Tants algab sealt, kus sõnad otsa saavad. Ka palestiinlane Maher tantsib – tantsib välja oma igatsuse või rahutuse, mis ei taha mahtuda või mida ta ise keeldub mahutamast tavaliste sõnade sisse. Tantsib riigis, kus kehtivad islami seadused ja pole isegi üheselt selge, kas see on nende järgi lubatud või mitte. Või mis piirini on. Rääkimata sellest, et tants, mida ta tantsib, on nüüdisaegne – Palestiinas ikka veel tundmatu, ehk ka arusaamatu ja ohtlikki nähtus.
Toomas Järvet on selle ära tabanud – Maheri soovi väljendada ennast pigem tantsu kaudu. Et filmi saab üles ehitada tantsu enese loogika järgi. Ta ei suru oma filmi kangelast – vaieldamatult väga põnevat isiksust – jutusaate külalise rolli, vaid järgib teda portreteerides, võiks isegi öelda, vaikimise poeetikat. Jättes filmi piisavalt õhku ja tõlgendamisruumi. Kõike ei mäluta pudruks, et see siis välja sülitada. Näiteks ei räägita siin midagi Maheri minevikust, kuigi filmi saatetekstist selgub, et jutustada sellest oleks ilmselt nii mõndagi – olevat ta ju olnud ka poliitvang. Või et kuidas ta ikkagi nüüdistantsu juurde jõudis – tema, ametilt elektrik.