Foto- sarmikas ja külgetõmbav

Mari-Leen Kiipli. Unede kool. Värvifoto valguskastis, 80 × 90 cm, 2015 Foto: Repro

Näitus «Plahvatusest tasandikule. Eesti kaasaegne foto 1991—2015» on esimene nii mahukas nüüdisaegsele kaamerakunstile keskendunud näitus, mis jälgib fotograafia kujunemist üheks Eesti nüüdiskunsti domineerivamaks ja mitmekülgsemaks meediumiks alates 1990. aastate algusest. Kunstnikest on esindatud Toomas Kalve, Eve Kiiler, Mari-Leen Kiipli, Paul Kuimet, Laura Kuusk, Mari Laanemets, Marco Laimre, Peeter Laurits, Ly Lestberg jt. See jt on aga nii pikk, et lihtsam oleks öelda: kõik, kes viimase 25 aasta jooksul Eesti fotokunstis kuidagiviisi olulised on olnud. Rääkisime näituse kuraatori Anneli Porriga.

-Kas seda näitust oli kerge või raske koostada?

Nii pikka ajavahemikku hõlmava näituse koostamise kergus ja raskus seisneb täpselt ühes ja sama asjas: kõnekaid ja olulisi teoseid on nii palju. Samuti on palju näituseformaate ja võimalikke teemaliine, mille hulgast valida. Teiseks seadis tegutsemine muuseuminäituse ja kunstiajaloo kontekstis lati kõrgele. See valik on kindlasti ainult üks võimalus, kuidas fotograafiat kasutavat kunsti kokku võtta.

Konkreetsem raskus on seotud eriti 1990. aastatest pärit teoste leidmisega. Suuremat osa tolleaegsest intensiivsest ja omaalgatuslikust näituseelust läbi käinud teostest ei ole enam alles ega ka võimalik taastada. Mõnd vajalikku materjali enam ei toodetagi, labori sisustus on täiesti muutnud. Viga oleks arvata, et kuna foto on tiražeeritav, siis on üks hävinud suurendus kergesti asendatav. Samas, kuigi suurem osa töödest on kontseptualismijärgsed, sõltub osa tähendusest ikkagi ka materjalist, mitte ainult idees või jäädvustatud kujutises.

-Mille alusel valisite kunstnikud?

Valikut tehes mõtlesin terviku hõlmavusele ja tasakaalule, mitte üksnes kunstnike esindatusele. Lisaks autoripositsioonidele pidasin silmas ka teemasid ja võimalikult laia fototehnikate hulka – kuna autorid on karjääri jooksul töötanud mitme erineva teema ja tehnikaga.

Fotode vormistuste ja esitusviiside rütm on vajalik, et vaataja silmal oleks lõpuni huvitav ja saaks tunda erinevaid aistinguid klassikalistest fototehnikatest eksperimentaalsemateni. Tehniline perfektsus ei ole kusjuures pildi kõnekuse juures üldse määrav, ilmselt valmistavad mõned kunstiajalukku kirjutatud tööd fotopedantidele pettumuse.

-Mis loo see näitus teie kui kuraatori kontseptsiooni järgi räägib?

Kuna fotograafia on sotsiaalne meedium, siis on viimase 25 aasta fotokunsti lugu ka Eesti ühiskonna lugu. Tuleme murrangulistest, lausa segastest aegadest ja oleme jõudnud rahulikumale väljale, kus iga huvigrupp või kunstnik saab ajada oma asja. Ma ei taha vastandada kunstis nii olulisi 1990. aastaid praegusele ajale, mil nagu ei juhtugi midagi põrutavat.

Huvitav oli aga kronoloogilist telge natuke segi ajada, vaadata, mis juhtub, kui panna näiteks 15-aastase vahega tehtud tööd omavahel dialoogi. Palju on fotosid, mis praegu vaadates mõjuvad ennustuslikuna. Nii et see ei ole rangelt paika pandud ja konserveeritud kunstiajaloo näitus, vaid teosed toimivad edasi tänases päevas.

-Kuidas on nende aastate jooksul muutunud foto positsioon nii kodusel kui ka rahvusvahelisel kunstiväljal?

Foto või laiemalt igasugune kaamera abil saadud kujutis on kaasaegse kunsti näitustel ühest küljest normaliseerunud, muutunud pigem reegliks kui erandiks. Seepärast on isegi imelik teha 2015. aastal ainult ühele meediumile keskenduvat näitust. Samas on juurde tulnud ka just fotole spetsialiseerunud galeriisid, messe, internetisaite ja ajakirju. Veelahe kunsti ja kaamerakunsti vahel ei ole enam välistav, nagu 1980. aastate Nõukogude Eestis. Mulle ei meeldi vastandada erinevaid kunstitehnikaid, aga fotograafial on siiski teatud sarm ja külgetõmme, mis publikut kõnetab.

-Mis iseloomustab Eesti ja ka maailma fotokunsti aastal 2015?

Maailma fotokunsti mõjutab päris tugevalt kunstiturg. Seega on ka suur osa kaasaegsest kunstist muutunud võimalikult kergesti erinevatesse keskkondadesse sobituvaks. Loomulikult ei kehti see kõigi kohta – kes on ikkagi töötanud sotsiaalsete ja kindlast kontekstist lähtuvate teemadega, jätkavad seda vaatamata trendi muutumisele.

Aga on muidugi teatud võtted, mis on eriti kaasaegsed. Tagasi on digitaalne järeltöötlus ja silmanähtavate traagelniitide sissejätmine. Samuti on foto osa installatsioonist, seotud kas eksponeerimise ruumiga või ise kuidagi kokku volditud, rebitud või midagi lisatud, et anda juurde reaalne kolmas mõõde. Pildipankade ja mõõtmatu fotokujutiste varamu ajastul on endiselt popp kohandamine ja aproprieerimine, leitud kujutised, mida muudetakse teatud määral ja näidatakse uues konteksis.

-Kuidas on fotokunstile mõjunud näiteks Instagrami ja kõigi uute, ütleme siis, kapillaarsete pildistamisvõimaluste tulek?

Pigem võiks uurida, kuidas on nägemist mõjutanud võimalus, et saame fotot viivitamatult vaadata. Miks teismelised eelistavad saada kogemust mitte vahetult osaledes, vaid pannes enda ja vaatamisväärsuse vahele pildistava telefoni? Turvalisuse ja harjumuspärasuse pärast? Sotsiaalses ringis osalemise pärast?

Võiks rääkida tihedast ja hõredast fotograafiast. Mulle on väga sümpaatne Lotmani kunsti vajalikkuse põhjendus, kus ta ütleb, et kunstiline tekst on nii keerulise strktuuriga, et tihendada ja säilitada teavet, mis tavakeeles oleks võimatu. Instagram ja muud kiiret jäädvustamist, järeltöötlust ja avaldamist võimaldavad vahendid on piltide päralt, mis on üksikuna hõredad, ökonoomsed infoedastajad sõnade asemel. Fotokunstis on aga mitmetimõistetavust, vastuolusid, kihte ja eesmärke rohkem. Usutavasti on loomulik, et Instagrami keel jõuab ka galeriisse, nagu on juba jõudnud polaroid ja digifoto, aga tõlgendavamal tasandil.

-Kas see, et fotosid on tänapäeval palju, on hea või halb?

Raske öelda. Foto tähendus on täielikult muutunud. Üksikfoto eluiga ja tähtsus on tohutult lühenenud, meedia uudiste vaheldumise rütm ja sotsiaalmeedia voog ei lasegi tekkida ikoonilistel kujutistel. Samast sündmusest on võistlevaid kaadreid, nii et ühe pildi kaal on kokkuvõttes väiksem. Ühest hea pildi asemel saame pigem rääkida heast kontekstualiseerimisest: see, millisesse taustsüsteemi foto on asetatud, mõjutab seda rohkem kui tema enda omadused.