Semper ja Ojasoo panevad vaataja häbi tundma

Kokkuvõte
  • NO99 «Kõnts» on eriline, äärmuslik ja väga mõjuv
  • Kõige lihtsam on «Kõntsa» võrrelda Lars von Trieri filmidega
  • «Kõntsa» suurim puudus on liigne lihtsustus, maailma mustvalge kujutamine
  • Semper-Ojasoo on võimelised sõnumit publikuni viima peenemalt ja mõjuvamalt
Heili Sibrits
Heili Sibrits, kultuuritoimetuse juhataja
:

«Kõnts» ei ole pask ega saast. «Kõnts» on väga hea teater, lausa suurepärane, sest kui näitlejad end kui vihmaussid pea ees mudasse künnavad, siis teevad nad seda väga pühendunult, veenvalt, nad teavad, miks nad seda teevad. Samuti nad teavad, miks nad üksteisele muda püksi topivad või aiavoolikust tuleva veega oma riista hellitavad. See on lavastus, mis saab üsna kindlalt rahvusvahelist kõlapinda ja NO99 kutsutakse mängima üle maailma, sest «Kõnts» on eriline, äärmuslik ja väga mõjuv.

Mul oli saalis füüsiliselt ja emotsionaalset halb ja ebamugav olla, tundsin, kuidas põsed hakkasid õhetama, õhk sai otsa, tekkis janu, pea hakkas valutama. «Kõntsa» jälgida oli sama mõjuv kui vaadata pealt nõrgema alandamist või vägistamist. Sa näed, aga ei saa sekkuda.

Kõige lihtsam on «Kõntsa» võrrelda Lars von Trieri filmidega ja pühapäevaõhtuste ETV krimisarjade nende kaadritega, kus roostes laevavraki pimedas ruumis kettidesse aheldatud inimest piinatakse või kuskilt roostikust leitakse jõhkralt vägistatud Ida-Euroopa tütarlaps.

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus kasutab samu mõjuvaid võtteid: suurepärast muusikalist kujundust, aga ka valguslahendust, rääkimata siis mudapõrandaga kaetud avarast ruumist, mille aknad meenutavad nõukaaegse kultuurimaja fuajeed.

Foto Tiit Ojasoo

Näitlejad on ka kuramuse veenvad. See, kuidas Rasmus Kaljujärv hindab Helena Pruuli keha, otsib ta peast täisid, vaatab hammaste olukorda, nuusutab upakile aetud tagumikku ning peaaegu et topib oma käe naise vittu. See on väga usutav, realistlik. Vastik.

Minu jaoks ületas «Kõnts» piirid – ma olen väga rahul, et ma seda vaatasin, sest tegemist on NO99, õiemini Semperi-Ojasoo tööde nimekirjas kindlasti ajaloolise lavastusega – sest minule kui vaatajale oli valitud vorm vastuvõetamatu. Peale «Antikristust» ei taha ma vaadata ka Trieri filme, mis siis, et need on kunstiliselt väga võimsalt tehtud.

Võib olla on muda-kõnts-pori (näis, et lavastuse kasutati küll aianduskeskusest ostetud puhast mulda, kus ei ela vastikuid putukaid, usse ega pole umbrohujuuri, selline steriilne kraam) suurepärane metafoor tänasele maailmale, võib-olla on inimesed tõesti üksteise suhtes nii vastikud, valitsevad vaid sugutung ja hävitamiskihk, hirm. Võib-olla.

Saalist lahkudes oli mul vaid üks soov – unustada, juua alkoholi, süüa midagi head, põgeneda ilusasse maailma. Ma olin emotsionaalselt väga häiritud. Emotsioonid on teatris väga head, olen alati uskunud, et teater peabki neid vaatajas tekitama, kuid oluline on ka see, mis emotsioonidele järgneb, milliseid mõtteid nad tekitavad. Mina tahtsin unustada, mitte mõelda.

Kui näitlejad peavad mudamaadlust, siis inimesed saalis naeravad. Ma tahan uskuda, et neile ei ole lavaline alandamine naljakas, sest kui oleks, siis oleks Semperil-Ojasool õigus. Tahan loota, et naerdakse seepärast, et see on ainus võimalus abitust olukorras saada hetkelist leevendust. Ka mina naersin. Kergem hakkas.

Foto Tiit Ojasoo

Lamada, end täis sittuda ja end pesta lasta –  see oli mantra, mida lavastuses korrati. See on viide Houllebecqile, tema kirjeldatud nooruse kultusele, ühiskonnale, kus vanureid ei austata, nad unustatakse oma sita sisse. Jah, «Kõnts» oli saanud inspiratsiooni Micahel Houellebecqi «Saare võimalikkusest» – suurepärane raamat, soovitan lugeda – ja Fjodor Sologubi romaanist «Saatanasigidik» ning Permi oblastis nähtud poriväljadest. Pori Permis on tõesti unustamatu. Samuti ka Houellebecqi raamat, kuid neis mõlemas on lisaks olemas pooltoonid, väikesed vihjeid ja viited elu võimalikkusele, usk, kuid «Kõnts» on lõplik, depressiivne, hävingu ja mandumise kirjeldus.

Inimesed on kõnts, me oleme teineteise suhtes hullemad kui loomad, ei mingit humaansust ega hoolimist. Inimeste tühisuse kontrastina kasutavad lavastajad elevante – näitlejate esituses elevantide leinarongkäik on lummav, eriline hetk. Suurepärane stseen, millega lavastus võinukski lõppeda, sest kehalise puudega inimesed või selili tõstetud putukad, kes abitult jalgadega tõmblevad ja jõulupidu planeerivad, ei andnud lavastusele enam mingit uut mõõdet. See oli tüütu ja hoopiski teisest lavastusest pärit sketš, kus püüti NO99 võtmes teha Vanalinnastuudio estraadikava.

«Kõntsas» pole näitlejatel algusest lõpuni ühte selgepiirilist rolli, nad on kõik üsna sarnased mudas rähklevad inimesed. Ainsana tõuseb esile Rasmus Kaljujärv, kes kohati võtab karjajuhi rolli. Isane. Juht. Mees. Jumal.

Lavastusega võiski tegelikult täheldada, et Rasmus Kaljujärve, Gert Raudsepa ja Marika Vaariku nägu oli vähem porine kui nn NO99 noorte oma, vanematel näitlejatel oli võimalus jääda ka «Kõntsas» väärikamaks, kas see on tripi hierarhiast tingitud erisus või lihtsalt ei kipu nad ise nii kiiresti oma kätt püksi toppima kui noored näitlejad, see vastus jääb NO99 seinte vahele.

Foto Tiit Ojsoo

Samas olid naised «Kõntsas» vaid ühed suured vitud – kiimas naised, kes lükatakse eemale, või võimalikud litsid, keda võib visata porri või lihtsalt taguda, või siis naised, kelles nuttev poisikese äratab emainstinkti ja soovi poisikesele rahustuseks rind lutina suhu pista.   

«Kõntsa» suurim puudus on liigne lihtsustus, maailma mustvalge kujutamine. Olles näinud Semperi-Ojasoo eelnevaid töid, ka neid, mis nad on teinud Eestist väljaspool, siis ma ootasin neilt rohkem. Nad on võimelised sõnumit publikuni viima palju peenemalt ja mõjuvamalt. 

«Kõntsa» vaadates meenus, et paar aastat tagasi käis Baltoscandalil Hollandi trupp Schwalbe lavastusega «Schwalbe Cheats», kus kaheksa näitlejat väevõimuga üksteiselt riideid seljast kisuvad. Näiteks üks naisnäitleja rebis teksades meesnäitlejalt jalast aluspüksid, samal ajal kolmas näitleja püüdis sellelt naisnäitlejalt särki seljast võtta, neljas näitleja omakorda püüdis rebida naisnäitlejalt sukkpükse jalast... See alla kahe tunni kestnud kaklus oli samuti emotsionaalselt mõjuv, sest sõnadeta lavastuses võttis võimust raev, ürgne tung võita, vastane hävitada.

Hollandlaste lavastus algas süütu mänguna, vaatajad viidi emotsionaalselt ebamugavasse olukorda järk-järgult. Loomulikult oli see mäng. Mäng, kus näitlejad üksteist usaldasid. Aga samas oli see ka reaalsus, kus publik vaatas pealt, kuidas higist leemendav mees kägistas naist.  

Seega ei saa öelda, et NO99 oleks «Kõntsaga» teatripiire nihutanud. Selliseid radikaalseid lavastusi on tehtud ennegi ja tehakse tulevikuski, kuid siiski on «Kõnts» Ojasoo-Semperi teatris ja ka Euroopas ainukordne – eriline on näitlejate usaldus üksteise, lavastajate ja publiku suhtes. Kes julgeb, mingu vaatama. 

* Täiendus  

Viis päeva on möödas, kuid nähtud pilti ei saa ma peast. Ikka ja jälle otsin Ene-Liis Semperi Tiit Ojasoo poolt õhku visatud küsimustele vastuseid. Ebamugavustunne ja negatiivsed emotsioonid, mis saalis olid domineerivad, on ununemas ja asemele on tekkinud veendumus, et tegemist oli ülimalt võimsate kujunditega ja mõjuva lavastusega. Võib-olla võimsamaga lavastusega, mis Eestis üldse kunagi on tehtud.

Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo ning NO99 trupp on saavutanud oma eesmärgi. Ma mõtlen. Ma olen hoidunud sel teemal rääkimast, et mitte saada kellegi teise mõtetest-emotsioonidest mõjutatud. «Kõnts» elab minu sees ja meie dialoog pole mõeldud võõrastele.

Minus on tekkinud soov minna «Kõntsa» uuesti vaatama, lootuses, et teisel korral suudan emotsioonid kõrvale jätta ning näha ja kuulda seda, mida lavalt otse ei öelda ega näidata. Sooviksin saada ka kinnitust, et ma ei mõtle lavastust suuremaks kui see on. Ma ei taha Houlleebecqi romaanidest loetud mõtteid pookida NO99 lavastusse.

Alanud hooajal on esietendunud kaks tähelepanuväärset lavastust - «Kõnts» NO99s ja «Tartuffe» Eesti Draamateatris. Need lavastused on teineteisele täielikud vastandid, nad kasutavad väga erinevat teatrikeelt, kuid samas näitavad just need lavastused Eesti teatri rikkust. 

ARVUSTUS

Teater NO99 «Kõnts» 

Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo 

Töö kehaga Jüri Nael 

Valguskunstnik Petri Tuhkanen

Muusikaline kujundus Jakob Juhkam, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper

Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Jarmo Reha.

Esietendus 17. oktoobril

Foto Tiit Ojasoo

Välkarvustus: Kõnts
Allikas: Postimees
Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadaluspüksidarvustusdepressiivneemotsioonidEne-Liis SemperesietendusetvGert Raudsepinimesedjakob juhkamJüri Naelkaljujärvkultuurimajalavastusmarika vaarikmetafoorno99noorteOjasooragnar uustalRasmus Kaljujärvsugutungteaterteater no99tiit ojasoovihmaussid
Samal teemal
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
Postimehe kino
Tallinnas algas eriti lühikeste filmide festival
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE