Ajaloo üledoos ehk sõda ja rahu Veneetsia biennaalil

Neoonkunsti klassikat. Bruce Naumani "Human nature"(1983) Veneetsia biennaalil Foto: Jaanus Lensment

Kevadine Veneetsia on ju ilus. Kaunid palazzo’d seisavad üksteise kõrval reas, türkiisroheline vesi kutsub sisse hüppama ja kitsad tänavad on nii võluvalt eksitavad. Luksusjahid ootavad kai ääres ja tekivad küsimused, millisele kunstihuvilisele miljardärile just see kuulub ja milline vägev bakhanaal toimub nende ühesuunaliste toonitud klaaside taga.

Tänavune Veneetsia kunstibiennaal on järjekorras 56. ja toimub see üritus iga kahe aasta tagant. Eestit esindab seekord kunstnik Jaanus Samma ja kuraator Eugenio Viola projekt «NSFW. Esimehe lugu». «Esimehe lugu» on teos, mis räägib huvitava loo ühest edukast sõjajärgsest Eesti kolhoosiesimehest ja vanast sõjaveteranist, kes homoseksuaalsuse eest vangi mõisteti. Pärast vanglat elas esimees Tartus ja temast sai seal kohalik underground gei-kangelane, kuni ajani, mil üks prostitutsiooniteenust pakkunud Vene sõdur ta tappis. Nii pasolinilik lugu, et anna aga olla.

Samma on loonud Eesti paviljoni Palazzo Malipierios fotodest, videost ja ooperiloožist koosneva installatsiooni, mis viib vaataja faktidest ja fiktsioonist kokku pandud dramaatilisse maailma. Videote puhul on abiks olnud ka filmirežissöör Marko Raat ning tulemus on, julgen öelda, jutustav. Heal teemal pole lastud raisku minna, kuigi ilmselt saaks sealt ka täispika filmi või raamatu välja nõeluda.

Need, kellega ise Veneetsias kohtusin, kiitsid Eesti paviljoni ja pidasid seda üheks biennaali parimaks. Võin nendega ainult nõustuda. Samma on asja pikalt uurinud ja koos kuraator Viola abiga teostanud selle hindele viis. Viimasel päeval, mil Veneetsias olin ja paviljonis oma palavusest jõuetuks jäänud keha vee ja kohviga turgutamas käisin ning raske kandami hoiule sättisin, nägin, et kuraator veab mööda ruume ühte väga tuttavat nägu. Natuke aega nuputasin ja selgus oligi käes – see on ju kuulus kehakunstnik Orlan, kellel mõni aeg tagasi ka Tallinna Kunstihoones näitus oli. Hiljem lugesin, et tõepoolest, Orlanile oli näitus muljet avaldanud. Sellised muljeavaldamised on kunstimaailmas aga väga tähtsad. Ikka on vaja saada kellegagi koos pildile, et sinuga siis kuskil arvestama hakatakse.

Jätame Eesti paviljoni aga novembri lõpuni oma elu elama – siis muutub Veneetsia halliks ja morbiidseks ning biennaal otsad kokku tõmbab. Mingem ja vaadakem ka muud. Ahjaa, Samma pole tegelikult ainus eesti kunstnik, kes tänavusel biennaalil osaleb. Skulptorid Edith Karlson ja Kris Lemsalu on assisteerinud kollaseks võõbatud Briti paviljoni üles pandud Sarah Lucase projekti, exotica-artist Music For Your Plantsi muusikat on kasutatud Hiinat esindavas teoses.

Biennaal koosneb põhimõtteliselt kahest osast: kuraatorinäitus toimub kahes põhilises näitusekohas – Giardinis ja Arsenales – ning rahvuspaviljonid paiknevad nii eespool mainitud kohtades kui ka üle linna. Põhinäituse paneb kokku peakuraator ja tema kasutada on kogu kunst, mis maailmas üldse võtta on. Kui juhtub peakuraatorile meeldima mõni teos, mida rahvuspaviljonides leida on, võib ta ka sellele käpa peale panna. Kuraatorinäitus on absoluut. Biennaali algusaegadel ainult Giardinis toimunud kuraatorinäitus oligi, rahvuspaviljonid tekkisid natuke hiljem. Ka nüüd kostab jutte, et ehk on rahvuspaviljonid oma aja ära elanud ja võiks nagu midagi muud proovida. Raha poole pealt vaadatuna on see tõsi, et on ära elanud, sest puhtalt riigi toel keegi paviljonide kulusid katta ei suuda. Süsteemi on sekkunud ka rahvusvaheline kapital, näiteks kasvõi erinevate galeriide näol, kelle jaoks see on äri. Veneetsia biennaal ei ole juba enam mõnda aega puhta kunsti platvorm, vaid ikkagi ka kunstiäri.

Mina olin Veneetsias esimest korda. Kõigepealt võtad sa tutvuda linnaga, et üldse marsruudid paika panna. Palavus. Ja kohutavalt palju kunsti. Et selles kõiges üldse mingisugune süsteem ja analüütiline jõud hakkaks ilmnema, on vaja ette võtta korduvaid käike. Neid korduvaid käike segavad veel aga pidevalt igast suunast peale pressivad biennaalihuvilised. Muidugi, nad kõik on väga ilusad ja ilusasti riides.

Sedakorda kannab biennaal nime «All The World’s Futures» – kõik maailma tulevikud siis. Väga pretensioonikas pealkiri, kuid selle biennaali kuraator, nigeeria päritolu Okwui Enwezor on ka väga pretensioonikas mees. Peetakse seda Müncheni Kunstimaja direktorit üheks kunstimaailma mõjuvõimsamaks meheks. Üks Enwezoriga koos töötanud maalikunstnik iseloomustas teda nii: «Hakkasime näitust tegema, Okwui ei tundnud huvi, millised saavad olema tööd ja kuidas need ruumis asetuma, vaid milline on kontseptsioon.»

Ütleme siis nii, et Enwezor on kontseptsioonifriik. Taust on tal huvitav. Pärit Nigeeria elitaarsest igbo rahvast, kelle hulgas on haritus ja intellektuaalsus suure au sees. Igbod on tuntud ka oma väitluskultuuri poolest. Noore mehena läks ta Nigeeriast USAsse politoloogiat õppima, kuid hakkas hängima hoopis New Yorgi boheemlasskeenes. Temast sai selliste kuulsate New Yorgi kohtade nagu diskoteekide Paradise Garage ja Danceteria ning avangard-klubide Knitting Factory ja Nuyorican Poets Cafe pidev külaline.

1998–2002 oli ta Veneetsia biennaali kõrval teise suure kunstisündmuse, nimelt Documenta peakuraator. Tema Documentasid peetakse murrangulisteks, sest tegi ta üks null muidu nii eurotsentrilise elutunnetusega kunstiväljal ja kaasas mängu ka Kolmanda Maailma. Seda võib nimetada postkolonialistlikuks läbimurdeks. Üldse on Enwezor ajaloos teine kuraator, kes on kureerinud nii Documentat kui Veneetsia biennaali. Ise on ta öelnud, et see biennaal jääbki tema viimaseks suureks kunstiprojektiks, sest plaan on siirduda edasi filmimaailma.

Olen lugenud rahvusvahelisest ajakirjandusest kurvameelseid palu, kuidas tänavune kuraatorinäitus ikka liiga kuiv, sõjakas ja kontseptuaalne on, et kus on lõbu, kus on värvid. Mainisin enne, et kunsti on biennaalil kohutavalt palju. Enwezor ütles ka pressikonverentsil ise, et tema eesmärgiks pole teha näitust, kus kunst saaks mugavalt omaenese kookonis olla ja inimesed teda seal siis imetleda, vaid põhjustada müra, kriipeid, katkestusi. See tähendab tekitada seda ülekuhjatuse tunnet veel eriti, sulgedes ühte ruumi nii liikuvaid kui liikumatuid objekte, muusikat, sõnakunsti jne.

Kui nüüd niimoodi mõelda, siis on see kõik tõepoolest ju üsna keeruline. Üheks näituse käimatõmbavaks jõuks on marksistliku kultuuriteoreetiku Walter Benjamini ilus mõistujutt ajaloo inglist ehk Angelus Novusest. Nimelt vaatas Benjamin tema omanduses olevat Paul Klee maali «Angelus novus» ja jõudis arusaamisele, et see ingel seal on tõepoolest progressi tõmbetuultes. Maailm tõmbab teda edasi, tema on seljaga tuleviku suunas ja näoga mineviku suunas, vaadates varemeid ja katastroofe. Tõrges ingel, ütleksin omalt poolt.

Arutasin pärast biennaali pressikonverentsi ja enne näitustele kondama asumist kunstnik Marko Mäetammega, et miks kunstimaailm peab küll nii kontseptualistlik ja teooriapõhine olema. Miks peab olema nii, et põhimõtteliselt sul ei olegi mõtet näitusele minna, kui ei ole Adornot, Benjamini, Derridad või Agambeni lugenud. Kunstnikud ei võta oma loomingulise lähtekohana mitte elu, vaid tekstikohti, neist tihtipeale ise ka päriselt aru saamata.

Giardinis näitusele minnes sain ma aga kohe vaimustuse jalahoobi näkku. Jah, vaimustus – see meie rumal vaenlane, kes pühib mõtlemise kondid. Ma nägin esimest korda elus oma suuri lemmikuid – kontseptualiste Christian Boltanskit, Robert Smithsoni, Hans Haacket. Astun ruumi ja voila! – kellegi aafrika kunstniku loodud marksistliku panteoni kõrval vilgub nüüdseks surnud mälu-uurijast kineasti ja videokunstniku Chris Markeri videotöö. Temagi üks mu vana arm. Kuskil järjekordses läbitavas ruumis on saksa filmirežissöör, kirjanik ja teoreetik Alexander Kluge pannud marksismiteemadel näost näkku, küll videoekraanidel, arutlema filosoofi Peter Sloterdjiki ja kirjaniku Peter Handke. Sain aru, et ma ei saa s…gi aru, aga tunne oli hea, tunne oli vägev.

Mõtlesin ka sõnadele, mis ma Mäetammele olin öelnud, olin nõus neile jätkuvalt alla kirjutama, kuid samas sai must võitu ka vana kontseptualismivaimustus. Ikka hea, kui on asju millest kõik aru ei saa, mõtlesin. Kunstist ei peagi kõik aru saama, mõtlesin. Miks kõik peavad kunstist aru saama, ei pea ju, mõtlesin. Ja üldse, miks kunsti puhul nagu mingist demokraatiast räägitakse, kunst ei pea olema demokraatlik ja vastutulelik, kunst võib vaadata ülevalt alla, võib-olla üldse mitte midagi öelda nagu Iisraeli jumal ja on ka väga ok, mõtlesin. Kunst ei pea olema nagu ühiskond, kõigi jaoks kättesaadav, mõtlesin.

Olen kuulnud, et kunstimaailm liigub üha rohkem taas sinnapoole, kus tähtsamaks on metafüüsika ja puhas kunst, kui poliitilised steitmendid või sotsioloogilised mõõtmised. Okwui Enwezori kuraatorinäitus on ehk biennaali ajaloo kõige poliitilisem näitus, olen kuulnud, nii et sellest otsast vaadates tundub, et puhta kunsti juttudel pole päriselt tõepõhja all.

Enwezor on üles pannud geopoliitilistes muutustes oleva maailma valusad tõmblused, kuid natuke ka unistusi ja natuke nende unistuste lõppemisi. Postkolonialism on küll midagi, mille ma teooria tasandil olin arvanud sinna 90ndatesse jäänud, aga tundub, et kunstiilm nii kiiresti seda asja ei jäta. Ja miks peakski nüüd teooria omakorda elust lahti laskma, kui elu on talle järele jõudnud.

Puhast silmailu on ka – maal kui installatsioon suundumuse staarkunstniku Katharina Grosse day-glo-värvides kiirgav massiivne ja mastaapne installatsioon Arsenales näiteks või samas majas kohe sisse astujat tervitav ameerika neooniklassiku Bruce Naumani neoontööde retrospektiiv. Samuti lõpetas Arsenales kuraatorinäituse ameeriklanna Sarah Sze loodud salaaed, mis kujunes paljude lemmikuks.

Kunstnik ise selgitas, et tema eesmärk oligi luua midagi, mida esmapilgul kohe ei peetagi teoseks, et lihtsalt midagi on. «Justkui Veneetsia ise,» rääkis ta, «õige Veneetsia-kogemus tekib ju ikkagi ära eksides ja avastades niimoodi midagi, mida polekski osanud oodata.»

Kuna kunsti on nii palju, on rahvuspaviljonide külastamiseks ilmselt kaks teed: 1) uurida ja puurida läbi kõik Artforumid ja muu kunstiajakirjandus, kuulata kõrv kikkis pealt asjatundjate kõnelusi ja käia läbi paviljonid, mis on olulised. Saada kätte tohutu hulk tähenduslikkust, minna sellest hulluks ja käia üks tiir kanalis suplemas. 2) Minna sinna, kuhu jalg viib. Valisin teise tee.

Väga sümpaatseks osutus näiteks Araabia Ühendemiraatide paviljon. Postitasin ka Facebooki, et küll on hea paviljon. Jaan Elken küsis, et miks, et tal on vist plaan sinna õpetama minna, kuna tööpõld on lai. Vastasin, et toredalt naiivne ja amatöörlik. Vaata nagu mõnd orientalistliku vaibiga muinasjuturaamatut «Saja rahva lugude» sarjast. Kui kõik on nii superarendatud ja sophisticated, kulub väike doos lihtsust marjaks ära.

Läti paviljoni läksin siiski teatavate kuulduste põhjal ja võib öelda, et nii Eesti kui Läti on teinud head tööd. Lätlased olid tekitanud midagi, mis meenutas üheaegselt nii lapsepõlvest pärit onni kui retrofuturistlikku kosmoselaeva. Lätlased on ju vana elektroonikatööstuse rahvas – VEF jne –, nemad seda tehnoloogiat tunnevad, ja ka retrofutu-nostalgilises võtmes. Valitses soe ja turvaline meeleolu.

Üks enim kõneainet pakkunud paviljone on islandi oma ehk siis Šveitsi kunstniku Christoph Bücheli projekt pealkirjaga „Mošee: ajaloolise Veneetsia esimene mošee”. Nimelt on kunstnik rajanud mošee 10. sajandist pärit ja kasutuseta seisnud Santa Maria dell’Abbazia della Misericordi kirikusse. Veneetsia linnavõimud tahavad seda mitmel põhjusel sulgeda – kardetakse ekstremistide rünnakut ja ka eriluba peaks selleks olema, et pühakoda rajada.

Linn käsitlebki seda mitte kui kunstiprojekti, vaid pühakojana, sest selles toimuvad reaalsed palvused. Kuna Veneetsia moslemikogukond järjest suureneb, on mošeel ka oma praktiline väärtus. Uusmošees palvetajaid juhendav Hamad Mahamed peab seda moslemikogukonnale väga vajalikuks tööks, mis näitab islamit sellisena, nagu see on, mitte nagu meedia seda armastab kujutada.

Uudiskünniseid on tublisti ületanud ka ukraina aktivistide On-Vacation Giardinis asuva Vene paviljoni hõivamine. Nagu Venemaa hakkas aasta tagasi ilma vastavate märkideta Ida-Ukrainat hõivama, teeb On-Vacation selle nüüd kunstiruumis tagasi. Nad hõivavad Vene paviljoni ning jagavad soovijatelegi On-Vacationi kirjaga kamuflaažirõivaid, milles tuleks teha endast pilt ja postitada see haštäägiga on-vacation varustatult nende kodulehele. Osalejate vahel loositakse juunis välja reis Krimmi. On-Vacationi jopest on kujunenud juba Veneetsia üks nõutumaid moeasju.

Veneetsia biennaalil jagatakse ka auhindu – parima paviljoni Kuldlõvi sai tänavu Armeenia ja kunstnik Aikaterini Gegisian, kelle töö lõi imaginaarseid linnu ja kogukondi ning tegeles ka Armeenia genotsiidi mälutööga. Kunstniku Kuldlõvi pälvis ameerika kontseptualist Adrian Piper, kelle töid oli ka Enwezor oma näitusesse sisse lõiminud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et biennaalile tasub minna ja mina läheks sinna teinegi kord.