Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vene teatriskeene kui Aisopose keele kursus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Moskva Kunstiteatri kabaree-etendus «19.14», lavastaja Aleksander Molotshnikov | FOTO: Kuldne mask

Kuhu paigutub teater sootsiumis, mille elu mullitab ja kobrutab keemistemperatuuril? Mis on teatri mõte riigis, kus ühiskondlikud lõhed muudkui suurenevad ning majandus ja poliitika vanguvad kokkuvarisemise äärel? Jah, jutt käib praegu Venemaast. Ja vastus on, et vene teatril paistab olevat piisavalt püssirohtu, et olla korraga peegel, puhver, katalüsaator ja südametunnistus. Seniks-kuniks…..

Dmitri Krõmovi Ostrovski tõlgendus «Hiline armastus». | FOTO: Kuldne Maks
Tänase vene teatri kõige keevalisemaid kokkupõrkeid põhjustanud Konstantin Bogomolovi töid esindas nägemus Rabelais´i “Gargantuast ja Pantagruelist”. | FOTO: Kuldne Mask/Sergei Petrov
Tänase vene teatri kõige keevalisemaid kokkupõrkeid põhjustanud Konstantin Bogomolovi töid esindas nägemus Rabelais´i “Gargantuast ja Pantagruelist”. | FOTO: Kuldne Mask/Sergey Petrov
Tänase vene teatri kõige keevalisemaid kokkupõrkeid põhjustanud Konstantin Bogomolovi töid esindas nägemus Rabelais´i “Gargantuast ja Pantagruelist”. | FOTO: Kuldne Mask/Sergey Petrov

Otsatu-ääretu Venemaa hoomamatu teatrimaastik organiseerub kevaditi «ülevaatuseks» Moskvasse. Muidugi on pealinna asja ainult valitutel, neil, keda on väärikaks pidanud Kuldse Maski nimelise festivali regionaalsed vaatlejad. Aga seegi valik tähendab ligi kaks kuud vältavat teatrifoorumit ja vähemalt sadakonda lavastust. Sestap on viimastel aastatel omaette kuraator(id) «suure» KM rüpes pannud kokku programmi «Russian Case», mis mõeldud välisvaatlejatele. Tänavu toimus see 9.–13. aprillini ja sellest siinkohal juttu tulebki.

Kahekümne kahest RC lavastusest õnnestus näha kümmet. «Poole rehkendusega» piirdumise põhjuseks polnud mitte laiskus, vaid see, et valdav osa etendusi algas õhtul kell seitse, seega tuli midagi ohverdada. Žanrilt ja laadilt väga erinevaid (klassikatõlgendus, dokumentaalteater, kabaree, postdramaatika jt) nimetusi mingil viisil ühe nimetaja alla surudes võib öelda, et kõiki neid iseloomustab sotsiaalne «ärkvelolek», aktiivne suhe oma vaatajaga – kohati avatult provokatiivne, kohati peidetumalt diskutiivne, ent mitte kunagi ükskõikselt uinutav. Teine tähelepanek on ehk meeleavaldsem, aga riskin siiski öelda, et vene režii puuduseks on minu silmis ikka olnud lõtv vormitaju. Vene näitleja emotsionaalne loomus kipub sageli raamidest välja «lainetama». Seekord nähtud paremad palad paelusid aga just nimelt  distsiplineeritud vormiga.

RC raames toimus ka mitu kohtumist kriitikute ja kuraatoritega, kus ettearvatavalt kujunes keskseks teemaks teatriellu vaikselt imbuv tsensuur, mille ekstreemseim näide loomulikult Novosibirski «Tannhäuseri» case. (Venemaa kultuuriminister vallandas hiljuti Novosibirski teatri direktori, kuna vene õigeusu kiriku esindajad pidasid solvavaks sama teatri poolt lavale toodud Wagneri «Tannhäuserit», otsuse vastu on protestinud mitmed vene kultuuritegelased, on toimunud massimeeleavaldusi ja teema on jätkuvalt kuum ka väljaspool teatrit.) See juhtum pole jäänud ainsaks omataoliseks. Venemaa üks poliitiliselt julgemaid teatreid Teater.Doc jäi «ootamatult» peavarjuta (siiski õnnestus leida uued ruumid), kuskil on sama «ootamatult» vahetatud «peajoonest kõrvale kalduva» teatri juhtkond või kärbitud dotatsioone. Muidugi näevad vene kriitikud selles selget ohumärki. «Uut tsensuuri vene kultuur enam üle ei ela,» sedastas kriitik Marina Davõdova, pidades «eelmise» all silmas muidugi nõukogude tsensuuri. Ent vahe praegusega on siiski põhimõtteline: kui nõukogude perioodil olid saal ja lava koondunud ühtseks kontiinumiks, siis praegu on endast häälekalt märku andnud publiku fundamentalistlik segment, kes näeb teatri funktsiooni eeskätt «traditsiooniliste» väärtuste põlistamises. Muidugi kuuluvad siia alla ka vene teatri visalt püsivad tabud: Teine maailmasõda, vene õigeusu kiriku institutsiooni puutumatus, Venemaa konfliktsed suhted teiste riikidega. Üsna kummaline, et vene üsna provokatiivne uuem draama väldib programmiliselt Teise maailmasõja kujutamist, seega tuleb teatritel võidupäeva tähistada viie-kuuekümnendatel kirjutatud sõjanäidenditega. Kes mäletab nõukaaegseid Suure Isamaasõja kajastusi filmilinalt, ilmselt kujutab ette, mis laadis taiestega on tegu.

Mõistagi mõjuvad loomingulist vabadust piiravad märgid alarmeerivalt, samas ei saa endale kuidagi keelata ka kiuslikku mõtet, et selline surve võib anda loomingule ka plussmärgilise, jõuvarusid mobiliseeriva, kujundeid peenendava ja vihjelise Aisopose keeles alltekstide ilmumist soosiva impulsi. Igal juhul võib praegu vene teater endale julgustavalt õlale patsutada, sest eritähelepanu riiklikul tasandil on kahtlemata märk sellest, et teater on ühiskondlikus dialoogis tunnustatud partner, keegi, kelle olemasolu pole võimalik ignoreerida. (Mõni aasta tagasi oli jutuks üks Venemaa linnapea, kes kohalikus teatris üritas ära keelata Gogoli «Revidendi» lavastust, sest… mine tea.)

RC programmi oli sattunud valdavalt nooremas keskeas lavastajate looming. Nimed nagu Bogomolov, Krõmov, Serebrennikov moodustavadki vene režii keskse, nii kunstiliselt kui sotsiaalselt sensitiivsema ešeloni. Teenekamad tegijad pole vene teatriskeenelt siiski viimseni kadunud, KM üks lavastajapreemiaid näiteks läks Peterburi lavastajale Lev Dodinile «Kirsiaia» eest – lavastus, mille vastukajad pulbitsevad üldiselt teatrikriitikas üsna kitsilt kasutavatest superlatiividest («erakordne», «imeline» vmt).

Minu nähtutest jõudis ainsana preemialauda (ansamblimängu eest) Voroneži Kammerteatri «Linna päev» (lav Mihhail Bõtškov). Eesmärgiks on võetud ühe linna elanike sotsioloogiline koondportree: noormees, keskealine naine, beib ja mustlannast turunaine jutustavad oma seosest Voronežiga ning esitavad sinna otsa ühe Voronežile pühendatud laulu. Muidugi koorub keskealiste kõnelejate suust kibe tõde: ootasime ikka «helget tulevikku», mis korraga ei seisnud enam ees, vaid oli jäänud seljataha. Mänguvõti on natuke estraadlik, karikatuurseks värvitud, kuid oma sooja empaatiaga vaatajale tänulikku samastumisvõimalust pakkuv.

Teine dokumentaalprojekt, Teater.Doci «Vjatlag» on poliitilise aktina esitatud tekstiteater. Sõnalise osa moodustavad ühe Stalini-aegse läti poliitvangi, lihtsa talumehe päevikumärkmed ühe aasta jooksul. Lisaks tekste esitavale mehele on laval ka naine, kes räägitule emotsionaalselt kaasa elab. Tema isiku kaudu tekib otsene side praeguse reaalsusega, kuna tema abikaasa on «meelsusvang» 21. sajandi Venemaalt, kel mõni aeg tagasi õnnestunud vabadusse pääseda. Tegijad on lubanud lavastust mängida niikaua, kuni on teada kasvõi üks inimene, kes on pidanud «soovitavast» erineva arvamuse eest oma vabadusega maksma.

Omanäoline nähtus oli Moskva Kunstiteatri kabaree-etendus «19.14» (lav Aleksander Molotshnikov). Konferansjee sissejuhatav küüniline stand-up annab teada, et seekord püsime «lubatavuse piires» ehk räägime näiteks… Esimesest maailmasõjast. Järgneb nn kirju kava: sketšid ja laulunumbrid saksa ja prantsuse noorte meeste elust, kes süüdimatult tormasid sõjaväljale kui lõbusale seiklusretkele. Peagi lavastuse formaat teiseneb oluliselt: lustlikkus kaob, tekivad koreograafilised stseenid lahingutes langevatest noorukitest, kes surid enne, kui jõudsid hoomata selle sõja vallapäästjate tegelikke motiive.

Teine suurem plokk RC kavas moodustus klassikatekstidele loodud lavastustest, mis julgete mänguliste kannapööretega olid ankurdatud keset tänaseid reaaliaid. Ehk vormiliselt originaalsemaid oli Rahvuste Teatri lavastus «Shakespeare’i sonetid», lavastajaks Timofei Kuljabin, tollesama skandaaliks paisunud Novosibirski «Tannhäuseri» lavastaja. Tundus, et osalt oli eesmärgiks võetud sooritada kitsalt erialane salto mortale: kuidas on võimalik ületada Shakespeare’i sonettide eluvõõras metafüüsika? Appi oli võetud mitmeid katteplaane, ülev-poeetilistest kuni argiselt madaldavateni. Viis noort inimest õhkavad maaliliselt lagunenud saalis oma tunnetest, kõrval lürbivad tülpinud lavamehed suppi süüa, valavad klaverisse vett, liigutavad kaootiliselt seinu… Üleva ja proosalise igavene kokkupõrge?

Siiski mõjus originaalsemalt Eestiski hästi tuntud Dmitri Krõmovi Ostrovski tõlgendus «Hiline armastus», kuigi klassiku kallal kasutatud jõuvõtted polnud iseenesest seniolematud: Ostrovski üsna igava ja (ka vene teatris) äraunustatud näidendi sõrestikule oli konstrueeritud täiesti uus, traagiliselt karnevalilik reaalsus. Ent harva õnnestub selles stilistikas maalida nii suurejooneliselt särav, kohati sarkastiliselt tige, kohati ülimalt habras lavaline maaling. Mustvalgetel kontrastidel põhinev stsenograafia ja «üle võlli»-ümberkehastumistehnikas näitlejatööd (mehed matsakate matroonidena, noored naised igerike vanameestena jne) lõid tõeliselt infernaalse karnevaliõhustiku, mida lavastaja oli osavalt doseerinud ka taltunumate, kaemuslikemate sissevaadetega.

Praeguse vene teatri kõige keevalisemaid kokkupõrkeid põhjustanud Konstantin Bogomolovi töid esindas nägemus Rabelais’i «Gargantuast ja Pantagruelist». Meditatiivselt aeglane stiil ja ootamatud stiilinihked (kõrgpoeesia, rafineeritud kostüümid segamini peerunaljadega) hoiavad vaatamishuvi üleval, kuid tõlgenduskoode lahti murdma ei ahvatle. Ometi on kuklas tunne, et lavastus on ikkagi kõige otsesemas suhtes tänase vene reaalsusega, et kohalik vaataja tajub ka alltekste ja mingeid väliseid, massikultuurist pärit märke. Kavalehel räägib Bogomolov peamiselt keha füsioloogilistest protsessidest. Kas liiga primitiivne oleks vaadelda Venemaad ennast kui amortiseerunud organismi, mida veel kunstlikult elus hoitakse? (Tumepunane massiivne lavaruum tekitab igatahes tugeva seose ühe kindla mausoleumiga.)

Seevastu Gogoli keskuse «Märter» (saksa dramaturgi Mayenburgi näidendi adaptatsioon Vene olustikku, Kirill Serebrennikovi lavastus) paelus eeskätt kiiduväärse sõnumiselgusega. Koolipoiss Venjamin elab üle usulise ärkamise ning asub kompromissitusse võitlusse selle eest, et viia kogu maailm vastavusse piiblitõdedega, isegi tema igapäevane jutt ema, õpetajate, kaaslastega hakkab koosnema peamiselt piiblitsitaatidest. Loomulikult on selline algus süütenööriks suurematele kollisioonidele, mis tänu lavastaja jõulisele nägemusele ning karismaatilistele näitlejatöödele kasvab finaalis tõesti suurejooneliseks, maailmavaateliselt fataalseks vastasseisuks. Väga jõuline, selge ja kompromissitu seisukohavõtt mistahes kivistunud, ebatolerantse ja ebainimliku ideoloogia vastu.

Ilmselt pole vaja muretseda, et Venemaa Augeiase tallides lõpeks niipea sõnnik, mille pinnalt saaks tõusta viljakas kunstivõrse. Seniks-kuniks.

Tagasi üles