Üks viiest kunstnikust, kellele kunstikupalk määrati, on Anu Vahtra. Tema kunstnikupositsiooni võib laias laastus määratleda nii, et ta teeb fotoelementidega ruumiinstallatsioone, milles on omal kohal ka mängud või küsimused, mis on seotud inimese tajudega. Lisaks on ta üks kirjastuse Lugemik eestvedajatest.
Vahtra leiab kunstipalga ideest rääkides, et tegemist on positiivse näitajaga kogu eesti kultuuri rahastamise käekäiku silmas pidades. «Arvan, et see on superalgus millelegi, mis loodetavasti kestab edasi,» ütleb ta. Avalduse palga saamiseks esitas ta kindla meelega kasvõi juba selleks, et näidata algatuse vajalikkust, ja lootes muidugi ka, et saab kolm aastat lihtsalt tööle pühenduda. Ta tunnistab, et oli üllatunud kogu selle sumina üle kunstnikupalga ümber. «Olen elanud tükk aega Eestist väljas, kus selline kunstnike toetamise formaat on sisse töötatud, mis küll viimastel aastatel on halvemuse poole läinud, toetusi on vähem jne,» ütleb kunstnik.
Plaanide kohta mainib ta, et loominguplaane pikas perspektiivis on raske märkida ja määratleda, kuna sageli viib üks asi teiseni, see pole suletud süsteem. Konkreetsematest plaanidest mainib ta aprillis toimuvat isikunäitust Saksamaal Kölnis ja teist juuni alguses Eestis. Vahepeal peaks tulema ka üks kunstnikuraamat. «Lubadus on selline,» naerab ta, «töötada järgmised kolm aastat iseseisva kunstnikuna.»