Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/01/06/6231287t1h8223.jpg)
/nginx/o/2015/09/25/4525881t1h636c.jpg)
Kuidas mõista petist? Olümposelt põrmu langenud dopinguratturi Lance Armstrongi lugu on viimaste aastate jooksul lahatud üht- ja teistpidi, nüüd on see lõpuks Stephen Frearsi lavastatuna jõudnud ka kinolinale. «Programm» peaks näitama, miks ja kuidas tänu vähihaiguse alistamisele miljonite silmis üliinimese võrdkujuks kerkinud Armstrong lõi aegamööda enda ümber impeeriumi ja iseendast pea müütilise kangelase, ent sooritas seda tehes seitse surmapattu.
Just Armstrongi seitsmele surmapatule ehk seitsmele Tour de Franceʼi võidule viitab oma pealkirjas ka Briti ajakirjanik David Walsh, kelle raamatul «Seitse surmapattu» Frearsi film põhineb. Ent kuidas veerandi sajandi jagu valesid kokku võtta?
Ben Fosteri kehastumine Armstrongiks on suurepärane, ajuti lausa kõhedust tekitavalt tabav. Näeme noort kõhklevat meest, kelle ainus siht on võit ja kes on valmis selle nimel esmakordselt üle piiride astuma. Näeme meest, kes heategevusfondi Livestrong juhina karismaatiliselt motivatsioonikõnet peab, uskudes iga enda huulilt langevat sõna. Kuid prahvatab hetk hiljem saalist lahkudes kohatud kaunitarile, ennekõike aga iseendale: räägin ju vaid seda, mida nad kuulda tahavad.
Aastad mööduvad ning meie ees on Armstrong, kes harjutab peeglisse vaadates mantraks muutunud lauset: «Ma pole kunagi tarvitanud saavutusvõimet tõstvaid aineid.» Kes aina võidab, muutub aina enesekindlamaks, ähvardab konkurente, manipuleerib ametnikega, sulgeb suid.
Kui kaardimaja lõpuks kõikuma lööb, räuskab ta oma mänedžerile peaaegu maniakaalselt, uskudes ise taas iga sõna: ma olen ju puutumatu! Ning jääb siis haiglat külastades istuma vähihaige poisi voodiservale, pilgus siiras valu.
Viimaks näeme Armstrongi, kelle ainsaks toetuspunktiks on jäänud kodumaja seinal rippuvad Touri kollased võidusärgid – tema seitse surmapattu. Randme ümber rippuv kollane Livestrongi võru on aga otsekui viimane allesjäänud kinnitus endale, et kõiges elu jooksul tehtus oli ometigi midagi head, midagi olulist.
Näeme pea kõiki Armstrongi karjääri ja elu olulisi hetki, kuid paraku ei vormu ühestki neist sügavamat lugu. On hulk stseene, iseeneses kõnekaid, kuid tervikuna hüplikke. Sama kehtib Floyd Landise tegelaskuju kohta: Jesse Plemons kehastab aastaid Armstrongi tiimi kuulunud, ent viimaks vaikusemüüri murdnud ja dopingutarvitamise kohta suu puhtaks rääkinud Landist sama eheda täpsusega kui Foster Armstrongi.
Paraku jääb ka usku reetnud Landise tegelaskuju pinnapealseks, meile ei anta aega temasse süveneda, kui uus stseen juba peale tormab.
Huvitav on ka ajakirjanik Walshi (Chris OʼDowd) saatus, mis kulges risti vastupidiselt Armstrongi omale – põlatud paariast sai alles aastaid hiljem ausa spordi eest võitleja võrdkuju. Kuid seegi tegelane jääb filmis lõpuni avamata.
Raamatuesitlusel Armstrongi siiralt tänava naise abil tehakse välkpõige maailma, kus aastate jooksul heategevuseks miljoneid kogunud ja tuhandetele eeskujuks olnud Armstrongis nähakse endiselt kangelast, seisku ta pealegi savijalgadel. Ja korraks peegeldub Armstrongi pilgus taas häbitunne. Kuid põikeks see jääbki, rohkem film seda inimlikult traagilist nüanssi ei puuduta.
Kas enam kui kahte aastakümmet on võimalik pressida vähem kui kahe tunni sisse? Frears on üritanud seda teha, kuid oma praegusel kujul jääb «Programm» kaunilt illustreeritud ja hästi välja mängitud dokumentaaliks, ei enamaks. Inimesed selle loo taga väärinuks sügavamat avamist, nende sisemaailm suuremat pühendumist.
«Programm»
Režissöör Stephen Frears
Suurbritannia-Prantsusmaa 2015
Alates 26. septembrist Eesti kinolevis