/nginx/o/2013/07/05/1875536t1h2d2d.jpg)
/nginx/o/2015/09/16/4494601t1h2a7a.jpg)
Mart Juur kiirarvustab Valdur Mikita uut raamatut «Lindvistika».
Mart Juur: aasta kodanik on Valdur Mikita
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Igas suguvõsas on üks ebamäärases vanuses mees, kes räägib pulmadel, juubelitel ja matustel ühte ja sama juttu ja tema sõnavõtud on alati oodatud, kirjutab Mikita. Minu arust on Valdur Mikita ise selline mees.
«Lindvistika» on väga meeldiv raamat. Autor esitab ridamisi väiteid, mida kontrollida ei saa, aga mis kõlavad hästi. Näiteks meestest ja naistest rääkides, õieti küll sellest, miks naised kohanevad oludega paremini kui mehed, sedastab Mikita, et see tuleb eesti meeste ja naiste suurest erinevusest: naised on eurooplased, mehed soomeugrilased.
Mikita ütleb ka seda, et eestlasel ei maksa häbeneda oma konservatiivsust: me oleme maailma tulnud selleks, et jääda, mitte selleks, et muutuda. Mikita lugemine on tore veel selles mõttes, et kui sa loed lehtede arvamuslugusid, siis saad sa läbiseedimata poolharitlasena kogu aeg vastu päid ja jalgu, sind koheldakse nagu kutsikat, kes on tuppa loigu teinud ja kelle nina nüüd eurooplased – k.a mõrtsukad – selle loigu sisse suruvad.
Mikita seltsis aega veetes saad aru, et sa ei olegi maailma kõige nõmedama rahva kõige nõmedam liige.
Muidugi ei maksa päevateemasid ja poliitikat Mikita raamatusse sisse lugema hakata, pigem tasub ennast selle raamatu abil päevast välja lugeda. Näitab oma külamehelikul moel Mikita seda, et Eesti ei vaja suurt narratiivi, tal on omad lood ja laulud, mis on narratiivist suuremad. Kasvõi jälle selline kontrollimatu, kuid iseenesest väga tõepäraselt kõlav väide: maailmas on tohutult palju rohkem inimesi, kes on käinud Pariisis, kui neid, kes on käinud metsas seenel. Mikita vaib üldse ei soosi kusagil käimist või enese tutvustamist, kodus maal ja metsas istumine on tema stiihia, seega puhas tagurlus. Moosikeetmisest, meetarudest ja seente ja marjade korjamisest sünnivad tulisemad leheküljed selles raamatus.
Aasta kodaniku tiitlit sellise jutu eest muidugi ei anta, aga rahva armastus on garanteeritud.
/nginx/o/2015/12/07/4774893t1hf50a.jpg)
Kiirarvustus
Valdur Mikita «Lindvistika ehk metsa see lingvistika»
240 lk
2015