Näide terve talupojamõistuse vajalikkusest

Klaudia Tiitsmaa ja Janek Vadi lavastuses «Oleanna». Foto: Gabirela Liivamägu

Peale selle, et David Mamet’ «Oleanna» Taago Tubina keskkonnateatrilavastuses (ruum suhtleb) räägib esmapilgul haridusteemadel, kutsub see üles mõtisklema ka kaines ja kainelt talupojamõistuses. Kui veel lihtsameelsemalt asjale läheneda, siis näitab lavastus sedagi, kui palju meie elu, mille juurde kuulub üsnagi möödapääsmatult suhtlemine teise inimesega, mõjutavad (ja tihtipeale segavadki) igasugused rääkimist soodustavad ja võimaldavad kommunikatsioonividinad.

Ehk võime aduda paradoksaalust: ülikooli noore professori (Janek Vadi) ja tema ühe tudengi (Klaudia Tiitsmaa) järjest tõsisemaid pöördeid võtva konflikti üks triviaalseid põhjustajaid ongi õppejõu pidevalt helisev telefon, millele ta on loomulikult sunnitud vastama ja mis teeb võimatuks vahetu näost näkku suhtlemise.

Konflikti, mis päädib professori süüdistamisega vägistamiskatses, põhituum on muidugi mujal: see on võimetus või tahtmatus või oskamatus süveneda teise inimese sõnumisse, kuulata ja reageerida päriselt. Kuna Mamet’ on viinud probleemi haridustandrile, kerkivad esile ka selles süsteemis valitsevad võimusuhted ning siis ka juba erinevad hirmutasandid. Õpetamises ja õppimises on juba olemuslikult sees positiivne hirm. Ja mul on hirm, et kunagi tuleb aeg, kui vastavalt nõuetele on õppimisega seotud hirmud keelatud.