See on näide, kuidas muidu väga hästi tehtud reklaamklipp võib filmi suhtes eksiteele juhatada. Anda näiteks ette vale tempo. Häälestad end vaatama hoogsat, löövat ja emotsionaalset lugu, ekraanil hargneb aga rauge, mõtlik, distantseeritud vaatlus, mille kulgemise kiirus osutab hoopis maratonijooksule. Samuti on pealkirjaga. Sipelgapesas peaks elu kihama, filmist vaatab aga vastu pigem vaikelu.
Film ise on hea, kuigi võinuks veel parem olla. Milline materjal – viis korrusetäit garaaže, kokku üle 700, iga ukse taga oma lugu. Kes käib lihtsalt autot putitamas, kes viina võtmas, kes saunas vihtlemas, kes on suisa enesele korteri sisustanud… Terve läbilõige privaatset nurgakest otsivatest (peamiselt) suurlinna meestest. Ja kui neutraalne, suisa olukirjelduslik käsitlusviis, nõnda koguni 80 minutit jutti – liiga pikana tundub see aeg! Aga mitte neutraalsuse pärast.
Viktor Kossakovski näiteks on filminud sama pikalt ja kordi distantseeritumalt läbi oma koduakna tänavat, milles olevat auku üritatakse Peterburi 300. sünnipäeva eel tulemuseta lappida, aga ka inimesi, kes juhtuvad lihtsalt akna alt mööda jalutama. Ometi on tulemus huvitavam, pingestatum, ja mis kõige ootamatum – ka emotsionaalsem. Iga episood selles on lõpuni viidud, puänteeritud, mõtestatud – erinevalt «Sipelgapesast», mis end ju ometi suisa lühinovellidest koosnevaks nimetab.
On ka «Sipelgapesas» selliseid suuri hetki, juhuslike kõrval. Mees mängib tühjas garaažis kurblikult viiulit, maani täis seltsimees tuigub nende helide saatel kusagil naaberboksis, kuni mürtsuga pikali kukub ja lamama jääb. Neis tõuseb film paljast pildist, olukirjeldusest kõrgemale – järsku on sündivas sügavust, inimlikku traagikat, tekib n-ö teine plaan.
Või siis, kui kaks valvurit lahendavad ristsõnu ja arutavad selle üle, kas Turgenevil on «Jasja»-nimelist novelli. Pilt hüppab suurde plaani – üks väheseid selles filmis –, kui üks lahendajatest mõtlikult kaugusse vaatab ja tõdeb: Turgenevil on kõike. Kohe tekib emotsioon ja puänt, tegu on lõpetatud väikese novelliga.
Iseasi, kas sellest kõigest kasvab välja suuremat üldistust, teist tasandit, mis pingestaks lugu kogu filmi vältel ja teeks sellest tõeliselt suure linateose. Ei igatseta siin kuigivõrd taga nõukogude aega ega kiruta kapitalismi, ka Eesti riiki ei kukutata, siin ei tuksle pinna all mingid perverssed ihad ja tungid, mida muu ilma eest varjata. Ja erinevalt Sulev Keeduse Varesesaare venelastest pole tegu ka põhja välja jõudnud inimestega, kes võiks ilmuda Reformierakonnale nende õudusunenäos. Isegi liiga korrektne on see film.
Lihtsad, tavalised inimesed, kes kõik vajavad aeg-ajalt kohta, kus omapäi või koos sõpradega nokitseda, viina võtta või maailma asju arutada, olgu selleks siis kelder, suvila või garaaž. Nende delikaatne, pühendunud jäädvustus.
Film on tähelepanuväärselt hästi üles võetud, pikkade staatiliste plaanidega, mis on vastavuses loo ülesehitusega, kvaliteet on läbinisti filmilik, mis Eesti dokumentalistika puhul pole sugugi enesestmõistetav. Miks on aga eestikeelsed subtiitrid nii nuditud? Kuhu on kadunud kõik need vandesõnad, mida mõni tegelane suisa iga lause lõppu poetab, kogu mahlakas kõnepruuk? Kas eesti keeles kehtib nüüd samuti Putini doktriin, mis keelab vandesõnade kasutamise kunstiteostes?
Aljona Suržikova, Ivan Pavljutškov, Vladimir Loginov… selliseid hääli oleks meil rohkem vaja. Palju rohkem. Elu oleks kohe mitmetahulisem ja siinne dokumentalistikagi rikkam. Vladimir Loginovi filmiga on see seda kindlasti.
UUS EESTI FILM KINOLEVIS
«Sipelgapesa»
Režissöör Vladimir Loginov. Kaasautor-operaator Max Golomidov. Produtsent Elina Litvinova
Allfilm 2015
Alates 17. aprillist Eesti kinolevis