Ohtlik teater

«O-i. Hiline armastus», pahupidi pööratud vene klassika. Foto: Kuldne mask

Et Venemaal on ohtralt andekaid humoriste, kes suudavad sekundiga moonduda kellekski teiseks, teavad Vene telekanalite vaatajad vägagi hästi. Dmitri Krõmovi Draamakunstikoolis ja Laboratooriumis õppinud ning nüüd Krõmoviga üheskoos lavastuse välja toonud noored andsid silmad ette aga ka kõige suurematele KVNi staaridele.

Kuldse Maski Tallinna külalisetenduste võimsaim pauk oligi Dmitri Krõmovi lavastatud «O-i. Hiline armastus». Kui Eesti teatriloost otsida mingitki paralleeli, võiks seda võrrelda kultusliku lavastusega «Armastus kolme apelsini vastu» – tõsine teema, mida esitatakse tuhat korda üle võlli keeratud huumoriga: mehed mängivad naisi, kostüümid-grimm on totaalselt ülepakutud, näitlejate liikumis- ja kõnestiil on kohe-kohe ületamas inimvõimete füüsilisi piire. Krõmovi lavastus näitas, milline võimas relv on grotesk ja sarkasm.

Aleksandr Ostrovski komöödial põhineva lavastuse kangelased kuuluvad Gorki «Põhjas» värvikasse aguligängi: võlgades suurilmadaam, kasiinosõltlasest alkohoolik ja tema ema, tõeline vene mamotška, kiimas keskealine naabripreili, tema rumal ja ahne isa, Quasimodo kaksikvennast ullike. Kirev kasuahne kõnts ehk üleliigsed inimesed.

Süžeelt oli tegu tavalise jandiga, kus üks kavalpea püüab teist üle trumbata. Kuid eelkõige rääkis lavastus lootusetusest, alatusest, ärapanevast elujanust ja samas ükskõiksusest, üksindusest ning kinnisideedest.

Samas on ses lavastuses väga tugev annus protesti «nii peab, sest teised teevad nii»-elustiili, väikekodanliku raamistiku vastu. Tegijate sõnul räägib ohtrate ja lihtsate, kuid sugugi mitte lihtsalt, vaid leidlikult lavastatud kujunditega lavastus Vene elust, kuid täpselt samasuguseid «Võsareporteri» kangelasi on Eestiski.

See oli teater, millist Eestis kahjuks ei näe. Eestis on võib-olla sama andekaid tegijaid, kuid Krõmovi lavastus erineb eestlaste töödest viimistluse poolest: kõik ideed on jõutud lõpuni mõelda, kaaluda, katsetada, viimistleda ja selgeks harjutada. Midagi pole jäetud juhuse hooleks, ent samas on tunda, et näitlejatel on laval oma selgeksõpitud raamistikus väga suur vabadus, sest nad teavad, mida ja miks nad seda teevad. Väga teraselt kuulati ja jälgiti saali, mängides ja kaasa tõmmates kõik vaatajad.

Ilusad naised, ja veel peaosas

Kuldse Maski raames nägi Eesti publik ka Venemaa ühe intrigeerivama lavastaja Timofei Kuljabini tööd, Novosibirski teatri Krasnõi Fakel repertuaari kuuluvat «Oneginit». Kuldse Maski konkursil pälvis Puškini tekstil põhinev lavastus parima valguslahenduse ning draamalavastuste ja nukuteatri žürii eripreemiad. 

Kuljabin on seesama mees, kelle lavastatud «Tannhäuserit» süüdistati Venemaal usurüvetamises. Kohtus lavastajat siiski süüdi ei mõistetud, kuid Novosibirski ooperiteatri direktor pidi ametist lahkuma, loomulikult võeti ka lavastus mängukavast maha.

Seda kõike teadnuna ootasin «Oneginist» rohkem. Ühiskondlikku protesti tegelikult oli, samuti ka uusi rõhuasetusi, põnevaid võtteid, nagu näiteks Lenskit saatev tolmupilv või argirutiini mõttetust rõhutavad liikumisseaded, aga ka Puškini teksti esitamine salvestatuna (meenusid vene keele tunnid, kus krabisevalt vinüülplaadilt lasti õpilastele klassikute tekstikatkeid), mis tekitas erilise, puškinliku õhustiku.

Ent vajaka jäi emotsionaalsest puudutusest. Samas peab tunnistama, et tervikliku kontseptsiooni ja näitlejate mängustiili poolest oli Kuljabini «Onegin» paljudest Eestis tehtud klassika uustõlgendustest elujõulisem ja vähem punnitatud.

Stseeni, kus Darja Jemeljanova mängitud Tatjana kirjutab hullununa Oneginile kirja, võiks Kanuti Gildi saalis pakkuda publikule eraldi tantsulavastusena. Lavastuse täheks polnudki Onegin, vaid Tatjana, kes publiku silme all kalgistus, muutudes süütust tüdrukust jõuliseks naiseks. Tatjana rolli eest kandideeris näitlejanna ka Kuldse Maski auhinnale.

Märksõnadena jäid domineerima «üksindus», «igavus», «tülpimus», «kiire tüdinemine», «egoism». Onegin sobiks Houllebecqi kirjeldatud maailma kangelaseks, kes jälestab sellesama maailma depressiivsust ja nüridust.

Eesti teatris jääb vägisi mulje, et naisnäitleja saatuseks on peaaegu sõnatud kõrvalrollid. Kui näitleja juhtub olema veel ilus, siis huvitava töö saamiseks peab ta ületama keskea piiri. Kuldse Maski sõnalavastustes mängisid eranditult ilusad naised (ka siis, kui kleidis oli tegelikult mees või grimm oli näitleja välimuse muutnud Brežnevi kulmudega tikujuku koletiseks) – ei välimus ega sugu pole takistanud neil teha suuri rolle. Õigemini: lavastaja näeb neis laval usaldusväärseid partnereid.

Nii Krõmovi «O-i. Hilises armastuses» kui Kuljabini «Oneginis», aga ennekõike lavastuses «Kõik me kaunid inimesed» on loo keskseteks tegelasteks kangelannad, keda mängivad naisnäitlejad said näidata, milleks nad võimelised on. Meeste kanda olid lavastustes kõrvalosad, tõsi, vajalikud rollid, kuid tähed olid siiski naised…

Juri Butussovi lavastus «Kõik me kaunid inimesed» (Peterburi Lensoveti-nimelise teatri lavastus) oli suurepärane näide, et ka ilus naisnäitleja, kes sobinuks pigem Beatrice’i kui Merle Palmiste õeks, võib mängida suureks ühe üsna tavapärase armuloo, näidates publikule armastuse erinevaid toone alates armumise hullusest kuni silmipimestava armukadeduseni.

Ivan Turgenevi näidendil «Kuu aega maal» põhinev lavastus on taas kord tänapäevane tõlgendus klassikast, kus idülliline elu maal tähendab igavust, mandumist, intriige, amoraalsust. Patu ja pahelise elu keskmes on jõudeelu nautiv Natalja Petrovna, keda kehastab Anna Kovaltšuk.

Butussov polnud raatsinud loobuda mitte ühestki prooviperioodil pähe tulnud ideest: kõike oli liiga palju. Lavastaja idee päästis uppumisest just Kovaltšuk, kes suutis mängida oma tegelaskuju sellele silmipimestavale küllusele kontrastiks – inimeseks, kelle maailm lööb kõikuma ja ähvardab koost laguneda täiesti kontrollimatu armumise pärast. Tänu Kovaltšukile muutusid müra ja segadus kõnekateks kujunditeks.

«Chaplin» nagu Big Mac

Esimest korda oli Kuldse Maski Tallinna festivalil kavas ka muusikal. Charlie Chaplini elust rääkivale lavastusele müüdi piletid küll kõige kiiremini välja, aga… Tegelikult on pisut üllatavgi, et Christopher Curtise muusikal põhinev Warren Carlyle’i lavastus tunnistati 2014. aasta Venemaa parimaks muusikalilavastuseks ning selle peaosalised said näitlejapreemiad (parim naisosatäitmine Maria Lagatskaja-Ziminalt, parim meesosatäitmine Jevgeni Zaitsevilt). Sest tegemist oli professionaalse, kuid igava lavastusega.

Nimiosa mänginud Zaitsev oli küll veenev Chaplin, tuues publikuni suurmehe elu traagika, kuid siiski jäi tema roll eluloo illustratsiooniks. Võib-olla see Chaplini muusikal näitabki uut Kuldse Maski suunda – igavat ja ohutut. Võiks öelda, et Peterburi muusikalises komöödiateatris lavastatud «Chaplin» oli sama originaalne kui Peterburi McDonald’sis müüdav Big Mac.

Teataval määral on mõistetavad Venemaa võimukoridorides Kuldse Maski kohale kerkinud äikesepilved. Suve hakul vahendas Jaak Allik Postimehes (vt 10.06) Venemaa kultuuriministri esimese asetäitja ettekannet, kus kõrge ametimees leidis, et Kuldne Mask toetab aastast aastasse moraalinormidega vastuolus ja ilmselgelt ühiskonda provotseerivaid lavastusi. Lisaks väitis Vladimir Aristarhov, et Venemaa olulisima teatrifestivali lavastused sisaldavad russofoobia elemente ja põlgust Venemaa ajaloo suhtes ning väljuvad teadlikult kõlbluse raamidest.

Neljast Tallinnas etendunud Kuldse Maski lavastusest kolm täpselt sellised olidki. Kõigele lisaks veel kunstiliselt kõrgel tasemel.

Teatrifestival

Kuldne Mask

12.–20. oktoobrini Tallinna teatrites