Armastatud muinasjuttude uus elu

, kasvatusteadlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Marjakobar ja teisi seto muinasjutte»
«Marjakobar ja teisi seto muinasjutte» Foto: Regina Lukk-Toompere

Kirjastus Koolibri on taas uue elu andnud ühele vanale ja toredale lasteraamatule. Seekord on uues kuues ilmunud muinasjutukogumik «Marjakobar ja teisi seto muinasjutte». Raamatu uus kujundus ongi see, mis paneb käe raamatu järele haarama: mõnusas käepärases formaadis ja kaunite punastes-hallides toonides piltidega. Regina Lukk-Toomperest on saanud minu lemmikkunstnik – tema illustratsioonid raamatus on kindlasti see põhjus, miks ma raamatut ka oma riiulile tahan saada.

Nagu öeldud, on «Marjakobar» muinasjutukogumik. Siit leiab nii tuntud muinasjutte, mis on pea iga rahva muinasjutuvaramus, kui ka vähem tuttavaid lugusid. Näiteks on kõigile tuttav lugu «Hunt ja seitse kitsetalle», kuid seto variant sellest loost on «Jutt kitsest paari pojakesega».

Vähem tuntud on tõenäoliselt lood «Söepuder», «Mida ütleb, seda saab» või «Imelised pealuud». Seto muinasjuttude tegelased on siiski üsna traditsioonilised: rebane on kindlasti kavalpea, kes tõmbab kõiki teisi haneks; kolmas poeg peres ullike, turak-tuhkapusija, kuid kes tegelikult on heasüdamlik, kohusetundlik ja tark ning saab oma teenitud tasu; rumal ja lihtsameelne hunt jne. Nagu ikka, on muinaslugudes palju tegevuse kordust, mida ilmestavad mõnusad salmikesed.

Kes nooti tunneb, saab neid ka laulda, sest mitme muinasjutu järel on antud ka salmikese viisijupp. Kes nooti ei tunne (nagu minagi), saab neid värsiridu omal viisil ümiseda, sest lihtsalt lugeda on neid ju võimatu.

Muinasjutud on esitatud kaunis ja poeetilises keeles. Üldiselt on need lood kirja pandud eesti kirjakeeles, kuid seda ilmestavad mitmed murdesõnad. Keerukamatele sõnadele on antud ka tähendus, näiteks saab lugeja teada, kes on vader või tsudsu, mis on sagu või nänn, mida tehakse, kui keegi õlletab või teeb era.

Noorte lugejate jaoks on tõenäoliselt tundmatud sõnad ka liud, händ või susi, kuigi suurema elukogemusega lugeja jaoks on need tuttavad. Samas lapsevanemal, kes raamatut oma põnnile ette loeb, on elu tänu allmärkustele lihtsam – ei pea iga võõrama sõna puhul otsima abi mõnest sõnaraamatust.

Igal juhul tasub pimedatel sügisõhtutel see raamat kätte võtta ja ehk taastada ammust traditsiooni oma perele lugusid ette lugeda või ka jutustada.

ARVUSTUS

«Marjakobar ja teisi seto muinasjutte»

Koolibri 2015, lk 232

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles