Tuhkatriinulugu balletipoisist

Billy Ellioti (Kaspar Kiisk) vanaema (Reet Linna) meenutab poisile oma noorust ja kadunud abikaasat, kes olnud tema sõnul tõbras. Foto: Marek Metslaid

«Billy Ellioti» sisseostetud režii töötas lollikindlalt ja funktsionaalselt, ent natuke hingetult nagu turvariskita lift.

«Katsu sa meie isa teades balletti vaatama minna – tapab ära ilma pikema jututa,» lausub Fjodor Dostojevski romaani «Idioot» üks peategelasi, kaupmees Parfjon Rogožin. Võib arvata, et osutatud lapsevanema põlgus tantsukunstidest rafineerituima vastu lähtub mitte niivõrd moraalsetest või esteetilistest printsiipidest, kuivõrd eelkõige klassiaust.

Muusikal «Billy Elliot», mille tõi laupäeval esmakordselt Eestis lavale uus teatritrupp NoorTeater, räägib Põhja-Inglismaa kolkakohast pärineva emata kasvanud 12-aastase noormehe katsest vahetada poksikindad balletisusside vastu ja pääseda streikiva kaevuriteküla maskuliinsest keskkonnast Londoni kuninglikku tantsukooli. See lugu pole niivõrd eneseületusest (à la Rocky) või unistuse täitumisest (à la ajalehepoisist miljonäriks), kuivõrd eelkõige õnnestunud katsest ületada seisusepiire (à la Tuhkatriinu).

«Billy Elliot» (2005) on keskpärane muusikadraama, mis jääb oma aluseks olevale samanimelisele mängufilmile (2000) teosena igas mõttes alla. Kui filmis kannab klassivõitluse paatost – ning selle baasilt lahtirulluvat draamat – peamiselt visuaalne poeetika (depressiivse kaevuriteküla streikivate tööliste vastasseisud relvastatud politseinikega jms), siis muusikalis peaks seda tegema eelkõige muusika. Kuid Elton Johni viisid, mis näivad oma stilistikat silmas pidades sihtivat madalama ja keskmise kooliea vastuvõtuvõimet, on paraku igavad ja isikupäratud, ühtaegu nii dramaturgilise sügavuse kui ka hitipotentsiaalita, enamik neist läheb meelest juba kuulamise ajal. Pisut sära ja särtsu leidub vaid paaris koorinumbris.

Meestantsu apoloogia

Hoolimata «Billy Ellioti» pealkirjast on sisuliste parameetrite põhjal selle keskseks kangelaseks hoopis nimitegelase isa, kes peab läbi raskete valikute saama hakkama eneseületuse ja -ohverdusega; kellel on oht kaotada tänu poja balletiharrastusele nii au kui ka identiteet ja jääda seeläbi sümboolselt kahe seisustest määratletud paralleelmaailma vahelisele eikellegimaale. See on heroiline lugu klassiaust ning selle ületamisest oma poja õnne ja eneseteostuse nimel. Muusikalis (ja ühtlasi ka selle kõnealuses lavastuses) on isa valikuhetked jäetud paraku psühholoogiliselt põhjendamata ning suureks mängimata, lugu kihutab läbi stseenide kergejalgselt oma õnneliku lõpu poole.

Kui film räägib balletti kontrastseks näiteks tuues eelkõige klassiühiskonna sünnitatud ebaõiglusest, eelarvamuslikkusest ja lootusetusest, siis muusikal on teinud samast materjalist rõhkude ringimängimise teel meestantsu apoloogia, milles klassisuhted ja sotsiaalporno funktsioneerivad vaid tuhkatriinuloo taustana. Dramaturgiliselt on «Billy Elliot» muusikalina oma skemaatilisuses suhteliselt väljendusjõuetu, kuna karakteriloome jääb pealiskaudseks nii sõnas kui ka muusikas.

Mitte uus-, vaid taaslavastus

NoorTeatri «Billy Ellioti» lavastus on valminud koostöös Oslo trupiga SceneKvelder. Ehkki kavalehele on lavastajaks märgitud Teet Kask, kujutab see produktsioon enesest režii poole pealt kümnenditaguse Londoni esmalavastuse (Stephen Daldry) suhteliselt detailitäpset rekonstruktsiooni.

Ilmselt pole siin tegu mitte varguse, vaid teose esitusõigustest tuleneva möödapääsmatu kohustuse täitmisega. Viimasel puhul oleks viisakas sellest ka publikut teavitada, mida polnud antud juhul tehtud ei eelreklaamis ega kavalehel. Ja Kaske peaks kaasajal käibel oleva mõistekasutuse kohaselt sel juhul tituleerima mitte lavastajaks, vaid lavastuse taastajaks või näitejuhiks.

See lugu jooksis üle Nordea kontserdimaja lava üsna lobedalt: kümne aasta jooksul peaaegu igal õhtul Londonis publiku peal paikaloksutatud režii töötas lollikindlalt ja funktsionaalselt, ent natuke hingetult nagu üks moodsa korrusmaja miinimumini viidud turvariskiga lift.

Kujundus (Maria Ducasse Norrast) oli selle lava jaoks natuke liiga väike, selles puudus suurele muusikalile omane visuaalne mastaapsus ja dünaamilisus. Libreto tõlge (Kirke Kangro) tundus korralik, kuid laulude sõnadest ei saanud solistide kehva diktsiooni ja helivõimenduse tõttu sageli eriti aru. Bänd (laiendatud koosseisus Terminaator) kõlas eriti hästi Pjotr Tšaikovski motiividel funkides.

Osatäitjad vedasid välja

Osatäitjad said suure lava keskkonnas oma dramaturgiliselt mõõtmelt väikeste ja väliselt karakterilt vaeste rollidega hästi hakkama, suutsid neid võimalust mööda hingestada ja isikupärastada. Suuremast ja meelejäävamast kunstilisest õnnestumisest hoidis tulemuse ohutus kauguses autorikaitse, fantaasia puudumine ja/või prooviperioodi lühidus.

Draamapiltidest tundus kõige veenvam ja väljapeetum kirja-stseen. Mait Malmsten oli Billy isa rollis minu jaoks kerge miscast, kuid vedas enesele omaselt hästi välja. Väiksemates osades särasid Jaagup Kreem, Reet Linna ja Jüri Vlassov.

Selle muusikali vokaalpartiid on suhteliselt vähenõudlikud, nendega keegi hätta ei jäänud, kuid mingit imet ka teha ei suutnud. Solistidest seadis lati teiste jaoks neile püüdmatusse kõrgusesse Kaire Vilgats.

Peaosatäitja Kaspar Kiisk sai nauditaval moel hakkama nii näitlemise, laulmise kui ka tantsimisega (sh steppimisega), paaris tantsunumbris assisteeris talle muljeltavaldaval moel Tallinna balletikooli abiturient Rudolf Bauman. Kahe poisi koreograafiline duett oli ühtlasi kogu lavastuse kunstiline ja emotsionaalne kõrghetk.

Lavastuse veab dramaturgia suhtes natuke kreeni tegijate tunnetatud vajadus panna selle balletist rääkiva loo lavaplaani võimalikult palju tantsu. Paraku on see viinud mõnede päris jaburate lahendusteni: kujutatud kolkakülas, kus valitseb libreto kohaselt normatiivse maskuliinsuse ideaal ning ükski enesest lugu pidav mees jalga ei kepsuta, teevad seda lavastuses dramaturgilise kontrasti peaaegu täieliku kaotamise hinnaga ometigi (ja sageli Billyst paremini) nii politseinikud, kaevuritest streikijad, Billy sõber kui ka balletiklassi ülekaaluline klaverisaatja.

Aga muusikal paistab olevat žanr, millele antakse mingi siinkirjutajale arusaamatu vastutulelikkusega andeks nii see kui ka mitmed sarnased käesolevas tekstis esitatud dramaturgilised või režiitehnilised puudused. Seda tõestas ka «Billy Ellioti» Tallinna esietenduse lõpus püsti seistes aplodeerinud publik.

Väljavõte

Lavastuse veab dramaturgia suhtes natuke kreeni tegijate tunnetatud vajadus panna selle loo lavaplaani võimalikult palju tantsu.

«Billy Elliot»

Muusika: Elton John

Libreto ja laulusõnad: Lee Hall

Algversiooni lavastaja: Stephen Daldry

Lavastaja-koreograaf: Teet Kask

Muusikajuht: Kaire Vilgats

Osades: Mait Malmsten, Kaire Vilgats, Kaspar Kiisk, Rudolf Bauman, Jaagup Kreem, Reet Linna, Jüri Vlassov, Dagmar Oja, Andres Roosileht, Rolf Roosalu jpt ning ansambel Terminaator laiendatud koosseisus

Esietendus 28. märtsil Tallinnas Nordea kontserdimajas