Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/11/17/4708257t1h3102.jpg)
Enne algupärandi esietendust esitleti Ugalas näidendiraamatut: Urmas Lennuki triloogiat «Ükskord Eestimaal». Peategelasteks kaks venda, Jakobi ja Peteri, kes vaheldumisi maakodust ära kippunud ja jälle tagasi tulnud. Esimese osa «Rongid siin enam ei...» lavastas Andres Noormets Ugalas 2002. Kaks tookordset osalist, Gert Raudsep ja Peeter Jürgens, mängivad samu tegelasi uuslavastuses «Ema oli õunapuu». Triloogia keskmise osa «Päeva lõpus» lavastas autor Rakvere teatris 2008.
Urmas Lennuki näidendid on kodused ja omased, tegelased vaatajale tuttavad või suisa sugulased, dialoog vaimukas ja habras, absurdi piiril õõtsuv, sõnamänguline, impressionistlik. Vallo Kirsi lavastuse õhustik on õdusalt autoritruu, näidendi «Ema oli õunapuu» esietenduse ajal tundsin lakkamatult, et tahaksin naerda ja nutta üheaegselt.
Kirs söandab aeglustada lavarütme, see loob hääbuvale kodukülale iseloomuliku voolava olemise, kus unenäoline mälukulg ja igapäevane nokitsemine, muhe lõõp ja tüdinev jagelus kentsakas tasakaalus. «Õhtu on õhuke sild kahe maailma vahel,» kirjutas noorem vend Peteri oma kaustikusse – sama õhuke sild kannab meid koos vendadega mälestustemaale.
Jaanus Laagrikülli kujunduses on «prügimägi», mille keskel koduhoidja Peteri mälestusi süstematiseerib, täis ilmekat kilakola ja pudipadi, mis äratab isiklikke seoseid ja võimaldab küllaga köitvaid lavategevusi. Valguskunstnik Rene Liivamägi lisab olustikule valgusekiiri ja varje, nii ka Peeter Konovalovi helikujundus, kus viipeid «Rongide... » helimaastikule.
Lavastuse nüansipeenus haakub Lennuki stiiliga. Üks detail: Peteri riputas pesunöörile riideid kuivama, kerge viivitusega taipasin, et kõrvuti sattusid sinine, hallikasmust ja valge riidetükk. Oli kord aeg ja riigikord, mil sinimustvalge värvikombinatsiooni lavale sokutamine mõjus julgustükina – praegu tekib mõtlemapanev, minoorne veendumus, et just siin, kodukülas, ongi meie päris Eesti.
Ka see, mismoodi Peteri valab piima enne joomist kilepakist piimapudelisse, sisendab ehtsat nostalgiat. Lavastus on täidetud viivudest, mil pealispinnal argine teotsemine saab sümbolikaalu.
Tanel Ingi mängib Peterit südamliku hoolimisega, murelikult ja kavalalt, targa napi huumoriga. Gert Raudsep oli Ugala näitleja 1992–2005, sestap ta naasmine Jakobi rollis kui kadunud poja kojutulek. Vennad on sama tõugu: introvertsed, siseilmalt pigem heledad, meelsalt ja üksiti tõrksalt lapsepõlve tagasi kanduvad, oma ema pojad ja mitte memmepojad, sarnased lapselikus kaitsetuses ning mehelikus pujäänitsemises.
Käivad teineteisele närvidele, suhtlevad kidaliselt, aga sisimas hoiavad teineteist, teevad koos koerust, heldivad salamisi. Ütlemata jäänud sõnad saavad öeldud suunurgas tuksatavas muiges, kulmukergituses või hoopis seljaga... Raudsep toob kaasa «Rongide... » slepi, Ingi haakub sundimatult: kena näide vendade moosisöömine või Jakobi külmkappi kolimine. Üks täpsemaid viive on, mismoodi Jakobi vargsi mekib sefiiritorti, ta suule venib lai magus naeratus, aga samas ajab iiveldama... Nii ongi piinlikuvõitu, aga kallite mälestustega.
Raadioeetri kaudu suhtleb poegadega surnud ema Hellen – Leila Sääliku soojatooniline hääl äratab omakorda helli mälupilte, igatseks ema häält rohkem kuulda. Raadiost kõlavad saatekatked pole foon, vaid kenad ajamärgid. Lennuki lavatekstide ajataju, ta sotsiaalsus pole plakatlik ega publitsistlik, vaid justkui võõrituslik, samas isiklik, vahetult puudutav.
Vanakülas elab paar vinget vanameest. Peeter Jürgensi onu Sass, kes igatseb oma tütre Marioni järele ja põeb eluvalu, on halenaljakas üksildane näss. Viinaviskamise stseen värvikalt tragikoomiline, Sassil väike klaas taskus ootevalmis ja krooniline kätevärin ei saa takistuseks.
Võrratu rolli loob Andres Tabun, tema Tepo on krutskimees ning tõsiväärikas narr. Tepo otsus surra toob meelde Mrožeki «Tango» vanaema: mõlema tegelase lahkumises kangastub ühe epohhi lõpp. Esietendusel olid eriliselt naljakad Tepo etteasted postkasti ja külma õllega ning improvisatsioon sünnipäevatordiga. Tabun on näitleja, kes läheb aastatega aina paremaks, nagu väärt vein!
Nähtavaile naistegelastele on usaldatud veidi kitsimalt pooltoonilisust kui meestele. Sisuliselt on naised aga ilmatu olulised kui lootuseloojad. Eriti noor Hellen, poiste ema nimekaim: Marika Palmi reibas, parajalt provotseeriv tüdruknaine annab tulevikuusku rohkemgi, kui taipasin näidendist välja lugeda. Saladuslik tegelane on Marion, Sassi tütar, kel kummagi vennaga läbi elatud romanss. «Päeva lõpus» väideti üsna ühemõtteliselt, et Marion on surnud; Kata-Riina Luide kehastuses tundus ta samavõrd ühemõtteliselt elusana, meeleolus jäi vajaka õhukese silla tunnet...
Liigutav on lavastuse lõpp, kui kõikjal toasoppides süttivad isikupärased lambid, iga valgusallikas äratuntav minevikust – kaks Hellenit on süüdanud mälestuste sooja valguse. Vennaksed aga siirduvad kahekesi kalale. Nende efektne kostümeeritus võiks seostuda matustega, aga kuna minnakse vennalikult koos, on minejaid pilguga saates kerge, helge, suvine tundmus.
Nõnda saab avara tähenduse näidendi «Ema oli õunapuu» alapeakiri kavalehel – koju ja tagasi.
Arvustus
Urmas Lennuk «Ema oli õunapuu»
Lavastaja Vallo Kirs. Esietendus Ugala black box’is 14. novembril