The Orb-nad ei ole tehnoloogia orjad

The Orb- vasakult Dr.Alex Paterson ja Thomas Fehlmann analoog-masinate seltskonnas nautimas Foto: The Orb

Ambient-gerondid, väljendus The Orbi kohta mu eksmuusikakriitikust tädipoeg. Nende 1992 ilmunud singel «Blue Room» on kõige pikem singel, mis eales jõudnud briti singlitabelisse ja mis on mõjutanud isegi Robbie Williamsit. Pikkust oli sel 39.57, kuna 40-minutiline plaat oleks juba klassifitseeritud albumiks.

See oli aeg, mil The Orbil läks hästi nii Suurbritannias kui USAs ja sedalaadi tajusid väänava tantsu-ambient-artisti jaoks polegi see nii iseenesestmõistetav, kuigi jah, olid ka pisut teised, eksperimentaalsema loomuga ajad.

The Orbi kuulsaimateks lugudeks «Blue Roomi» kõrval on Steve Reichi ja Rickie Lee Jonesi sämplitega «Little Fluffy Clouds» ning «Toxygene». «Toxygene’i» genees on järgmine: The Orb pidi remiksima Jean-Michel Jarre’i, kuid remiks muutis algmaterjali tundmatuseni. Jarre’ile ka lugu ei meeldinud. The Orbi põhimees Dr. Alex Paterson ütles selle peale, et prantslased ongi viis aastat ajast maast.

Praegu koosneb The Orb Patersonist ja šveitslasest Thomas Fehlmannist, kes on samuti elektroonilise muusika suunanäitajaid olnud juba pea nelikümmend aastat. 80ndate alguses tegi ta avant-gruppi Palais Schaumburg, sealt edasi tulid kõikvõimalikud techno-arendused. Ütle Fehlmannile, et oled mitu aastat töötanud aadressil Faehlmanni 12, soovitab tädipoeg. Selle unustan ma intervjuu ajal ära. Helistan Šveitsi elektroonikule tema Berliini koju.

-Tere, kuidas läheb?

Tänan küsimast, hästi! Oleme praegu turneel ja siis kipuvad need päevad ikka korduma. Tead sa seda filmi, milles peategelane ärkab iga kord ikka sellessesamasse päeva.

-See on vist üks Bill Murrayga film?

Seda küll.

-Kuidas selline kordustel ja rutiinil põhinev tuurirežiim teile üldse istub?

Selles on nii head kui halba. Meile meeldib live’e teha ja ühe päeva «nurgakivina» on need alati paremad kui lennujaamades istumine ja ootamine. Samuti teevad kordused elu kergemaks, sest alati tead, mis sind ees ootab.

-Teile meeldib live’i teha. Live’i teete te masinatega. Mis vahe on teie jaoks live’il ja stuudios muusika tegemisel?

Live’is mängides on meil mõistagi aluslood olemas, aga selle käigus muutub palju, leiutatakse palju. Kahte sarnast ei tule kunagi. Minu asi on sättida live’is paika lugu sellisena, nagu me seda teame, ja Alex kui DJ improviseerib selle peale. Ta kunagi samu plaate ei võta. Ka meile endile meeldib live’il ikkagi riske võtta ja saada üllatatud, muidu oleks kuidagi puine.

-Visuaalne osa on teil ka alati väga võimas ja oluline, kuidas te konkreetses esinemisolukorras sellega suhestute?

On küll, aga paraku minu puhul on näiteks nii, et kui ma oma musafaile seal haldan, siis ei õnnestugi mul visuaale näha, sest selja taha ju inimene ei näe. Kuid ei saaks öelda, et ka publikut poleks huvitav vaadata.

-The Orbi plaatidel on alati sellised, ütleme, nii komplekssed plaadinimed ja ka kujundus. Viimane plaat kannab nime «Moonbuilding 2704 AD». Mida see tähendab?

(Naerab.) Eks üks eesmärk on lasta kuulaja kujutlusvõimel tegutseda. Mida ma rõhutaks, on see ehitamise osa selles sõnas, me tahaksime, et inimesed midagi päriselt teeksid, ette võtaksid, ehitaksid. Leiutada oma tulevik, leiutada enese ümbruskond. Kuule ehitamise visioon on muidugi väga futuristlik, kuid hiljaaegu räägiti, et millalgi 20…70 vist plaanitakse saata Kuule üks pikaajalisem inimdelegatsioon. Ja kuidas sa seal Kuul elad, kui sinna midagi ei ehita. Nii et mõtted on õhus ja eks haarasime meiegi neist kinni.

-Elon Musk, praegune tehnovisionäär number üks, on rääkinud oma plaanist aastal 2040 hakata Marsi koloniseerima, sinna juba väike inimasustus tekitada. Kuidas te suhtuksite elusse sellises maavälises koloonias, meeldiks see teile?

Külastaksin küll, aga elada vist ei tahaks. Mulle meeldib selleks liiga palju näiteks loodus – kondad metsas jne. Meie «Moonbuilding»-pealkiri viitab ka ajaloole, mida Kuu kui selline on üldse kunstnike kujutlustes aja jooksul tekitanud. See on meie väike soov sellele midagi lisada.

-Milline on teie suhestumine meie tehnoloogilise igapäevaga, kõikvõimalikud vidinad ja äpid, olete te nende suur kasutaja?

Ma väga suur tech-head ei ole tegelikult. Paar tosinat äppi mul arvutis siiski on. Ei saaks öelda, et otsin uusi vidinaid nii palju kui võimalik, pigem vastupidi, pigem olen rõõmus, kui ma ei pea endale mingisugust äppi laadima. Võiks ju arvata, et need teevad su elu kergemaks, aga vist ikka ei tee – pigem teevad stressirohkemaks, kuna pead vaatama, kuidas need töötavad, kas ühendused sobivad jne.

Muusika tegemise mõttes oleme tehnoloogilistest uuendustest küllaltki sõltumatud. Kasutame küll programmi Ableton Live, kuid peamiselt ikkagi analoogsüntesaatoreid. Samuti miksimislauda. Ja nii on täitsa hea. Mulle tundub, et tehnoloogia ülesanne peaks olema aidata sind, mitte sina tehnoloogiat. Vahel tuleb liiga palju lugeda ja ennast kurssi viia, selleks et mingi asi tööle saada, me Alexiga aga tahaksime eelkõige ikkagi muusikalistele ideedele keskenduda. Me pole tehnoloogia orjad.

-Kuidas teile meeldib muusikat kuulata, millist tehnoloogiat kasutate?

Ikka plaadimängijat. Head meelt teeb, et vähemalt Berliinis teeb plaat tugevat comeback’i. Plaat on meie jaoks parim viis nii muusika kuulamiseks kui ka muusikaga töötamiseks.

-Olete ka öelnud, et «Moonbuilding 2704 AD» kõlab kõige paremini just vinüülil?

Selline tunne on küll. Teine asi on ka meie isiklik ajalugu muusikafännidega, mis seob meid selle meediumi külge. Minust sai muusikafänn 7-aastaselt, alustasin sel ajal seitsmetolliste vinüülplaatide kogumisega. Nii et vinüülplaat on jätnud tugeva jälje, kuidas ma muusikaga üldse suhestun. Võiks öelda, et see on harjumuspärane, aga ma ei taha sellest harjumusest loobuda.

-Te ei olnud The Orbi päris algkoosseisu liige, milline oli teie esimene kontakt nendega?

Tegelikult tundsin ma Alexit juba enne seda, kui ta The Orbi alustas. Produtseerisin ühe loo ka The Orbi esimesele albumile. Nii et minu ajalugu nendega ulatub üle 25 aasta ja rohkemgi. Isegi kui ma pole alati kambas olnud, olen alati väga lähedal seisnud.

Minu ja Alexi koostöö üks suurepäraseid momente ongi, et me töötame The Orbi muusika kallal väga intensiivselt, kuid me ei ela samas linnas. Pärast pingelist tuuritamise või salvestamise faasi võtame alati üksteisest puhkust, ja saame seda ka hästi võtta. Tuleme kokku alati siis, kui seda tõesti teha tahame. See on väga täiskasvanulik viis ühte bändi teha, arvan ma.

-Varajast The Orbi kirjeldasid kriitikud ka kui «reivipõlvkonna allatulekumuusikat»? Kui kõva reivimees te ise olite?

Mind huvitasid tol ajal rohkem pigem väiksemad peod. Olin siinses, st saksa «house’i ja techno-revolutsioonis» asjamees selle alguspäevilt, alates 80ndate lõpust. Berliini müüri langemise paiku olin ma üks neist, kes töötas plaadifirma Tresor juures (legendaarne saksa techno-leibel – J. A.).

-The Orbi eelmiste plaatide juures tegite palju koostööd ühe muusikamaailma suurima ekstsentrikuga, jamaica dub-staari Lee Perryga. Kuidas oli temaga koos töötada?

Ta on tõesti suur ekstsentrik, sul on õigus. Aga meil sujus, sest meie kohtumised toimusid selleks, et teha ainult muusikat. Sellisel moel lähenedes oli see kõik üsna lihtne, sest ta on väga ideedeküllane tüüp. Ideed, tekstid, soovitused – kõike seda tuleb talt nagu puistaks. Vaatamata sellele, et ta on juba vana mees, üle seitsmekümne, oli ta energia muidugi muljetavaldav.

Läksime stuudiosse mõttega, et teeme nädala jooksul neli-viis lugu, aga juba esimese päeva lõpuks mõistsime, et need lood on juba tehtud. Lõpuks oli meil nädalaga 18 lugu kotis, mis näitab, et asi ületas kaugelt ootusi.