Lihtsa filmi võlu peitub nihestatud detailides

«Must käsi on teie linnas… must käsi on teie tänaval… must käsi on teie majas… must käsi on teie toas… must käsi on teie voodi all!!!» umbes nii kõlas omal ajal pioneerilaagrites pärast öörahi voodites sosistatud õudusjutt. Praegu kinodes jooksev õudukas «See jälitab sind» on umbes sama sügava süžeega ja sama aja laps.

«See jälitab sind» (It Follows) USA 2015
Režissöör David Robert Mitchell
Osades Maika Monroe, Keir Gilchrist, Daniel Zovatto, Jake Weary, Olivia Luccardi, Lili Sepe
Kinodes alates 10. aprillist

Mäletate neid 1970-80. aastate madala eelarvega õudusfilme, mille põhisisu oli see, et kreissaena kriiskav teismeline blondiin lidus mööda Ameerika väikelinna ringi, teda jälitamas maski kandev ja tera vibutav sarimõrtsukas? Palun, see on teid jälitanud 21. sajandisse. Järgmisel nädalal algava HÕFFi valguses on õudukasõbral soovitav «See jälitab sind» soojenduseks ära vaadata ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks, on huvitav, kuidas täiuslikult klišeesid järgiv ning praktiliselt saiaraha eest tehtud film korraga nii publiku kui kriitikute heakskiidu sai. Filmi eelarve oli vaid närune kaks miljonit dollarit. Elmo Nüganen tegi sama raha eest vaata et Eesti seni suurima filmi «1944» (1 800 000 eurot). Seniks on «See jälitab sind» Wikipedia andmetel tagasi teeninud 13,5 miljonit. Metakriitika portaal Rotten Tomatoes tõstab selle 95 protsendiga 2015. aasta filmidest seitsmendale kohale. Nii et midagi peab selle näiliselt lihtsakoelises filmikeses siiski peituma. Võib-olla vaatajate nostalgia?

Ma räägin nüüd põhivärgi kohe ära, edasi lugege omal vastustel. Kangelanna soostub pika moosimise peale oma silmarõõmuga suguühendusse astuma, pärast mida poiss seletab talle, et vaata, kallis, nüüd on niisugune lugu. Sind hakkab jälitama miski asi, mis sind ära tappa tahab. Võtab erinevaid inimkujusid, nii võõraste kui tuttavate omi. Kui kätte saab, ära tapab. Ainus võimalus sellest lahti saada on kellegi teisega seksida, siis läheb needus talle üle.

Kõigi vabaduste maa Ameerika on oma põhisoas ikkagi üsna puritaanlik. See pärast pole mõtet imestada, et surmav needus kandub üle seksi teel. Nagu AIDS kahel jalal. Nüüd on kangelanne moraalse valiku ees: kas valida endale mõni anonüümne ohver, kellele õudusnakkus edasi anda – seksapiilse noore naisena poleks see ju keeruline. Või siis vapralt vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab. Tegelikult ei ole ideaalne valik kumbki, seda mõningate vastikute lisatingimisuste tõttu, mida ma siinkohal ei seleta.

Samas pole see film üldse moraliseeriv, režissöör ei topi näppu silma ega hakka seletama. Saalis istudes tuli mulle meelde 1998. aasta Jaapani õudukas «Ringu» ja selle järjelaine mõlemal pool Vaikset ookeani. Kuna õudus on nimeta ja näota, võiks vaataja saalist lahkudes murelikult põrnitseda igaüht, kes talle tänaval järele kõndima satub. Aga kui te pole aastaid võõraste inimestega maganud nagu minagi, ei järgne lumm kinosaalist ja võite rahulikult Michelli töö pulkadeks võtta ja seda analüüsida.

Näitlejate ansamblist ei jäänud meelde midagi, mis erilist tähelepanu nõuaks. Seda suurem kiitus läheb muusika autorile Richard Vreelandile, tuntud ka Disasterpeace’i nime all. See on elektroonikaartisti esimene töö filmimuusika alal, varem on ta teinud helitausta kultuslikule videomängule Fez.

Lisaks suurepärasele muusikale väänatakse vaataja närve klassikaliste õudukavõtetega – kiired stseenimuutused ja ootamatud VÄGA VALJUD helid. See kõik töötab. Isegi kui saali istuda küünilise hoiakuga, et noh, vaatame siis, mis te pakute, hüppate ikka kord või paar toolil. Filmis on ka paar üsna ilusat hetke, mida hea meelega veel vaataksin. Need on kinostseen päris alguses ning lõpplahendus hüljatud ujulas.

Kokkuvõtteks: vormi ja visuaalse lahenduse poolest on tegemist pisikese meistritööga ammu läbitöötatud banaalsel teemal. Filmi väärtus peitub detailides, minge ja leidke need üles.