Toomiku ja Kaselaane olemise talutav raskus

Jaan Toomik- Self-portrait with cut penis. Homage to Van Gogh Foto: Stanislav Stepaško

Jaan Toomiku kui Eesti tuntuima kunstniku kuvand välismaal kannab jätkuvalt. Pariisis avati mõnda aega tagasi suurejooneline moodsa arhitektuuri tippteos – Frank Gehry projekteeritud Louis Vuittoni Fondi maja. Selle praegu lahti oleval kolmandal näitusel on esindatud selliste tippnimede nagu Jean-Michel Basquiat', Marina Abramovici või Douglas Gordoni kõrval ka Jaan Toomiku video «Isa ja poeg» (1998).

«Smells Like Old Men’s Spirit» näitab Toomiku praeguse aastanumbri sees valminud maaliloomingut pluss üht nimeta videotööd. Näitusel tegeleb Toomik vananemise küsimusega.

Toomiku tööde vaatamise või kogemise puhul tekib kohe pähe üks eelhäälestav mõte – Toomik on keeruline, raske, sügav kunstnik, tema puhul tuleb otsida sümboleid ja tõmmata seoseid. Ta seostub ka depressiooni ja füüsilisusega. Isegi kuidagi animaalse ja/või teispoolse füüsilisusega.

Toomiku puhul saame rääkida tugevatest ja selgetest kujunditest, ent minu jaoks on üks meelde sööbinumaid selline, kuidas ühes dokfilmis – või oli see telesaates – läks kunstnik oma kodus treppi kasutamata teisele korrusele. Ta lihtsalt tõmbas ennast käte jõul nagu ropsti üles ja läks, kuhu vaja.

«Smells Like Men’s Spiriti» kandev teema on vanuse tajumise ja läbikukkumise teema. Vanust tajutaksegi vist kõigepealt kehast, ja ennast ning oma keha küllaltki esiplaanile tõstnud kunstnikuna on Toomikul selles osas kompass ja järjepidevus ette näidata ning nii ei mõju näitus reekviemina kaotatud millelegi (võib-olla selle läbi hoopis võidetud millelegi) – vananemise protsess saab loomulikult, isegi raskuse- ja depressioonivabamalt kui Toomikul tavaliselt edasi antud. Toomik light, öelgem.

Tema loomingus on tähtis side isa ja poja teemal – mehelikul liinil (ta kaotas üheksaselt oma isa). Meenub siinkohal paralleelina Toomikule Aleksandr Sokurovi film «Isa ja poeg», mis on kohati nii kehaline, et liigub peaaegu seksuaalsuse piiril, aga ei ole seda, vaid kujutab hoopis erilist suhte pühadust. (Guugeldades avastan, et Toomiku lühifilmi «Armulaud» on esitletud kunagi Pariisis koos Sokurovi filmidega. Nii et klapib.)

Nimeta videos kõnnib Toomik sügisesele surnuaiale. Meenutagem, et Toomiku video «Tantsides isaga» (2003) näitab Toomikut Jimi Hendrixi muusika saatel oma isa haual ekstaatiliselt ja transis tantsimas. Isa hauakivile on kirjutatud samuti Jaan Toomik. Kunstnik raputab uues videos väikese puukese sügisestest lehtedest tühjaks ja lahkub. Selline zenilikult naljakas žest. Räägin selle naljakusest ka inimesele, kellega näitust vaatan, aga tema, tundub, võtab Toomikut eelkõige ikka tõsiduse võtmes, ja miks ei peaks. Toomik ei ole kunagi oma maalidega rahul ja maalib neid pidevalt üle, räägib kaaslane.

Jõuamegi nalja ja tõsiduse teema juurde. Surnud isa teema, isa ja poja teema, animus, religioosse kohalolu, depressioon jne – need ei ole ju asjad, millesse peaks justkui naljaga suhtuma.

Kuid Toomiku tööd teevadki mulle sageli ka nalja. Jaan Koomik, mõtlen siis, ja unustan selle mõtte kiiresti. Võib-olla töötab siin see moment, et kui ei tohi naerda, siis just tulebki naer peale. Mingisugust zenilikku huumorit tema töödes ja ka olekus üldse on. Meenub  ühe kunstinäituse avamine, millel Toomik istus kunstiteose peale puhkama. Üks sümpaatne inimene märkas seda ja ütles huumoriga: noh, Jaan, sa istud kunstiteose peal. Jaan siis vastas huumoriga pooleks, et kõik, mida ma puudutan, ongi kunst.

Tallinna Linnagaleriis on avatud minu arvates Eesti noorema põlvkonna ühe mõjusaima kunstniku Jass Kaselaane skulpturaalse installatsiooni näitus «Majakas». Toomikut ja Kaselaant seob nii mõndagi. Kõigepealt see mainitud metafüüsika, nende töödega kokku puutudes mõtled ikka rohkemale kui sina ja mina. Ja ka selline toores stuff – religioosset ja apokalüptilist puutuv – Kaselaanel veel eriti, sest Toomiku puhul on tema ise ja tema keha ikka seal kuskil filtriks vahel. Kui Toomikul on Isa, Poeg ja Püha Vaim, siis Kaselaanel on isa ja poeg sellest võrrandist kuhugi kadunud. On materialiseerunud püha vaim ja see püha vaim on hölderlinilikult hirmutav.

Üks pikantsevõitu seigake seob neid kahte veel, nimelt varastas Jass Kaselaan mõni aasta tagasi Tartus näituselt ära Toomikule Eestis kõige rohkem (kuri)kuulsust toonud «sitapurgi» re-make’i. Usutavasti ei olnud tegu ei juhuse ega ka, noh, kunstivargusega. Sitt on mõnes mõttes väga toomiklik teema. Sitt on ju samaaegselt kõige kehalisem ja kehavälisem või – ülesem nähtus üldse. Sitast saab rääkida pühaduse ja selle ümberpööramise terminites. Sitt on metafüüsiline ja filosoofiline süsteem. Sitt on piir, jne jne.

Kuid Kaselaane juurde. «Majakas» kujutab endast kahte ruumi kaasavat kaselaanelikult monumentaalset objekti. Üks objektidest suudab oma abstraktsuses tekitada tajumuse mingisugusest natuke kaljusest mererannast. Teine objekt on siis kuidagimoodi nagu majakas, mis edastab signaale. Ja nii ongi. Range ja raske, pime ja niiske novembriõhtune meeleolu on loodud. Meri kui kaootiline ja lunastav must auk.

Minuga koos viibis näitusel ka üks vanapaar. Tundus, et nad olid sinna sattunud pigem juhuslikult. Vanem mees ütles oma prouale niimoodi teadlikult ja hinnangut andvalt: see on plastmass, ja koputas sõrmenukiga vastu Kaselaane objekti. Proua ka koputas. Seejärel nad lahkusid. Koputasin ka, oligi plastmass – jäin veel selle peale mõtlema, et kuidas see plastmass minu arusaamale Kaselaane monumentaalsusest mõjus. Umbes sarnane on minu kokkuvõttev fast-food-hinnang mõlemale näitusele: polnud kummagi puhul murranguline, CVsse erilise rõhuasetusega salvestuv näitus, vaid pigem selline «tuntud headuses».

Näitus

Jaan Toomik «Smells Like Old Men’s Spirit» Temnikova ja Kasela Galeriis avatud 9. jaanuarini

Jass Kaselaan «Majakas» Linnagaleriis avatud 29. novembrini.