirjeldab niiöelda paratamatu lisaväärtusena oma kaasaja vaimu tunduvalt rohkem sügavuti kui mõni teine, mis justkui lausa sel eesmärgil kirjutatud sai.