Katkend Jaak Joala elulooraamatust: Janika Sillamaa juhtum
15. aprill 2015, 14:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avaldame katkendi Paavo Kanguri kirjutatud Jaak Joala elulooraamatust «Ka unustuse jõel aeg kord silla loob».
Janika Sillamaa juhtum
Kevad 1993. Eesti läheb esimest korda Eurovisioonile ja pressikonverentsil särab Jüri Makarov: «Me valisime välja Janika Sillamaa, kelle hääl on neitsilikult puhas kui kevadine allikavulin. Jüril ei tule epiteetidest ja võrdlustest puudu. Tema kõrval istub Jaak Joala, barett viltu peas nagu Che Guevaral, ning vaikib.
Jaak viis oma lemmikõpilase, 17-aastase Janika Sillamaa Eurovisioonile ja sai hiljem Janika mänedžeriks, ametlikuks esindajaks. Janika esitas Andres Valkoneni ja Leelo Tungla laulu «Muretut meelt ja südametuld», mis uute riikide eelvoorus Ljubljanas jäi 47 punktiga viiendale kohale, langes võistlusest välja ega jõudnud Dublinis peetud lõppvooru. Janika plaati «Lootus» rahastas Makarov Muusik Management. Kui kulutada plaadile 30 stuudiopäeva maksumusega 1000 krooni päev, siis jääb lauljale vaid rahuldatud kuulsusejanu, arutas Jaak ajakirjanduses ökonoomikat, kuid plaat anti koos Jüri Makaroviga siiski välja.
Oodatud läbimurre jäi tulemata. Plaadi edust pole suurt midagi teada. Kuid küsimus pole vaid rahas. See oli Jaagu jaoks uus väljakutse, uus mäng. Kas Janika ja Jaagu vahel oli midagi enamat peale sõpruse? Pisike armulugu 18-aastase neiu ja 43-aastase vananeva staari vahel? Seda küsimust vältisid nad mõlemad ja vastust teadis vaid tuul.
Kindlasti võis nende vahel olla väike surin ja energiavahetus. Pealegi tõi Janika ja töö muusikakoolis Jaagu ümber uusi noori jüngreid, kellega oli huvitav rääkida muusikast ja elust. Tanja Izotovat pidas ta isegi lootusandvamaks kui Janikat, eriti kui õnnestuks koos minna Vene turule. Nad oleksid võinud laulda koos duetti, miks mitte? Jaak filosofeeris oma 1990ndatel antud intervjuudes tihti muusikalise edukuse valemite üle, otsides vastuseid. Ta oleks tahtnud lükata oma õpilased meelelahutusmaailma karusselli, kuid kõik, mis Eestis toimus, näis talle liiga väike.
Ka tema väljavalitutel jäi alati üks komponent staariainesest puudu! Kes on töökad ja andekad, neil ei ole muusikalist maitset. Kel on kõik need kolm komponenti, tollel jääb puudu läbilöögivõimest, aga Janika Sillamaa jäi lihtsalt talveunne, kui Jaagu väljendit kasutada. Lõpuks on ka turg kitsuke nagu pingpongipall. Pärast kulude mahaarvamist ei jää enam tulude poolele midagi alles.
Jaak vaimustus kergesti, proovis oma õnne ja muusikalist maitset paljude gruppidega, kuid võimalik, et ka tema oli muutunud muusikaliseks dinosauruseks. Jaak ei olnud turu maitsega rahul, seletades, et 90 protsenti Eesti muusikaärist on prostitutsioon ja lati alt läbironimine ning latt on juba nii madalal, et tema sealt läbi ei mahu. Ei hakka siin tsiteerima kõiki selleteemalisi mõtteavaldusi, sest tagantjärele ei ole aru saada, on need Jaagu täpsed mõtted või sisaldub neis ka ajakirjaniku maailmatunnetus ja sõnum.
Igatahes üritavad tol kümnendil kõik endast lugupidavad muusikajakirjanikud ka Jaaku intervjueerida, kuid suurem osa sellest materjalist on üldtuntud faktide kordus või ülevaade Eurovisiooni lootuste järjekordsest purunemisest. 1994. aastal saadeti Eurovisiooni lõppvooru vanameister Silvi Vrait, kes jäi 2 punktiga 24. kohale. 1996. aastal, juba paari kogemuse võrra rikkamana, viidi areenile vanameister ja noor veri mõlemad. Ivo Linna ja Maarja-Liis Ilusa esitatud «Kaelakee hääl» sai 5. koha. Supertulemus!
Jaak Joala noor sõber, laulja Koit Toome meenutab: «Läksin pärast 9. klassi õppima Georg Otsa muusikakooli, sest kõik olid seal õppinud, Jaak Joala samuti. Mina õppisin klaverit, tegin poistega bändi ning vahel laulsin koolipidudel. Seal soovitati mind Mikk Targole. Kord mängisin üksi klassiruumis klaverit ja laulsin ning seda juhtus kuulma Janika Sillamaa. Janika oli siis Jaagu õpilane, üks tema lemmikutest.
Janika rääkis Jaagule, et koolis on uus poiss, kes laulab, ja tegi meid tuttavaks. Jaak kuulas mind, läks kooli kantseleisse ning vormistas mu fakultatiivselt oma lauluklassi õppima. Saime Jaaguga hea klapi. Ta arendas ka minu muusikalist silmaringi, tuues kuulata erinevaid asju. Soovitas: kuula, lase muusika endast läbi ning võta sealt endale vajalik. Meil oli sarnane maitse. Me rääkisime palju, vahel istusime hommikutundideni koos ja rääkisime muusikast, elust ja karjäärist. Mina küsisin vahel nõu ja lasin talle oma lugusid.
Meil oli suur vanusevahe, kuid meie vahel valitses sõprus. Tundsin teda ligi kakskümmend aastat ja ta oli mulle kui isafiguur. Mõnes mõttes olin tallegi kasupojaks. Me saime kõigest rääkida. Ta elas kaasa ja andis nõu, jagas soovitusi ja tundis minu pärast muret. Vaatasime kontsertide videoid, käisime tema vanalinna kõrtsides Diesel Bootsis ja Guitar Safaris. Vahepeal lausa elasime seal, kuulasime elavat muusikat, sõime kanatiibu ja jõime Guinnessi õlut. Diesel Bootsis muidugi väga süüa ei saanud, sest kogu aeg saabus inimesi, eriti venekeelseid, kes tahtsid temaga koos pildistada. Oi, kas tõesti Jaak Joala, kas me võime pilti teha? Siis imestasin, et ah selline värk.»
Uus raamat «Jaak Joala: Ka unustuse jõel aeg kord silla loob» on Rahva Raamatu edetabelitipus. Raamatu esitlus toimub kell 15:30 kolmapäeval, 15.04 Rahva Raamatu Viru Keskuse kaupluses.